Ilmselt ei suuda me piisavalt hinnata küsisõna “miks” väärtust. Alles maailma avastava lapse jaoks on miks-küsimuse küsimine üks viise, kuidas aru saada, millisena toimiva süsteemi sisse ta on sattunud. Miks lumi valge on? Miks kassil saba taga on? Miks vennal saba ees on? Miks vanaema nii kortsus on? Miks täiskasvanud võivad prahti maha visata, aga lapsed peavad pärast mängimist oma toa ära koristama?
Täiskasvanuikka jõudes kaotab enamus inimesi justkui miks-küsimuse küsimise oskuse ära. Vaid edukad ja teadlased jätkavad selliste küsimuste küsimist ja vaimustuvad, kui leiavad mõne uue võimaluse seda teha.
Teadlaste jaoks algab mingi fenomeni uurimine, vastava uurimisküsimuse ja hüpoteesi sõnastamine üldjuhul lapseliku uudishimuga sarnasele teadatahtmise soovile vastava miks-küsimuse küsimisega. Miks lumi on valge? Miks me unistame? Miks aine olemas on? Miks kliima muutub? Miks on inimestel nii raske mõista, et kliima muutub? Sellistest küsimustest algab hea teadus. Aga veelgi olulisem on teadlaste hulgas küsimus, miks seda asja, mida nimetatakse teaduseks, üldse tehakse. Miks on teaduses osalemine nii oluline? Eks igal teadlasel on sellele küsimusele oma vastus. Üldiselt sisaldab see vastus peale isikliku uudishimu rahuldamise vajaduse ka soovi teha midagi head, osaleda üha suuremaks paisuva teadmiste kogumi loomises, mis aitaks inimkonnal paremini kohastuda ja ellu jääda.
Mõelge hetkeks, milliseid sõnu te kasutate, kui peate kirjeldama oma tööd. Millisega järgmistest variantidest see kirjeldus kõige enam sarnaneb?
A) Ma parandan kingi.
B) Mitte keegi teine meie linnaosas ei paranda kingi nii kiiresti ja kvaliteetse niidiga, kui mina seda teen.
C) Usun, et inimeste heaolu ja tervis sõltub kvaliteetsetest jalanõudest, seetõttu olengi pühendunud kingade parandamisele.
Kellel te paluksite kõige tõenäolisemalt oma kingi parandada?
See, kuidas kirjeldatakse oma tegevust, määrab ära, kui veenvalt suudetakse inimesi kaasata või veenda. Kui vaadelda avalikkuses suuri vastasseise põhjustanud arendusi, siis nende puhul on üheks ühiseks jooneks väga kehv kommunikatsioon. Vastasseisjaid süüdistatakse sageli mitte-minu-tagahoovi-sündroomis. Uuringud on näidanud, et sellist vastandumist ei teki, kui inimesed mõistavad, et arendus on vajalik mingisuguse üldise suurema hüve jaoks ja kogu protsessi tajutakse ausana (vt T & F Online ja T & F Online). Väga sageli jääb arendajatel miks-küsimusele üldse vastamata. Kas keegi sai aru, miks tselluloositehast Emajõele rajada taheti? Räägiti küll hästi suurest tehasest ja mõnedest töökohtadest, aga mis on see suurem üldine hüve, mille jaoks seda vaja oleks? Või kui veenev on Rail Balticu põhjendus, et ehitatakse, kuna Euroopa Liidust tuleb selleks palju raha.
Edukad on aga need ettevõtmised, mille “miks nad seda teevad” kõnetavad inimesi (Simon Sinek). Olgu see siis soov pakkuda lugejatele rahulikku ja kasulikku, mitte kurja lugemist, mis oleks nii unikaalne, et maailmal oleks kahju, kui selline ajakiri ära kaob (Edasi); või usk, et Eesti on parim koht uuenduslike lahenduste loomiseks ja rakendamiseks ning just selle maa rahvas jõuab esimesena keskkonnateadliku ja tasakaalus majanduseni (Rohetiiger).
