Jazzkaare fookuses. Anne Erm Norra populaarseimast jazzvokalistist Silje Nergaardist

Silje Nergaard.

Kõnnib tüdruk mööda metsateed ja laulab üht fraasi oma lemmikute Al Jarreau’, Pat Metheny või Joni Mitchelli loost, püüdes leida sellele parimat tõlgendust. See tüdruk on 11-aastane Silje Nergaard, kes kõnnib Norra suurima järve Mjøsa kaldal asuvas metsatukas. Sadamalinna Hamari äärelinnas on ta lapsepõlvekodu ja isiklikud mälestused, mis jõuavad nii mõnigi kord ka Nergaardi loomingusse. 

Tema vanemad on õpetajad – ema armastas laulda ja isa mängis jazzilugusid kitarril. Nende kodus kõlas alati muusika ja kuulati vaid kvaliteetset jazzi ja poppi. Ella Fitzgerald, João Gilberto, Chicago, Steely Dan, Stevie Wonder ja paljud teised artistid said tüdrukule varakult tuttavaks. Kodus oli keset elutuba suur pruun Saksa klaver Schimmel, millel Silje tegi esimesi loomingulisi katsetusi. Silje peabki end rohkem heliloojaks kui lauljaks, tegelikult on ta looming ja esitus üks tervik, raske oleks lahutada üht teisest. Oma häält kasutab Nergaard selleks, et anda paremini edasi laulude sõnumit. Muusikapalasid on Siljel üle kahesaja ja need on jõudnud ka tema kuueteistkümnele albumile.

Esmakordselt äratas ta tähelepanu 16-aastaselt Molde jazzifestivalil, kus tal oli julgust improviseerida Jaco Pastoriuse bändiga. Järgmisel päeval ilmus päevalehes artikkel, et on avastatud Norra jazzi supertalent nooruke Silje Nergaard. 19-aastaselt suundus ta Oslosse, lauldes seal mitmetes ansamblites ja pälvides hulga auhindu ka solistina. 80ndate lõpul suundus ta Londonisse, et teha koostööd produtsent Richard Nilesiga esimese albumi produtseerimiseks. Sealne jazzielu avaldas Nergaardile sügavat muljet ja ta lausa ahmis jazzielamusi.

Debüütalbum “Tell Me Where You’re Going” ilmus 1990. aastal ja selle nimiloos musitseerib ta koos maineka kitarristi Pat Methenyga, kes oli Silje üks esimesi iidoleid jazzmuusikute seas. Laulu komponeerides kõlas neiul kõrvus Pat Metheny kitarri mahe kõla, kuid siiski kulus veel mõni aasta, enne kui unistus koos musitseerida teoks sai. Kui Silje viibis New Yorgis, avanes tal võimalus anda Methenyle demokassett oma lauluga. Naiivne tütarlaps arvas, et kogu maailm ootab ja aitab teda. Pat ütles, et ta on väga hõivatud, kuid lubas siiski kassetti kuulata – ta pidas oma lubadust. Lugu meeldis Methenyle ja ta oli nõus selle koos Siljega salvestama. Tollal polnud lauljatari selja taga veel ühtegi plaadifirmat. See oli suur vedamine, “Tell me Where Your’re Going” sai tõepoolest hitiks, Silje debüütalbumi nimilooks ja pani aluse lauljatari professionaalsele karjäärile.

Järgmisel aastal ilmus juba omanimeline album ja edasi tuli riburada uusi laule ning mitmeid inglis- ja norrakeelseid albumeid. Kui esimestel albumitel oli kantrilikke ja poplugusid, siis sajandivahetusel huvitus ta üha enam jazzist ja saavutas tõelise läbilöögi heliplaadiga “At First Light” (EmArcy 2001), mis on salvestatud Norra parimate muusikutega. Album on siiani enim müüdud Norra jazziplaat. Ja selle ilmumise järel sai ta hulga pakkumisi suurtele jazzifestivalidele, nagu North Sea, Umbria, Victoria jmt.

