Mõni vajab töö tegemiseks vaikust ja eraldatust, osad avatud kontorit ja klahviklõbinakontserti. Ühele on tarvis aknaalust lauda ja päikest, teisele sobib akendeta ruum täis kunstlikku valgust. Minul on vaja kohvikuid. Sealset taustamuusikat, mis koosneb söögiriistade kriginast ja kohvimasinate puhinast. Teetasside ja klaaside kõlksatustest, jutukatketest, kohalikust ja kohatust naerulaginast.

Jah, mul on vaja kohvikuid. Kuna mu kontor on seal, kus on mu sülearvuti, saan endale sellist töötegemise laadi lubada. Olen üks paljudest, kes peab rändkontorit. Selle asemel et üürida lühiajaliselt mõnd kontorikohta näiteks Aparaaditehases (mis on samuti tore võimalus), rendin oma töötegemise kohti kohvide, kookide ja (päeva)praadide eest. Ent ma ei ole truu ainult ühele-kahele kohvikule, kuigi omad lemmikud mul on. Pigem võin end pidada argipäevanomaadiks, kes muudkui rändab ühest töötegemise kohast teise.

Võib öelda, et ma olen rändkontorirott. Mul on loomupäraselt rahutu ja uudishimulik hing ning lakkamatu huvi ümbritseva, nähtuste ja inimeste vastu. Justnimelt – mul on vaja inimesi. Omasid ja tundmatuid. Võõraid hääli ja tuttavaid nägusid. Suudelt õhkuvat jutusuminat, hõljuvaid tervitusviipeid ja lahkumislehvitusi. Võõrastega vahetatud viisakusavaldusi, piinlikest vahejuhtumitest õhkavaid põski.

Ja kui värskendav on täita tööpausid naaberlaudades istuvate või mööduvate inimeste vaatlemisega. Mõelda neile külge mõni naljakas iseloomujoon või veider, ent ometi seesama elu, mis kulgeb meil alati üheaegselt, ent on täiesti erinev. Aga kõik me loome selle kulgemise sees katkematult igasugu erinevaid kogemusi. Tahame me seda või ei.

Kuna minu (paljude teistegi) tööelu on juba ammu laualt sülle rännanud, pole sellises töökorralduses midagi imestamisväärset. Ja tean, et minusuguseid on hulgem, sest olen neid Tartu peal märganud.

See pani mind mõtlema – mis teeb ühest kohast või kohvikust hea rändkontori pidamise paiga. Millised on plussid ja miinused. Kus asuvad Tartu kõige paremad kohad ühele parandamatule rändkontorirotile.

Peamised eeldused on traadita interneti kvaliteet ja kohvi hind ning maitseomadused. Seal peab olema mugav istuda ja teenindajad võiksid olla sõbralikud, nagu sina nendegi vastu. Sõltuvalt töö iseloomust võib kvaliteedi mõõdupuuks olla ka asukoht. Tartu on küll väljast väike, aga seest (mitmes mõttes) suur, mistõttu on koosolekute ja kohtumiste kokkuleppimiseks mõistlik enda rändkontor sisse seada paika, kuhu on lihtne ja kiire juurdepääs nii kondimootori, ühistranspordi kui ka autoga liiklejate jaoks.

See kõlab kui unistuste maja sügaval metsas järve ääres keset linna. Oot, stopp! Tartu ju ongi linn kesk rohelust, mis asub südalinnast läbi voolava Emajõe ääres. Ja justnimelt südalinn on üheks parimaks rändkontori pidamise kohaks. Vähemalt minu hinnangul. Ühistranspordiga pääseb siia suhteliselt lihtsalt ja kiiresti. Ka teistest linnadest saabujate jaoks. Tõesõna, parkimine ja parkimiskohad on rändkontori pidajale enda jaoks probleem. Parkimine on kallis ja kohti kipub nappima. Aga ka selle vastu leidub rohtu. Auto tuleb parkida mõnda jalutuskäigu kaugusele jäävasse tasuta parklasse, näiteks Anne kanali vastas. Või siis kasutada ühistransporti. Lühiajalise parkimisega tegelikult muret pole. Kesklinnas on kolm suurt kaubanduskeskust suurte parklatega, kus tund parkimist tasuta.

Et mitte Linna südant kiituste raskusega liigselt koormata, tunnustan hea rändkontori pidamise paigana ka Aparaaditehast. Inspireeriv keskkond, hulk eriilmelisi kohvikuid ja see seletamatu tartuvaimulik fluidum. Tõe huvides tuleb lisada, et ikka veel on juurdepääs sinna raskendatud, kuid loksub õige pea oma õigetesse rööbastesse. Suvi otsa toimus hoonetekompleksi ees arusaamatult ebakompetentne teeremont, mis ajas endast välja isegi kõige rahumeelsemad ja sõbralikumad Tartu hinged, nagu näiteks Raul Oreškini.

Veel mõnda aega kestab Riia raudteeviadukti remont, mis mõjutab oluliselt piirkonnas liikumise mugavust. Seetõttu valitses ja valitseb seal liiklussegadus, mis kohati hullem kui kass Finduse tekitatud pööristorm tema ja peremees Pettsoni kodus. Nagu ikka, on alati kõiges süüdi salapärased “krähmud”. Kui selles Teatri Kodus etenduvas ülivahvas ja südamlikus lastelavastuses on segadus pööraselt naljakas, siis Aparaaditehase koduukse ees toimunu pole seda teps mitte. Kuid ärge laske end sest tohuvabohust häirida, sest see, mis lõpuks loeb, on paiga tegelik sisu.

