Ei aja- ega kultuurilugu ole midagi abstraktset. See kehtib Eesti puhulgi. Sündmustes osalevad inimesed ja inimrühmad (hõimud, kogukonnad, rahvad) kujundavad põhjuste, tagajärgede ja mõjutuste iseloomu. Aja- ja kultuurilugu on samas ka kompendium isiksuste saatustest ja nende lugudest.
Eesti tuntuimal semiootikul Juri Lotmanil on tähelepanuväärne artikkel “Õigus biograafiale” (J. Lotman. Kultuurisemiootika, 1990), kus ta väidab, et “õigust biograafiale ei oma kõik antud ühiskonnas elavad inimesed” ja iga kultuuritüüp loob oma “biograafiaga inimeste” ning “biograafiata inimeste” mudelid. Esimene, “biograafiaga inimese” mudel rõhutab ühe või teise ajaloolis-kultuurilise tegelase erilisust, teine osutab elulugude eraldamatusele üldisest ebaisikulisest kollektiivist.
Mõistagi on iga inimese elus dramaatikat, tragöödiat ja koomikat, mille võtab kokku ütlemine, et iga inimese elust saab kirjutada romaani. Just nimelt – saab! Saamise puhul tuleb aga mängu kirjutaja, olgu biograafia kirjutajaks autor ise (sel juhul räägime “omaeluloolisusest – mõiste tõi käibele Jaan Kross) või siis ajaloolane või kirjanik-biografist, kes ühe või teise ajaloolis-kultuurilise tegelase elu, tegusid ja loomingut võtab portreteerida. See portreteerimine (saamine-kirjutamine) omakorda asetub – kui siinkohal laenata Lotmani teist mõtteavaldust samas kogumikus ilmunud artiklist “Kirjaniku biograafia kui loomeakt” – õigsuse ja tõesuse teljele. Õigsus seostub teksti mõistetavusega, tõesus aga vastavusega tekstivälisele reaalsusele.
Elulugude rekonstruktsioonis võivad kõik faktid, sündmused paika pidada, aga niipea kui jõutakse kirjutamisel psühholoogilisele pinnale (käitumise motiivid) ja kaasatakse mälestusi, omandab ka kõige teaduspüüdlikum elulookirjeldus ilukirjandusliku mõõtme. Küsimus on üksnes selles, kumba poolt kirjutaja võimendab. Kui neid portreesid (aga just portreteerimisel pole võimalik vältida subjektiivset lähenemist, olgu selleks kaastunne, halvustamine või kahetsus) kujuneb piisaval määral, siis ühelt poolt moodustavad need portreed selle või teise rahva apokrüüfilise, st kaanonivälise, aga siiski ajaloo juurde kuuluva tekstikorpuse; teiselt poolt võime seda aga võtta ka isikustunud kultuuriloona. Sel juhul on kogu kultuurilugu loetav kui draamasid, tragöödiaid ja komöödiaid sisaldav teostekogum.
Eesti kultuuriloostki saaksime kokku niisuguse teostekogu. Paraku on siiani meil vaid fragmendid. Uusromantismi võidukäigul 20. sajandi algul oli Friedebert Tuglas see, kes lõi subjektiivsete (mälestused ja osalemine) lisandustega biograafilise kirjutuse žanri. Need on mitmed portreed Tuglase kaasaegsetest, aga ka eelkäijatest, nagu Juhan Liiv, Ado Grenzstein, Hugo Treffner, Anton Jürgenstein, Eduard Vilde, August Kitzberg, Ernst Peterson, Anna Haava, Gustav Suits Noor-Eesti algaegadel, Marie Under, Konrad Mägi, Erik Obermann. Tuglas on neist kirjutamisel ja nende kujutamisel esile toonud dramaatilistena võetavaid elu- ja loominguloolisi seiku ning motiive.
Mõni looja, nagu näiteks Jaan Oks (1884–1918), on eesti kultuuriloos taandunud üksnes nimeks, aga milline elutraagika valitseb selle taga!
Saaremaal sündinud ja koolis käinud Oks elas vaid 34-aastaseks, rändas Sise-Venemaale Samaarasse kooliõpetajaks; jäi ametist ilma alkoholismi tõttu; kirjutas nelja aasta sees (1906–1910) pöörases mahus erinevaid tekste; enamiku hävitas ise või need kadusid toimetuste prügikorvidesse. Eesti kirjanduskaanonisse on Oksalt sadestunud poeetilist naturalismi esindav ja erotomaanlik novellikogu “Tume inimeselaps” (1918) ning eesti kirjanduskriitika maamärgina võetav “Kriitilised tundmused” (1920). Oks haigestus luutuberkuloosi. Tuberkuloos oli 19. sajandist kuni 20. sajandi keskpaigani (kopsutuberkuloosi põdesid nii Anton H. Tammsaare, August Jakobson, Debora Vaarandi kui ka Ilmi Kolla, kes ka sellesse suri) samasugune needus, nagu tänapäeval katku mõõtmed võtnud koroonagripp.
Tuglas võrdleb Oksa elukaart “patoloogiliselt andeka” prantsuse luuletaja Arthur Rimbaud’ (1854–1891) omaga. Prantsuse ja kogu Euroopa kirjandusliku sümbolismi ikooni Paul Verlaine’iga (1844–1896) kirgliku romaani läbi elanud Rimbaud suri – nagu Okski – kolmekümnendates eluaastates (süüfilisega kaasnenud luuvähk) ja lõpetas luuletamise juba 19-aastaselt. Muide, siit omakorda avaneb seos eesti esimese luuletaja Kristjan Jaak Petersoniga (1801–1822), kelle ligi sajand varjus olnud loomingu elustas ja vormistas Noor-Eesti eelkäijaks Gustav Suits. Tuberkuloosi surnud (jah, temagi!) Petersoni avaldamata jäänud tekstid sündisid samuti 19. eluaastal.
