Mister Pye oli üdini tubli inimene. Ta tuli Sarki saarele elama selge missiooniga juhatada sealsed õelad, lohakad ja labased inimesed elama ontlikku ja rõõmsat elu.
Oma sarmi ja soojuse, veenvuse ja isikliku eeskujuga suutiski ta tuua nende ellu suuri muutusi. Saareelanike omavahelised suhted paranesid märgatavalt, nende moraal tõusis, nad muutusid koguni oluliselt rõõmsamaks. Tõelise misjonärina toetus Pye Jumalale, keda ta nimetas oma Suureks Semuks. Selle Suurega Semuga soovitas ta sõprust pidada ka saareelanikel. Ta tundis end Kõigekõrgema käepikenduse ja suuvoodrina, kelle kaudu jõudis lihtsate, taipamatute inimesteni Suur Tõde.
Nõnda kirjeldab Mervyn Peake oma romaanis “Mister Pye” (Mervyn Peake “Mister Pye”. Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn 1995) innuka inimese püüdlusi luua ideaalühiskond, kus valitseb universaalne armastus ja harmoonia.
Mister Pye auks tuleb tunnistada, et temas oli rohkem sügavust ja tarkust kui meie aja moraalijüngrites. Pye ei tormanud vähemalt Sarki saare seadusandlust muutma, et oma õigeimast õigemaid arusaamu järeltulevatele põlvedele põlistada. Ta küll noomis ja manitses, ent püüdis veenda ka oma isikliku eeskuju ja soojusega. Ta teadis, et inimsüdamed ei muutu seaduse jõul, vaid läbi kogetud headuse ja rõõmu.
Paraku säras Mister Pye saarerahva seas nagu päike täpselt nii kaua, kuni tal tekkisid abaluude kohale põletikukolded – veidral kombel sümmeetriliselt mõlema abaluu peale. Suurest innukusest hakkasid ta seljale kasvama tiivad. Mitte väikesed udemed, vaid ikka korralikud, võimsad tiivad, mida ei õnnestunud lõpuks enam isegi kummipaelaga kinnitades üleriiete alla varjata. Ja mida innukamalt mister Pye tegutses, seda võimsamaks tiivad kasvasid. Koos tiibadega kasvas ka tubli mehe ahastus. Ta tajus olukorra grotesksust ja irooniat ega mõistnud, miks annab Jumal talle, vagale ja pühendunud mehele, kanda sellise veidra koorma.
Vaese ontliku mister Pye võitlus teiste inimeste moraali parendamise nimel osutus palju kergemaks ülesandeks kui toimetulek talle enesele osaks saanud seesmiste ja väliste katsumustega. Miks ometi, kui ta oli ju nii hea ning täielikult pühendunud sellele, et Jumala abiga inimeste elu paremaks muuta?
Tiivad Pye seljal näisid olevat märgiks tema ingellikest omadustest, osatades samal ajal tema inimlike omaduste puudumist. Vaimse üleoleku mulli lõhkemine viis ta valulikule eneseotsingute teele.
Sest tegelikult ei hoolinud mister Pye saareelanikest ega püüdnudki neid mõista. Juba saarele sõites teadis ta täpselt, kuidas nad peaksid õigesti elama. Ta pidas end Jumala agendiks, kes on saadetud tegutsema suurema hüve nimel. Tema oli üks neist vähestest väljavalitutest, kes mõistis ja teadis ülimat eesmärki. Just temal oli Jumalaga nii lähedane suhe, et see ei jätnud ta elus kohta kahlustele või enesekriitikale.
Oleks lihtsameelne arvata, et selline kõrkus ohustab vaid usklikke ehk neid, kes arvavad suuniseid saavat otse Jumalalt või pühakirjast. Kõrkus on üldinimlik nähtus. Martin Lutheri meelest on see patu põhiolemus. Igaühele meist hiilib aeg-ajalt ligi kujutlus, nagu oleksime me teisest paremad ja õigemad, töökamad või tublimad ning kahtlemata normaalsemad.