Ettevõtete missioonide sõnastamine toimub tavapäraselt koos arengukava või mõne muu visioonidokumendi koostamisega. Sageli osutub see nii keerukaks ülesandeks, et selle sõnastuse leidmiseks peab kaasama abijõudu väljastpoolt. Ilusasti kõlav sõnastus võib jääda tühjaks, kui missiooni ei toeta organisatsiooni juhtide maailmavaade või töötajad ei taju missiooni oma miks-küsimusena. Sellisel juhul on ka selle asutuse ponnistused väheviljakad. Üha tungivamalt eeldavad inimesed nii töövõtjatena kui ka klientidena, et ettevõtete miks-küsimus oleks orienteeritud jätkusuutlikkusele ja keskkondlikkusele (vt Environment Journal, Business Journals, PWC, Deloitte).
Kuid selleks, et küsida miks-küsimusi, ei pea olema teadlane ega mõne ettevõtte juhtkonna liige. Täiesti vabalt võib ka igaüks ise mõelda, miks ta teeb midagi, mida ta parasjagu teeb.
Kas me teeme asju lihtsalt sellepärast, et nii on alati tehtud, see on juba traditsiooniline asjade korraldamise viis? Kui teadlikud me oleme oma igapäevaseid otsuseid tehes, miks me nii just otsustame? Kui hästi me teadvustame endale oma otsuste põhjuseid ja tagajärgi ning kaasnevaid asjaolusid? Võib-olla pole meil alati võimalik otsustamisel kõigi asjaoludega arvestada, alati pole piisavalt informatsiooni ja pidev kaalutlemine võib viia olukorrani, kus ühtegi otsust ei sünni, sest kunagi pole piisavalt infot.
Samas, mitte iialgi varem pole inimkonna ja iga üksikisiku käsutuses olnud nii palju infot kui praegu. Sisuliselt saame me reaalajas jälgida maakera keskkonnaseisundit, näha pealt, kuidas sulavad liustikud, põlevad metsad, hukkuvad korallid, saastuvad meie kaevud ja põllud. Aga ka seda, mida must toonekurg või karu metsas teeb. Aprillis nägime, kuidas justkui viimaseks hüvastijätuks ilmus hajunud udust nähtavale Himaalaja mäestik, kui koroonaviiruse tõttu hetkeks peatunud inimtegevus lõpetas saastamise.
Mitmete uuringute põhjal võime öelda, et Eesti inimesed on üks igati informeeritud rahvas. Samuti on meil välja kujunenud väga tugev enesekuvand kui loodusega erilise sideme säilitanud rahvast, kes justkui mäletab veel kukeseenesõnu ja armastab rabalaukas ujumas käia. Viimase, 2020. aasta augustis läbi viidud Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuringu kohaselt peab 80% meie kaasmaalastest ennast keskkonnateadlikuks ja koguni 91% tunneb ennast vastutavana keskkonnaprobleemide eest. Keskkonnateadlikkust seostatakse ennekõike loodusest hoolimisega, rohelise eluviisiga, taaskasutus-elustiiliga, informeeritusega, jäätmete korrektse käitlemisega. Küllalt kõrge enesehinnangu kõrval on elanikel säilinud siiski teatav kriitilisus oma kaasmaalaste suhtes. Nimelt vaid 65% elanikest peab Eesti inimesi keskkonnahoidlikeks ja 30% on vastupidisel arvamusel.
Peegelpilt eestimaalastest pole aga nii ilus, kui vaadata sõnade taha. Valdav osa elanikest oskab oma keskkonnahoidliku käitumisena välja tuua igapäevase prügi sorteerimise, 61% elanikest väidab ennast seda tegevat. Samas kui vaatame olmeprügi käitlemise statistikat, siis vähem kui 30% meie olmejäätmetest antakse üle sorteerituna.
Miks siis on ikkagi nii, et me usume endiselt, et meil on säilinud äärmiselt puhas ja mitmekesine loodus – samas kui arvud näitavad, et meil on looduslikuna säilinud vaid 3% soodest ja ürgseid metsi võime kokku lugeda pisikeste lappidena mõnesaja hektari jagu? Miks me võitlesime fosforiidikaevanduste vastu, et kaitsta meie põhjavett, kui see on nüüd saastunud põllumajandusmürkidega? Miks me võrdleme enda olukorda Lääne-Euroopaga ja patsutame endale tunnustavalt õlale, kui samas mitmete meile elutähtsate liikide arvukuse trend on juba pikemat aega langev?