Erilist tähelepanu äratas ka lauljatari 2009. aasta album “A Thousand True Stories”, millele on seaded teinud maailma parimaid arranžeerijaid Vince Mendoza ja kus Norra muusikute kõrval on väga oluline ka Metropole Orkesti keelpillirühmal. Koostöö Mendozaga sai alguse juhuse tõttu. Siljele meeldis käia talviti suusatamas ja ühel päeval, kui teised pereliikmed olid tööl, läks ta suusatama, kuulamiseks kaasas lemmiklood. Kuulates iPod’ist lugu “Chinese Café”, mille Mendoza kirjutas Joni Mitchelli albumi “Travelogue” jaoks, puhkes Nergaard laulu kuulates nutma, see oli lihtsalt nii liigutav. Siis otsustaski ta kirjutada Mendozale oma emotsionaalsest suusaretkest. Kuna järgmine album oli plaanis teha suurema koosseisuga, unistas Silje, et Mendoza teeks seaded. Nii sündiski!

Selle albumi kallal töötas Silje eriti innukalt ja ka tulemus oli suurepärane. Albumi lugu “Based On A Thousand True Stories” Vince Mendoza seades pälvis Grammy nominatsiooni.

Silje Neergardi laululooming on muljetavaldav, sel on sügavust ja erinevaid emotsioone.

Tavaliselt hakkab ta lihtsalt improviseerima klaveri taga, seadmata endale kindlaid eesmärke, kuid salvestades materjali.

Kui muusikat üle kuulates torkab kõrva mõni eriline fraas, siis püüab ta sellele sõnalise väljenduse leida. Kui see õnnestub, siis töötab ta materjaliga edasi. See võib võtta nädalaid, aju töötab ju edasi ja ühel momendil tuleb lahendus justkui iseenesest. Ja kui laul on juba vormi saanud, siis annab ta muusika juba tekstikirjutajale; üks ta armastatumaid tekstiautoreid on inglise poeet Mike McGurk. Kõlalist atmosfääri aitavad muusikud kujundada. Meelega ei anna Silje neile ette oma leitud harmooniaid, sest muusikud on siis palju loomingulisemad ja reeglina tuleb lahendus põnevam kui enda oma.

Norra muusikute Tord Gustavseni, Espen Bergi, Helge Lieni, Mathias Eicki ja teiste kõrval on Silje teinud koostööd mitmete jazzilegendidega. Üks ta lemmikuid oli Al Jarreau, Silje on meenutanud: Jarreau’st sai mu nooruse üks olulisemaid muusikuid. Olin siis umbes kolmteist. Mind köitis tema mänguline žanriliselt vaba maailm. Ma oskasin kõiki Ali albumeid kaasa laulda, ta oli teatud mõttes minu lapsehoidja, kui ma üksi olin, oli ta muusika minuga.

Hiljem, kui Jarreau Norras käis, külastas ta muusiku kodu, kus Silje elas koos lauljast abikaasa Heine Totlandiga kahe tütre ja pojaga. Silje oli koogi küpsetanud ja nad vestlesid mõnusasti, Al laulis lastele lugu “Take Five” ja teisi palasid. Silje on Jarreau’ga salvestanud loo “We Should Be Happier By Now”. Legendi ühe viimase Norra-kontserdi ajal laulis Silje temaga laval duetti.

Eestisse toob Silje Nergaard kaasa oma uue topeltalbumi muusika. Album on Silje Nergaardi karjääri suurepärane saavutus, tähistamaks ta 30ndat loomingulist tegevusaastat.

Esimesel heliplaadil “Japanese Blue” kõlavad intiimselt ja akustiliselt Silje suurimad hitid, nagu “Be Still My Heart”, “The Waltz”, “Japanese Blue” jt lood, mille saatjaks on vaid klaver. See annab võimaluse nautida Silje Nergaardi ainulaadset häält mahedates pooltoonides. Albumil on Silje Nergaardi partner Espen Berg, üks parimaid Norra jazzpianiste, kes 2016. aastal pälvis Molde Jazzifestivali aastamuusiku auhinna. Albumi teisel plaadil “Hamar Railway Station” kõlavad kaheksa värsket lugu bändile ja lauljale. See plaat peegeldab noore Silje lugu, kes igatses avastada maailma, tihti seistes kodulinna raudteejaama perroonil ja unistades sõita kaugele.

Silje Nergaard on leidnud oma tee, tema laule armastatakse ja ta on väga oodatud artist paljudel maailma lavadel. Nüüd on Eesti kuulajatel võimalus suurepärast Norra lauljatari vahetult kuulata. Kontserdid Tartus ja Tallinnas festivalil Jazzkaar 2020 toimuvad 10. ja 11. oktoobril.

Anne Erm

Anne Erm

Anne Erm on festivali Jazzkaar asutaja ja kunstiline juht ning jazzivaldkonna promotoor Eestis. Loe artikleid (10)