Vice Versa: Pluuto & KiROT

Pluuto ja KiROT. Foto Martin Lauri.

Eesti hiphop on eesti popp on eesti räpp. Hetkel tundub lausa ebavajalik terminite järgi neid žanre eristada, sest hiphop on tugevalt massitähelepanu keskpunktis, moodustades edetabelite tippude esikümneid.

Seega, teemakohaseks tõestuseks on teineteist mõtetega silmitsedes Vice Versa positsioonid sisse võtnud kaks värsket häält kohalikus populaarses žanrisegus. Äsja debüütalbumi avaldanud ning tänaseks oma muusikaga digikanalites üle 5 miljoni kuulamisega üle valatud Pluuto ja hiljuti kohaliku räpipitseri ehk Legendaarne Recordsi alt videosingli välja andnud KiROT. KiROT-i lugu “Ohei” viskas mulle esimesel kuulamisel A$AP Rocky “Sundressi” meelestatust kõrvale – lahe, et räpi-indiefeelgood helisümbioos eestikeelses muusikas selle loo vormis nüüd olemas on.

Pluuto KiROT-ist: “KiROT-i muusikaline palett on justkui Beebilõusta ja Suure Papa hübriid, mõlema flow ja energilisus, Andruse emotsionaalsus ja lüürika, Uku tämber ja meloodiatunnetus”

“Mäletan KiROT-it juba mõne aasta tagusest ajast, siis ta tegi muusikat veel inglise keeles. Tollal ta minult suuremat tähelepanu ei pälvind, sest ma ei suutnud ise kuidagi suhestuda. Esimest korda kuulasin ta laulu mitu korda siis, kui ta avaldas oma EP nimiloo “Pääs”, selle laulu hook oli tol hetkel kodumaa muusikas midagi värsket – oli tunda, et KiROT oli oma karakteri ja muusika kallal vaeva näinud ning selle resultaat oli väga meeldiv.

KiROT-i muusikaline palett on justkui Beebilõusta ja Suure Papa hübriid, mõlema flow ja energilisus, Andruse emotsionaalsus ja lüürika, Uku tämber ja meloodiatunnetus. KiROT-i juures on kõige lahedam asi see, et ta üritab ennast kogu aeg uuesti sünnitada ja teha muusikas midagi uut oma twist‘iga, tema muusikas on tunda sarnast lähenemist nagu mul – eesmärk ei ole teha laulu, mis oleks raadio ja digi edetabelite tipus, vaid midagi, mida ei ole enne tehtud,” kirjeldab Pluuto oma senist muljet KiROT-i olemusest ja kuvandist.

“First of all, mis vaib… Idekas roadtrip‘i laul, mida kuskil metsa vahel vuhistades kõlaritest blast‘ida. “Ohei” ei ole mitte ainult minu senine lemmiklaul KiROT-i sulest, vaid üldse üks viimase aja parimaid ja kogu kompotina täiuslikumaid laule, mis me Maarjamaal ilmavalgust näinud on. Selline indie-räpi-roki(?) omavaheline kooslus töötab üllatavalt hästi ning klapib KiROT-i häälega ideaalselt. Meloodilised käigud on loogilised ja meeldejäävad. Sõnades esineb paar huvitavat rõhumuutust, mis annavad ridadele peale õige silbiarvu juurde ka karakterit ja omapära. Kaasahaarav oleks võib-olla see kokkuvõttev sõna – väga kaasahaarav. Polegi otseselt midagi negatiivset välja tuua, ja kui eeldada, et “Ohei” oli alles avapauk, siis olen täiesti veendunud, et KiROT üllatab meid veel nii mõnegi ootamatu palaga – eks me näe. Huviga albumit ootama jäädes,” lõpetab Pluuto tulevikku vaatavalt.

KiROT Pluutost: “Just see lüüriline areng on see, mis mulle endale kõige rohkem on kõrva jäänud”

“Pluuto senist teekonda muusikas olen jälginud üsna pikka aega. Kuna esimesed lood läksid tal üles just Soundcloudi, siis paratamatult avastasin need selles keskkonnas tegevana üsna varakult. Nägin ka teadaolevalt tema esimest esinemist, mis toimus nüüdseks Kauplus Aasia nime kandvas lokaalis – vist oli Lil Pidu. Mällu jäid erksad, elavad vokaalid ning vinged meloodilised lahendused. Juba varakult oli kuulda, et kõlaliselt mees teab, mida mees teeb – tasub välja tuua, kuidas Pluuto esimese albumi miksid olid üleüldise skeene kõrval värsked. Võib-olla tol hetkel mitte veel päris puhtuselt paika loksunud artist, kuid õiged helid olid iga loo kontekstis üles leitud. Tol õhtul meeletult rahvast kohal ei olnud, kuid juba siis hüppas kohalolev rahvas ringi. Täna täidab Pluuto lavaesiseid ning ringi hüppab iga teine Eesti noor muusikahuviline. See on aus ning ehe märk sellest, et ta on enda varajast potentsiaali õiges suunas rakendanud.

Enne, kui jõuan enda valitud loo juurde, tahaks kirja panna mõned sõnad kogu Pluuto uue albumi “Päripäeva” kohta. Lõviosa paladest produtseerinud Karl Killing on teinud suurepärast tööd, eelmainitud miksid on nüüdseks jõudnud pea stiilikohase perfektsuseni ning on kuulda ka lüürilist ja meloodilist arengut. Just see lüüriline areng on see, mis mulle endale kõige rohkem on kõrva jäänud – sõnu väänutatakse uuel plaadil tunduvalt osavamalt kui eelmisel ning see on viide sellele, kuidas tema muusika on küpseks saamas. Aging like a fine wine,” jagab oma mõtteid Pluuto artistlikkuse ja loomingu kohta KiROT.

“Lugu, millele tahaksin veidi suuremat tähelepanu heita, on albumi nimilugu. “Päripäeva” on üsna hea näide eelmises lõigus kirjutatud kiituskirja juurde. Meloodiliselt ja lüüriliselt on tegemist millegi sellisega, mida ootaksin Pluutolt rohkem ka tulevikus – see on küps, sõnum on kaasakiskuva sõnavaraga edasi antud ning Eesti maastikul ilmselt ei ole artisti, kes taustal mängivat instrumentaali paremini ära kasutaks. Viisi ja flow’ga on Pluuto veidi ebatavalisemat teed mööda läinud ja see kõik töötab suurepäraselt. Kui ma oskaksin pakkuda, missugune võiks olla tema muusikaline stiil näiteks kümne aasta pärast, siis ma loodan, et see on midagi selle loo sarnast – it is that mature.

Loo sõnumi poole pealt oskan ma võib-olla albumi kontekstis sellega kõige rohkem samastuda. On kuulda, kuidas artist on kirjutades enda hinge avanud ning veidi jutuvestja-stiilis flow on tekitatud meloodiaga mõnusas kooskõlas. Mõtted on edasi antud usutavalt, nii diktsioon kui ka intonatsioon on tubli töö vili ja kuulates jääb tunne, justkui vestleks Pluuto kuulajaga näost näkku. Ühesõnaga – meeldib, hinne viis ja high five,” kiidab KiROT noort, ent muusikaliselt küpset kolleegi.

Vice Versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.

Liisi Voolaid

Liisi Voolaid toimetab igapäevaselt muusika- ja kommunikatsioonivaldkonnas, toetades kodumaiseid artiste, ettevõtmisi, üritusi ja teeb kaastööd meediaväljaannetele. Suure osa oma ajast veedab Liisi ka DJ rollis, mängides mõnusatele inimestele enda lemmikmuusikat, mille ühisnimetajateks on soul, funk, mahe värskus ja maailma tummiseima gruuvi aluseks olev pill – basskitarr. Liisi kirjutab Edasile muusikast ja sellega seotud inimestest, püüdes tuua nende olemust lugejatele lähemale. Ja inspireeruda. Loe artikleid (86)