Meie igapäevased valikud määravad, milliseks meid sisaldav keskkond kujuneb. Igal inimesel on võimalus mõelda, et iga euro, mille ta tarbimiseks välja käib, on kui valimissedel, millega ta valib, millises keskkonnas ta elada tahab. Miks ta just sellised valikud teeb – kas mugavusest, teadmatusest, valiku puudusest? Vastutust keskkonnahoidlike valikute eest ei saa lükata ainult tavainimese õlgadele. Tarbijatena saame me teha valikuid ainult nende piiride sees, mille seavad meile valitsejad ja ettevõtjad. Kui meie seadused ei võimalda lahtist mahepiima müüa, siis ei saa ka tarbijat süüdistada, et ta lahtist mahepiima ei osta. Kui kaubanduskett ei osta sisse Jõgevamaa mahetaluniku kitsepiimajuuste, siis pole tarbijal neid võimalik ka välismaiste intensiivpõllumajandusest pärinevate juustude vahelt letist leida.
Keskkonnateadlikumaks riigiks saamiseks on vaja samaaegset muutust kõigis sektorites. Samaaegselt peab muutuma nii tavainimese, riigisektori kui ka ettevõtete käitumine. Kõigis neis sektorites töötavad inimesed ja me kõik saame iga päev eneselt küsida, miks me teeme seda, mida me hetkel teeme. Kas meie igapäevased otsustused sisaldavad teadvustatud vastutust keskkonna ees?
Me ise saame valida, kuidas me muutustesse suhtume. Kas me näeme vaid seda kulu, mis tuleb muutuse elluviimiseks teha, või näeme ka seda kulu, kui me midagi ei muuda?
Majanduses, energeetikas, toidutootmises, transpordis on toimumas murrangulised muutused. Meil on võimalik siin valida, kas olla muutuste juhtija, eestvedaja ja saavutada seeläbi oluline arenguhüpe. Saame endast kujundada analoogse eduloo, nagu tegime Tiigrihüpet tehes. Meie väike, paindlik ja kõrge haridustasemega riik võimaldaks seda kergesti. Alternatiiv, püüda kinni hoida vanast, sisseharjunud süsteemist, kus metsad raiutakse pelletiteks ja maaõli põleb kliimamuutuseks, pole tegelikult enam valikus. Seda tingivad nii turu muutused kui ka Euroopa Liidus ja USA-s käivitunud roheleppe protsessid. Ükskõik millise valiku me teeme, peame enesele selgeks tegema, miks me just nii otsustame.
Me kõik oleme tarbijad, ettevõtjad, poliitikud – me ei saa jääda ootama, et üks osapool teeks esimese sammu. Kui jääme ootama, et keegi teine enda osa ära teeks, siis ei muutu mitte midagi. Aga ootama jäämiseks meil aega enam pole.
Mõnusama minekuga liigub elust läbi see, kes oskab endalt küsida õigeid küsimusi. Sest kui “miks?” on piisavalt tähtis, saab “kuidas?” ise hakkama.
Mihkel Kangur
Mihkel Kangur on Rakvere Riigigümnaasiumi õppe- ja arendusjuht, varasemalt töötanud Talllina Ülikooli vanemteadurina. Hariduselt ökoloogia doktor ja uurinud Eesti taimkatte arengut jääajajärgsel perioodil. Ökoloogia alaste uuringute tulemustest olen näinud, milline on olnud inimese mõju ökosüsteemidele ja millised võivad olla vastasmõjude tagajärjed meie ühiskonnale. Seetõttu olen viimastel aastatel üha enam keskendunud säästva arengu haridusele ja Gaia haridusele, lootuses, et meil on läbi hariduse võimalik muuta ühiskonna kurssi. Loe artikleid (48)