Ungari riigi rajaja kuningas István olevat pannud oma pojale südamele järgmised sõnad: “Pea meeles, et kõik inimesed sünnivad ühesugustena, ja miski ei tõsta kõrgustesse kui vaid alandlikkus, ning miski ei paiska madalusse kui vaid kõrkus ja viha.”
On suur arm, kui Jumal meid, oma mister Pyesid, põlvili painutab ja vaimulikust kõrkusest vabastada võtab, olgu see teekond meile kui vaevaline tahes.
Sest meie asi ei ole inimesi muuta, oma nägemust ja reegleid neile peale suruda, vaid kuulata, mõista, imestada ja armastada.
Kas see pole liialt mugav ja passiivne roll?
Kes nõnda arvab, pole ise seda proovinud. Armastamine pole iial mugav. Armastus ei saa olla passiivne või teoreetiline. Armastus otsib väljendust konkreetsetes sammudes, sõnades ja tegudes. Ta ei saa jääda vaid kaunilt lihvitud sõnadesse. Armastuses paneb teisele ruumi tegemiseks loobuma oma õigusest ja pretensioonikusest ning oma senistest arusaamadest. Armastus ei laiuta ega kehtesta ennast. Armastus ei nõua millegi kivisse raiumist, sest ta on dünaamiline ja paindlik, valmis teise vajadusi kuulates ja märgates nendega kohanduma.
Me mõistame seda, kui mõtleme, kuidas me oleme oma elus teinud ruumi oma armsamale või vastsündinule, kes meile on kingitud. Meil tuleb palju kasvada, et tohiksime taibata – seesama kehtib suhtumisel igasse ligimesse. Armastus laseb pöörata pilgu iseenese nabalt teisele inimesele või inimrühmadele – nende olukorrale ja kannatusele. Johann-Christian Põder sõnastab seda selgelt: “Kristlikku armastust on vaja tõlkida ühiskondlikku hoolivusse ja õiglusesse.”
Mister Pye inimeste modelleerimise projekt oli määratud ummikusse jooksma. Ühel oma murdumishetkel hakkas ta kahtlema isegi selles, kas ta oli üldse Jumalatki armastanud. “Kas oli võimalik, et tema loomus oli lihtsalt naudisklenud mõttega inimhingest – mõttega seda võrku püüda, nii nagu kalamehed makrelli võrku püüavad? Kas oli võimalik, et isegi tema heategevus oli kahtlase väärtusega – et ta oli kaupmees ja et Armastus oli tema kaubaartikkel?” (ib., lk 156j)
Aga siis taandus seegi mure, nagu üldse igasugune mure iseenese pärast. Koos alandlikkusega sündis temas mingi uus taipamine ja austus nii kaasinimese kui ka Jumala vastu. “Ta teadis, et nüüd see polegi talle enam õieti oluline, kas tal on sarved või tiivad või draakonisaba soomused – miski oli temasse tulnud, mingi haruldane teadmine, mis kustutas tema enda südame ja muutis ta kartmatuks kõige suhtes, välja arvatud see, et äkki ta ei suudagi armastada suurt Eluallikat…” (ib., lk 158)
Jumalaga semutsenud ja ennast Tema suuvoodriks pidanud, omaenese laitmatu kuvandi eest hoolitsenud mees taipab ühtäkki, et ei seisa mitte Suure Semu või Diktaatori, vaid Eluallika ees. Enam pole keskmes ta ise ega tema särav, ajalooline missioon. Tema ainus igatsus on armastada Eluallikat.
Armastada Eluallikat tähendab aga Tema armastamist ja austamist igas elavas olendis.
Tuleb ausalt tunnistada, et see ülesanne pole meile jõukohane. Projekti või missioonina on see määratud läbi kukkuma. Ainus käidav tee on rippuda Eluallika küljes ning ammutada jõudu sealt. Ainus käidav tee on lasta Temal ennast armastada. Me saame võtta selle armastuse vastu ning minna ja jagada teistele – puudusesolijaile, kurbadele, kibestunuile, kahtlejatele, otsijaile, haigetele, põlatuile. Sellistele, nagu me ise. Ja imelised muutused ei jää tulemata.
Annika Laats
Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (76)
