Kõnnib tüdruk mööda metsateed ja laulab üht fraasi oma lemmikute Al Jarreau’, Pat Metheny või Joni Mitchelli loost, püüdes leida sellele parimat tõlgendust. See tüdruk on 11-aastane Silje Nergaard, kes kõnnib Norra suurima järve Mjøsa kaldal asuvas metsatukas. Sadamalinna Hamari äärelinnas on ta lapsepõlvekodu ja isiklikud mälestused, mis jõuavad nii mõnigi kord ka Nergaardi loomingusse.
Tema vanemad on õpetajad – ema armastas laulda ja isa mängis jazzilugusid kitarril. Nende kodus kõlas alati muusika ja kuulati vaid kvaliteetset jazzi ja poppi. Ella Fitzgerald, João Gilberto, Chicago, Steely Dan, Stevie Wonder ja paljud teised artistid said tüdrukule varakult tuttavaks. Kodus oli keset elutuba suur pruun Saksa klaver Schimmel, millel Silje tegi esimesi loomingulisi katsetusi. Silje peabki end rohkem heliloojaks kui lauljaks, tegelikult on ta looming ja esitus üks tervik, raske oleks lahutada üht teisest. Oma häält kasutab Nergaard selleks, et anda paremini edasi laulude sõnumit. Muusikapalasid on Siljel üle kahesaja ja need on jõudnud ka tema kuueteistkümnele albumile.