Teisipäeval oli siis nii, et käisime perega Tartus ning lisaks autohooldusele, uute prillide soetamisele, laste võimlemis-, laulu- ja tantsutundidele käisin kahe tütrega ka Ahhaa Teaduskeskuses. Maailm on muutunud nii, et arukad lapsed on täiskasvanute moodi ning rumalad täiskasvanud jäävad alati pudimõtetes end väljendama.

4-aastasel ja 2-aastasel lapsel on Ahhaas palju uudistamist, loomulikult nad kõigest aru ei saa, aga kui on võimalik nii palju erinevaid asju oma silmadega näha ning ka katsuda ja juhtida väljapanekut, siis see meeldib lastele väga. Loomulikult pidin ise pidevalt vastama küsimusele: “Mis see on?” Aga seal Ahhaas oli nii, et viidandus ja seletused, kuidas miski kaasav eksponaat tööle hakkab, olid puudulikud, siis tekkis üsna mitu hetke, kui oleksin tahtnud töötajatelt nõu paluda.

Aga töötajad olid kõik kadunud või näppisid suure saali nurgas oma telefoni olekuga, et ära praegu mind sega. Kõigile täiskasvanutele olid Ahhaas maskid kohustuslikud, nii külastajatele kui ka töötajatele, ning tundus, et maski taha pugemine annab töötajatele mugavuse sotsiaalselt distantseeruda. “Maskiga ei räägita!” ja “Maskis ei suhelda!” – tundub, et need kaks hüüdlauset on nüüd eestlastel pähe pugenud.

Aga mida Sa igatsed kõige rohkem ühes kaasavas muuseumis, kus on palju tehislikke atraktsioone? Sa igatsed inimlikku kontakti. Vanasti oli muuseumiaeg omamoodi tore, mil olenemata muuseumi sisust istus saali nurgas toolil tädike, kes vaatas, et kõik kulgeks nii nagu peab. Tänases kontekstis oli see väga suur hetk, kui see tädi ütles kõigile kõva selge häälega “Tere!”.

Sotsiaalsus on oskus, mis lähiajal muutub õnne ja edu aluseks. Koroonapiirangud panevad igas vanuses inimesi endasse tõmbuma ning vaimse tervise haigused hakkavad nüüd lööma laineid. Sellest kõigest üle olemiseks on vaja suhelda, rääkida iga päev kodus oma perekonnaga juttu, ja kui sul ei ole perekonda, siis räägi sõpradega ning saa nendega kokku, kuniks see veel lubatud on. Võtke koos midagi ette.

Lõppkokkuvõttes on kõige tähtsam uudishimu ja on ainult kaks suurt küsimust, mida endalt küsida: 1) mida ma loon uut, mis muudab maailma paremaks?; 2) keda ma inspireerin elama?

Eks igaühel on võimalik vastata nendele küsimustele oma vaatevinklist ning iga konservatiiv või liberaal või lihtsalt targutaja oskab ära põhjendada, et miks just tema on eeskujuks. Viimase nädala kõige inspireerivam uudis on loomulikult see, et Taavet Hinrikus & Co teevad Jõhvi täiskasvanutele mõeldud tehnoloogiakooli.

Viimase nädala mannetum teema on vaidlus ühe rahvaküsitluse üle, aga eks see abielu üle vaidlemine jõuab metsasõjani ehk tupikseisu, mil kunagi ei jõuta samale arvamusele. Jääb ainult kaasa tunda pulmaisadele, pulmabändidele, pulmafotograafidele ja mõisatele, kus korraldati pulmapidusid, sest kogu selle vaidluse tulemus on see, et abielu mõiste lörtsitakse ära. Täiesti tavalised ilmalikud inimesed ei taha enam abielluda, sest abiellumine on keskajas jaurajate eestvedamisel muudetud mingiks stagnatsiooniliseks tegevuseks. Kuigi tegelikult on abielu ilus asi. Jumal tänatud, et mul on see asi tehtud. On ju kasvõi hea mõnikord vaadata oma pulmapäeva pilte, seda enam, et laulatus oli Tallinnas ja pidu toimus Salmistus, kaugel Põhja-Eesti. Tore, kui elu teeb ringe, ja tehke siis ikka pulmi, elagu stiilsed peod!

Neil päevadel käin metsas veidi lauamaterjali tegemas, kitsede aedikusse vaja teha üks lisaaed ja paar söödaküna. Lauamaterjali lõikan tormimurrust ja siis, kui pere on metsas kaasas, toimub ronimine puude ja mätaste otsas. See on omamoodi batuudikeskus ja võimlemistrenn ja ka teaduskeskus, kus kõige tähtsam on märgata teisi ja suhelda.

Ütle ikka ka maskiga “Tere” ja usu, et Sinu naeratus ja rõõm on ka läbi näole tõmmatud riide näha.