Edasi talvenumbri esikaant ehib Leslie Laasneri maal kaunist näitlejannast Hele Kõrvest. Kuidas kaanepilt sündis ja mis rolli mängivad multitalendist Laasneri elus ning loomingus naised?
Intervjuu on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja talvenumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta ka digiajakirjana.
Sa oled väga mitmekülgne looja (tegeled muusika, filmi, reklaami, maaliga). Mis rolli naised sinu loomingus mängivad?
Minu elus on üks naine, kes ei mängi mingit rolli, vaid ongi naine. Teised naised mängivad kõikvõimalikke rolle, mis ma olen välja mõelnud näiteks filmi, reklaami ja moefoto tarbeks.
Räägime sinu maalist Edasi esikaanel. Kuidas see konkreetne töö sündis?
Puutun palju kokku igasuguste lavastustega, seda nii reklaami ja nüüd ka filmi kontekstis. Ja selleks tarbeks on võtteplatsil sageli plejaad Eesti näitlejaparemikust, modellid, lihtsalt huvitavad karakterid võttetiimist.
Võtete vahel tekib alati juhuslikult mõni selline hetk, suitsupaus, kus n-ö valgust ümber sätitakse. Selle käigus proovin huvitavaid inimesi tabada omakasu eesmärgil, et neid hiljem ka jõudumööda maalis kujutada. Olen võtetelt jäädvustanud juba päris palju inimesi. Head motiivid tekivad lihtsalt iseenesest. Proovin neid niimoodi salamahti tabada, aga mõnikord ka otse, et kuule, ma teen maali, okei? Otse poseeriv inimene pole tihti üldse nii huvitav, aga vahel just on.
Hele Kõrvega oli samamoodi, kasutasin võimalust ja ta oli valmis poseerima. Meeldis nende elementide summa.
Mis on naise kujutamisel sinu jaoks kõige keerulisem?
Mul on omadus näha kõiges midagi ilusat. Minu maalid kipuvad olema liiga idealiseerivad. Ma ei varjagi seda. Raske on pidurit vajutada, kui meeldib kihutada. Loomulikult on tehniliselt väga raske naise kujutamine, sarnasuse loomine, mõne lihtsa isikuomaduse kujutamine selle kõige sees, nii et kõik tervikuna oleks rabav. Ma ei pea ennast veel kaugeltki maalikunstnikuks ja tunnen täielikku alaväärsuskompleksi suurte meistrite ees. Aga ma püüan ikka ka midagi luua. Hele ise ütles, et ma tegin ta liiga ilusa. Ma ei saa sinna midagi parata.
Mõnikord näen mõnd head motiivi tänaval, aga ma olen liiga uje, et minna võõraid tülitama oma sooviga neid kujutada. Jääb mulje, nagu see oleks ettekääne mingitel muudel eesmärkidel. Mõnikord närib aastaid, et ma ei võtnud end kokku. Aga pilt vaid peas on ka tihti hea lahendus. Mul on seal terve Louvre.
Mida võiksid mehed naistelt õppida?
Oleneb naisest, aga kõike. See on nagu eksootiline võõrkeel, mida võiksid osata, kui soovid rääkida, mitte kätega vehkida.
Mida ma ei küsinud, aga millele sa oleksid tahtnud vastata?
Ma ei tea mitte midagi, nii et parem on üldse minult mitte midagi küsida.
Loe ka Leslie Laasneri mahlakalt kirjutatud lugu “Septembrivärinad”, mis heidab pilgu tema kunstiõpingute ajale ning arengule mitmekülgselt loomingulise isikuna.