Jaan Kross (1920–2007) on kirjutanud Petersonist novelli Otto Wilhelm Masinguga taustal, omistades Petersonile tabava kujundi – taevakivi ehk meteoriit (“Taevakivi”, 1975). Kirjanik Maimu Berg on kirjutanud Petersonist autopsühhograafilise romaani “Seisab üksi mäe peal” (1987). Jaan Oksa reinkarnatsioon leiab aset Vaino Vahingu (1940–2008) monodraamas “Mees, kes ei mahu kivile” (1975), mille ta koos Evald Hermakülaga Tartus Vanemuise teatri Väikeses Majas lavale tõi. Mäletan seda noorpõlves ühe eredaima teatrielamusena. Hullumise äärel Oksa etendas Hermaküla meisterlikult. Ent veelgi kongeniaalsem tundus mulle Oksa rollis psühhiaatrist kirjanik Vahing ise. Paar korda Vahing teda mängis ja mõlemal korral tundus mulle, et Oks jääb oma somnambuulsuses ja pidurdamatus teadvuse voolus kirjanikku varjuna saatma edaspidigi.
Ent näitena sellest, kuidas peegeldub ühe looja elusaatuse traagiline lõpp temast kirjutatud biograafilises portrees, olgu tsiteeritud Tuglase “Jaan Oksa”:
“Nägin esimest korda seda luukõhna nägu, mida katsid valged vistrikud, neid vesihalle silmi; punakastakuseid juukseid, hõredat punast habet ja hambutut suud. Nägin kogu seda viletsat keha valust keras räbalahunnikul, rind eest lahti; jalad kinni seotud, vastumeelselt lõdvad käed rippu üle voodi ääre, mille taga seina najal püsti kaks karku, nagu sandi embleemid… / – – – / Hoolimata sellest, et Oks polnud viimasel ajal täiesti ilma hoolitsejateta, pidi tema elu lõpp olema ometi kooskõlas kogu selle kestvusega. Ta suri, ilma et keegi ta sõpradest seda oleks teadnud, ning kanti hauda, ilma et keegi ta kirstu taga oleks kõndinud. Kõik see sündis neil päevil, mil meeli köitsid suuremad sündmused (Oks suri 25. veebruaril 1918, mil Eesti Vabariik oli äsja välja kuulutatud – R.V.) kui üksiku isiku saatus. Isegi teate ta surma üle sai laiem üldsus alles kolm nädalat hiljem. Lohutugem sellega, et Oks nii elus kui surmas ei vajanud kasutuid kaastundmusavaldusi.”
Tuglas, kelle mahukamad biograafilised esseed “Juhan Liiv” (1914), “Mait Metsanurk. Kriitiline essee” (1919), “Ado Grenzsteini lahkumine” (1927) on võetavad romaniseeritud biograafiatena, tõdeb järelhüüdes Oksale, et “Inimene peab nii oma loomingu kui ka elu traagika üksi läbi elama. Sest nii ühes kui teises oleme lõplikult “üksteisele tundmatud-võõrad nagu kaasikus kased omakeskel”. Nii üht kui teist võime ainult imestleda või haletseda, kuid mitte lõplikult mõista, lõplikult sellega ühte sulada.”
Ja Tuglasel on õigus. Kui mõtlen neile vähestelegi novellidele või romaanidele, mis eesti kirjanikest, kunstnikest kirjutatud (siinkohal meenuvad mulle Aino Kalda “Tähelend” Koidulast, lisaks Aino Undla-Põldmäe näidend “Viru laulik ja Koidula”; Jaan Krossi “Kolmandad mäed” Johann Kölerist, Endel Nirgi “Kaanekukk” Ants Laikmaast, Mats Traadi “Sarviku armastus” Jakob Tammest, Andrus Kivirähki “Liblikas” näitleja ja tantsijatar Erika Tetzkyst ja “Sinine sarvedega loom” kunstnik Oskar Kallisest, Mart Kivastiku näidendid mitmest eesti kunstnikust, ja mõistagi, Lehte Hainsalu romaniseeritud eesti luulelugu “Kellakuuljad”), aga muusikutest ei oska ma nimetada ühtegi –; kui neilegi mõtlen, siis ei ole küsimus selles, et me vajame portreid oma kultuuritegijatest läbi nende kannatuste, milles nad on üksi ja mida me lõplikult vaevalt mõista suudame.
Me vajame romaane, novelle, näidendeid, filme, telesarju eesti enda kultuuritegijatest, selleks et tunda kogu meie kultuurilugu psühholoogilises ja eksistentsiaalses mõõtkavas, ja samas ka inimlikus sügavuses.
Sest tõesti, üks asi on osa saada eesti kultuuri loojate (kirjanikest, kunstnikest, heliloojatest, arhitektidest teadlasteni) ning interpreteerijate (näitlejatest, muusikutest eesti ja laiemalt ilma- ning inimelu ning loomingu mõtestajateni) teostest. Teine asi on aga kaasa elada teoste sünnile, nendeni jõudmisele, kõigele sellele, kuidas üks inimelu tiheneb loomingu ümber või tihendatakse loominguks. Nõndaviisi omandab meie kultuur autorluse mõõtme ja kultuurilugu muutub jutustatuna ka ise tajutavaks kui kunstiline tekst, milles on nii draamasid kui ka komöödiaid. Kultuurilugu avaneb meile kui kujundiloome.
Loe ka “Eesti dramaatiline kultuurilugu” 1. osa.
Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.
