Peeter Koppel: majandus pärast tervishoiukriisi – 2. osa. Mis on võrreldes kevadega muutunud?

Foto: Shutterstock.

Mais sai käsitletud tervisekriisi potentsiaalset mõju majanduse pikaajalisele kasvupotentsiaalile. Ei maksa unustada, et toonane valitsev emotsioon näis olevat, et me ei lenda enam kunagi. Me ei reisi enam kunagi. Me ei lähe enam kunagi tagasi kontorisse tööle. Me ei lähe enam kunagi restorani, kinno, teatrisse, spaasse ega – taevas hoidku – pubisse!

Tänaseks on selgunud, et kuigi pandeemia lühiajaline kahju majandusele on olnud märkimisväärne, siis vähemalt praeguse seisuga võib mõju pikaajalisele kasvupotentsiaalile tekitatud kahju pidada oodatust mõõdukamaks.

Majanduse osas kevadiste mustade stsenaariumite mitte realiseerumise olulisim põhjus on see, et ka tervisekriisi osas ei realiseerunud suuremas osas maailmast kõige mustemad stsenaariumid. Tervishoiuressursi ammendumine ei muutunud valdavaks ning ka suremusega seotud esialgsed hinnangud olid liialt pessimistlikud. Mida aeg edasi läks, seda enam õppis meditsiinisüsteem olukorraga toime tulema ning kõige traagilisemad näitajad ei astunud enam nakatumisnäitajatega ühte sammu. Samuti ei saa alahinnata seda, et mitmel pool näis tekkivat olukord, kus pandeemia lõppes sotsiaalselt, kuigi meditsiiniliselt oldi ja ollakse sellest veel väga kaugel. Loomulikult teine- (ja võimalik kolmas-) laine võivad selle domineeriva mentaalse seisundi taas tühistada, kuid suvel paistis see siiski paljudest makronäitajatest selgelt välja.

Ka lühiajaline kahju on tegelikult olnud oodatust väiksem. Meil siin (Eestis) paistab see ehk eriti silma. Käesoleva aasta majanduslanguse ja tööpuuduse numbrid jäävad ühekohalisteks. Õnneks! Ka Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) on käesoleva aasta prognoosi kergelt paremuse suunas korrigeerinud. Kui juunis oodati, et globaalne majanduslangus saab olema 4,9 protsenti, siis nüüd räägitakse langusest 4,4 protsenti.

Tööturg, mis oli majanduse pausilepaneku puhul selgelt murettekitav, on arenenud maailmas liikunud teatud mõttes ajalooliste mustrite järgi. Ameerika Ühendriikides on taastumine olnud suhteliselt kiirem kui Euroopas. Samuti on riigid suutnud reageerida üllatavalt kiiresti ja olnud ka üllatavalt lahked. Vähemalt veel ei ole olnud arenenud maailmas märkimisväärset pankrotilainet. Ühendriikides on aga uute asutatud ettevõtete arv rekordtasemel! Samas on selge, et pikaajaliste tüsistuste tõttu langeb inimesi ka tööjõu hulgast välja. Ühendriikide puhul eeldatakse, et see saab olema umbes 0,15% tööjõust. Euroopas ja Jaapanis on see number ilmselt väiksem. Kindlasti on see ebameeldiv ja traagiline, kuid suures pildis ei ole see piisav, et mõjutada majanduse pikaajalise kasvupotentsiaali (tootlikkuse komponenti) olulisel määral.

Kui veel kevadel võis spekuleerida teemal, kuidas inimestes võib (just arenenud maailmas) tekkida (ja ka tekkis) kiusatus kesklinnast põgeneda, siis surve rendihindade vähenemiseks kombineerituna võimaliku vaktsiiniga ilmselt pidurdab seda protsessi. See ei tähenda aga midagi muud kui seda, et linnas asuv kinnisvara – olgu see siis elukondlik või kommertskinnisvara – jääb n-ö tootlikult kasutusse.

Jah, samas on tervisekriisiga otseselt seotud kodust töötamise võimaluste paranemine muutnud uuesti aktuaalseks unistuse elada eeslinnas oma majas. Mainitud unistust toetab ka jätkuvalt odav raha. Suures osas arenenud maailmast võib täheldada, et elukondliku kinnisvara puhul märkimisväärset survet hindade langemiseks ei ole tekkinud, pigem vastupidi – ja seda just eramute puhul.

Tõsiseimaks küsimuseks majanduse pikaajalise kasvupotentsiaali osas jääb see, kui suureks probleemiks kujuneb niigi hiiglasliku võlakoorma all vaevlevate riikide veelgi kasvanud võlakoormus tervisekriisiga seoses.

Tänases arenenud maailmas on erasektoril üllataval kombel paras ports n-ö liigseid sääste, mis on lisaks muudele asjaoludele aidanud laenuressursi hinda all hoida. Kui need n-ö liigsed säästud ammenduvad, tekiks surve intressimäärade tõusule. Arusaadavalt oleks see maailmas, kus kõik on kõigile ohtralt võlgu, hiiglaslik probleem.

Seega, kui tervisekriisi poolt majanduse struktuurile tekitatud kahju näib praegu olevat mõõdukas, siis eelkirjeldatud problemaatika esilekerkimisel ei pruugi see paraku nii jääda. Samuti võib praegune mõõdukas optimism osutuda enneaegseks, kui pandeemia teine laine toob taas karmid majanduse pausilepaneku meetmed, vaktsiini osas tuleb viivitusi ja/või ühel hetkel oleme sunnitud silmitsi seisma ka pandeemia kolmanda lainega. Ajalukku vaadates ei saa paraku välistada ka seda. Siis peaks loomulikult ümber vaatama kõik siin juba esitatud väited.

Lõpetuseks ei saa aga jätta meeles pidamata ka investorit. Kui siin on aeg-ajalt mokaotsast saanud mainida, et aktsiad on eelistatud varaklass, kuna raha on odav ning mujal on teenimisvõimalused kesised, siis see seisukoht kehtib edasi. Küll aga peaks investor vaatama, et ta ei magaks maha seda, kui raha hakkab konkreetselt tervisekriisiga seotud sektoritest (tehnoloogia, tervishoid) liikuma sektoritesse, mis võidavad enim majanduse taasavamisest (tsüklilised ettevõtted). Jah, tänase uudisvoo valguses tundub see mõte ehk liigselt optimistlikuna, kuid ei tasu unustada, et inimkond on üpriski leidlik ning finantsturgudel kipub optimistidel oma varanduse kasvatamine paremini välja tulevat.

Peeter Koppel

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Loe artikleid (48)