On oktoobri algus 2020 ning iga nädalaga leitakse Eestis üha rohkem koroonaviirusega nakatunuid. Me keegi ei tea, mis on olukord kuu aja pärast, jõuludel või kevadel 2021. Kõige tähtsam on jääda rahulikuks ja vaadata tulevikku – inimesed välja ei sure, aga majandus- ja ärimudelid võivad muutuda üsna raputavalt. Seetõttu on seda kõike maalt oma talust oma perega oma kohmitsemiste ja väikeste võitude vahelt jälgida turvaline. Minu tegevused lähevad edasi samamoodi nagu plaanitud. Tagasilööke kindlasti tuleb, aga tuleb ka suuri võite. Hirm on see, mis sööb inimesi rohkem kui miski muu, eestlased on ju hirmu tundmises meistrid. Olgem selle koroonaga vähem hirmunud.

Hetkel söön ma rohkelt tomatit. Eesti tomat on maailma parim, seda septembris ja oktoobris. Tomatit viskab nii ohtralt peale, et kümme või isegi paarkümmend tomatit päevas põske pista pole mingisugune kunsttükk. See sügis on ilus ja pikk, loomad saavad pikalt süüa rohelist, kanad munevad, kitsed annavad piima, kartul on õige magus. Erinevaid kõrvitsalisi sai ka peenralt ära naksata.

Aga mulle meeldib jälgida ka inimesi. Teen seda heatahtlikult. Oma Tallinna-käikudel siit Valgamaalt pean tagasi tulles ka korra söömas käima. Nüüd korra käisin seal Tikupoisi söögikohas Paia ristis. Söök oli hea, suur ports veiselihapada 6 € eest. Aga kuidas ma siis seal inimesi vaatasin…

Söön restoraninurgas oma praadi, kui tulevad mitte kõige nooremad, aga mitte ka kõige vanemad linnanoored väikese beebiga. Beebi magab turvahällis, noortel on mõlemal seljas dressid (ju väljasõit lapsega vajab mugavaid riideid) ja nad on mõlemad sellise hoiakuga, et see on nende esimene laps, võib-olla on see isegi nende esimesi väljasõite koos lapsega.

Järgmised viis minutit käivad noored, turvahäll käes, mööda restorani ringi ning valivad kohta, kuhu istuda. Kas vetsule lähemale? Kas aknale lähemale? Kas letile lähemale? Nii nad arutavad omavahel. Lõpuks prantsatavad maha mu kõrvallauda ning hakkavad arutama, et kumb neist enne sööki võtma läheb. Argumenteerivad teineteisele, et kumb see neist olla võiks.

Siis läheb naine sööki võtma ning mees hakkab aktiivselt kiigutama magava lapsega turvahälli. Ma tahaks kõrvalt öelda, et äkki sa turvahällile nõnda kõva hoogu ei teeks, äkki laps tahab rahulikult magada – aga las olla. Naine tuleb mõne minuti pärast tagasi ja küsib mehelt arvamust, kas ta peaks võtma lõhega salati või kanaga salati, ja siis nad arutavad seda, et mis isu naisel parasjagu on.

Kahjuks olen mina siis söömise lõpetanud ja pean edasi sõitma, aga lihtsalt huvitav oleks olnud teada, kas nad söömiseni ka üldse jõudsid või ühel hetkel ärkas beebi üles ja nad hakkasid siis arutama, kumba rinda peaks naine talle andma.

Me käime oma kolme lapsega teisipäeviti Tartus söömas, kui oleme huviringides. Eelmisel teisipäeval käisime seal šašlõkikohas teisel pool Emajõge, ühtegi teist inimest ei olnud ning lapsed möllasid restoranis ringi. Emme-issi sõid liha ja tütred praekartulit. Restoranid ja söögikohad on Tartus tühjad, kõik vihjab sellele, et enne kevadet ei toimu mingit elavnemist.

Endiselt on ainukene soov valitsusele see, et koolid, lasteaiad ja huviringid jääksid avatuks. Maailm ja Eesti hakkab üha enam lukku minema, aga lastelt ei tohiks võtta võimalust sotsialiseeruda ja kasvada.

Käisime abikaasa ja pisipojaga mõni nädal tagasi “Hommik Anuga” saates (lõik vahemikus 33.–55. minut). Positiivse tagasiside hulk on olnud meeletu, ka aastal 2020 kehtib reegel, et kui oled televisioonis populaarses saates, siis sind näevad ja kuulevad pea kõik. Samas, võib-olla ongi televisiooni üks peamisi eesmärke praegu süstida rõõmu.

Ole hea ning rõõsa!