Zarah Leanderi hääl ja laulud tulid minu juurde üliõpilaspäevil, 1990ndate aastate alguse Tartus, umbes siis, kui hakkasin kohalikes kabareedes ja klubides esmakordselt avalikult esinema. Tõenäoliselt oli ühel kamraadil lauljatari vinüülplaat, mille ta minu üllatamiseks kohtumisel plaadimängijasse pani ning seejärel ise uuris, et kes laulab – kas mees või naine. Laulud kõlasid saksa keeles, mille oskus mul siis veel puudus, ning nõnda tuli mul otsustada ainult esitusviisi järgi. Hääl, mida ma kuulsin, oli baritonaalne, ja teksti andis laulja edasi järsult, kuid emotsioon teksti taga oli õrn ning see viimane saigi äraarvamise võtmeks.
Minu vaimustus artistist oli nii suur, et otsustasin teha Leanderi lauludest kontserdikava, millest kujunes minu esimene lavasaavutus. See vaimustus kestab minus veel praegugi ning seepärast sündiski järgneva artikkel, milles soovin lugejaga jagada mõningaid pöördepunkte Zarah Leanderi vapustavast elust ja karjäärist ning tutvustada tema laule. Lisan alustuseks 1937. aastal ajalehes Berliner Lokalenzeiger kirjutatu:
