Lapimaa tundra külastamiseks on kaks parimat aega: kas sügisese ruska ajal, kui tundra on värvunud kolla-punaseks; või siis, kui talv hakkab taanduma ning karge Lapimaa külm on lahkunud, päeval paistab mõnusalt päike ning meetrised lumehanged on õhemaks sulanud. Just nendel hetkedel on Lapimaa külastajatele kõige lummavam.
Suvisel ajal, kui paljudele tundub olema just parim hetk matkamiseks ning Lapimaa külastamiseks, on kohal ka sajad tuhanded sääsed ning suvisel ajal tundras matkamine nõuaks hea lehmasaba olemasolu – see oleks vist ainus viis, kuidas seal suvisel ajal mõnusalt liikuda. Targad matkajad suvel sinna ei lähe!
Lapimaa külastamiseks ei sobi hästi ka detsember, jaanuar – siis on oht kohtuda Arktikast tulevate külmade õhumassidega ning temperatuurid kipuvad siis sageli langema tublisti alla 20, isegi alla 30 külmakraadi. Lisaks on loomulikult oht, et lumehanged võivad olla mitme meetri sügavused. Aga loomulikult kõigile neile, kes lähevadki kogema maapealset talvist paradiisi koos lumeuputuse ja karmide külmakraadidega, mis sobivad pigem jääkarudele kui matkajatele – aastavahetuse aeg on teie kindel valik.
Seekordne matk Lapimaal viis meid sõjatandrile: Lapimaa oli värvunud kollase-, punase- ja oranžikirju rüü alla – toimus tõeline värvide sõda! Igas kasetukas käis hingemattev võitlus ning me olime sattunud rindejoonele parimal võimalikul ajal: roheline oli lahingu ammu kaotanud, kollane oli alla vandumas oranžile ja punasele.
Ütles ju loodusemees Fred Jüssigi: “Kui tahad leida midagi uut, käi vanu radu!” Ma olen Lapimaale sattunud ligi 20 korda, seda nii talvel kui ka sügisel – ei kordagi suvel. Kui virmalisi tuli otsimas käia 12 korda, enne kui need korralikult nähtud said, siis ruska leidmine läks õnnelikumalt: juba 3. korral õnnestus jackpot tabada – just praegu on Lapimaal ruska tipphetked.
Matkarada Soome kõrgeimale tipule Haltile sai ette võetud 4. korda – rada oli tuttav, aga sügisrüü täiesti uus. Soome kõrgeimale tipule ja tagasi tsivilisatsiooni jõudmiseks tuleb läbida 105 km pikkune matkateekond, mis annab võimaluse tundrat nautida 5 matkapäeva vältel. Tundravaated sundisid meie matkaseltskonna korduvalt kivile istuma ja vaateid nautima – isegi siis, kui jalgades oli jõudu edasi liikuda. Lisapuhkus tundus vajalik, et kosutada end hingematvate vaadetega.
Juba matka alguspunkti Kilpisjärvile sõites olid ootused kõrged: ruska kogemus on midagi erilist ning selleks peab Lapimaale sõitma. Mujal seda ei näe. Kuigi poole Soome peal oli juba sügise märke, siis õige värvide sõda algas alles Helsingist 1000 km kauguselt. Shortcut’id siin ei toimi – vaja on siiski lõpuni välja sõita. Lisaks kaskedele on siin ka samblikud ning alustaimestik värvunud punaseks. Ning mis seal salata, et kogeda tõelist ruska tunnet – selleks on vaja ka avaraid vaateid ning neid näeb just siis, kui tõusta metsapiirist kõrgemale ning vaadata tundramaastikku kõrgemalt – kasvõi Halti tipust!
2021. aastal satuvad Nipernaadid tundrat avastama augustis Gröönimaale, septembris Rootsi ning võimalik, et plaanidesse lisandub uuesti ka jalutuskäik Haltile ruska’t nautima. Üks on kindel: Lapimaa nii talvel kui ka sügisese ruska ajal on kindlalt kohustuslik matk igale looduse- ja matkasõbrale.
Kunnar Karu
Kunnar Karu on Nipernaadi reisiklubi matkajuht ja alpinist. Tema reisikirjad viivad lugeja erinevatele mäetippudele, tuues koju kätte ka vaated pilvepiirilt. Loe artikleid (18)