Aga millised siis on need Tartu parimad rändkontori pidamise kohvikud?

Näiteks GMP Patisserie Kesklinna Keskuses. Õdus atmosfäär, maast laeni klaasakendest avanev vaade mööduvatele inimestele ja pargirohelusele selle taustal. Hea internet, sõbralikud teenindajad. Rääkimata püsikliendisoodustusest, mis muu hea seas sisaldab kaht maitsvat kohvi ühe hinnaga. Ühistransport, ka kaugliinibussidega tulijaile, on lühikese jalutuskäigu kaugusel. Kohtumistele ja koosolekutele saabujad saavad auto tunniks ajaks Kaubamaja parklasse parkida.

Samuti on heaks kohtumispaigaks Tasku keskuses asuv Cookbook. Boonuseks vaated südalinnale ja kohvikuga külgnevast Rahva Raamatust hõnguv tuhandete värskete raamatute hõrk hõng. Nende naabruses paiknev Da Vinci on samuti tore. Lisandväärtusena pakutakse seal kuni keskpäevani kõiki kohvijooke poole hinnaga. Ka Spargel on üks äraütlemata mõnus koht rändkontorirottidele. Eriti loomingulisematele, kuna kohvik asub Loomemajanduskeskuses. Imemaitsev söök ja end hubases õhkkonnas sisse seadnud Tartu vaim peletavad kõik vaimuvaesuse ilmingud sealt seitsme tuule poole. Eks neid kohti ole kesklinnas veelgi.

Mitte vähem oluline ei ole tee rändkontorisse. Ka seal juhtub asju, mida märgata, mis inspireerivad või panevad mõtlema. Näiteks. Kui ma ühel kolmapäevasel hommikul oma rändkontorisse jalutasin, istusid pargipingil kaks linnu tunnusmärkidega meest. Nad olid üsna nokastunud olekus, ses mõttes. Üks pigem elukunstniku, teine eluheidiku välimusega.

“Šampanja on kirrgede paradiiš,” ütles üks elukunstnik.

“Paradiis jah, paradiis jah, ” kinnitas teine papagoina.

Nad tõstsid klaasid, õigemini suuremõõdulised plastpudelid, lõid need teineteise vastu veel enam lömmi. Põimisid joogikätega seejärel sinasõprusele omase võtte ja kulistasid šampanja kanguse mõõtkavasse mahtunud humalase mullivee plastpudeleist tilgatumaks. See hetk oli Tartu, nii Tartu. Isegi elu hammasrataste vahel kriimuliseks-kräämuliseks kratsitud meestel jätkub stiili.

Nädala selgroog sai murtud juba kolmapäeva hommikul. Mõnes mõttes ka minul.

Tõesõna. Rändkontori pidamisel on mitu toredat tahku. See tuleb oluliselt soodsam kui püsikontori rentimine. Rendimaksete tasumine käib päeva kaupa ja sisaldab (päeva)praadi, kohvi ja vett. Oma kogemuste põhjal võin öelda, et keskmine päevakulu on umbes kümmekond eurot. Üks, mida tasuks meeles pidada, on laua valik. Kui kavatsed terve päeva veeta ühes kohas, siis võta võimaluse korral kõige väiksema kohtade arvuga laud. Söögikohtadele on ülimalt oluline müüa maksimaalne arv päevapakkumisi. Üksi suure laua taga laiutamine ei ole kohe kindlasti heaks tooniks. Olge valmis ka selleks, et vajadusel jagate mõnekümne minuti jooksul “kontorilauda” mõne kontvõõra lõunastajaga.

Minu subjektiivsest vaatepunktist nähtuna on rändkontori plussiks keskkond, mis on pidevas muutumises, nagu inimesed selle sees. Vahelduvad vaated ja taustahelid. On kõik need eriilmelised tervitused ja jumalagajätud.

Hei, jälle siin!

Homseni!

Me pole nii ammu näinud!

Järgmise korrani!

Kevadeni!

Jah. Minu jaoks peitub rändkontori eriline võlu pealtkuuldud vestluskatketes. Ja selles, et saan tunda end kohati kui sõnavaras. Ent mõista, et need laused on üksikud stseenid ühest teisest, abstraktsest elust ja inimestest selle sees. Aga nagu ikka, on need elud täis küsimusi ja vastuseid. Ootuseid ja lootusi.

Tal on nüüd palju parem. Ei tea, mida ta praegu teeb. Kus ta küll olla võib. Loodan, et tal on kõik hästi.

See paneb mind mõtlema, et eks ole need tavalise inimese igapäevased käigud ja tegemised elu suurim saladus, kui meid kohal ei ole. Lahendamatu müsteerium. Jah, vahel pole teadus piisav. Mõnikord on vaja luuletajaid, kunstnikke, muusikuid, et mõista mõistetamatut. Lahendada müsteeriume. Anda kujutlusvõimele tiivad ja lennata sinna, kus on tema ja ta tegemised.

Mõnel vihmasel rändkontori päeval vaatan läbi akna, kuidas sügisvihm sajab läbi Tartu, ja jään mõttesse. Kui vähe on teinekord vaja, et mitte näha halli ja vihmast ilma, vaid ilusaid ja häid inimesi selle sees. Ja teinekord pole vaja muud kui ühtainsat koogitükki. Tervistkahjustav, et ometi nii magus. Nagu elu.