Augustis tantsime end muredest eemale Beyoncé ja kaasaegse diskoklassikaga; käime ühel kontserdil ja vaatame kodumaist muusikavideot. Külalisena avab endale olulist helielamust Raadio 2 saatejuht ja plaadipoe Terminal pomo Sander Varusk.

Uut muusikat

Johanna soovitab: Jessie Ware – “What’s Your Pleasure?”

Jessie Ware’i täiuslik küps diskoflirt oli just see, mida maailm vajas. Eelnevalt pigem melanhoolseid toone kasutav Ware on värskel albumil vabameelne, elev ja vallatu ning totaalselt vastupandamatu. Muusika keerutab, käed üle pea klaaskuuli all, peegeldades erinevaid rikkalikke helitekstuure läbi sillerdava diskoudu. Õhuline ja lummav vokaal hõljub dramaatiliste keelpillide kohal, mis viipavad laia kaarega üle 4×4 raamis tuksleva rütmi. Süntesaatorikiired sööstavad ja pulseerivad vaheldumisi ning album kanaldab disko erinevaid tahke alates Studio 54 hiilgeaegadest – isegi kaanepilt meenutab Andy Warholi legendaarset polaroidiklõpsu Bianca Jaggerist – kiire tempoga Hi-NRG ja elektroonika elemente embava Italo-diskoni.

“What’s Your Pleasure?” on disko ekstaatilisele essentsile eriti maitsekalt ja tabavalt pihta saanud. Samasse karikasse on end viimasel ajal kastnud nii popmuusika alternatiivsetel äärealadel liikuvad julged katsetajad (Róisín Murphy, Robyn) kui ka peavoolu juhtivad artistid (Doja Cat, Lady Gaga) ning selle tagasituleku hoog ei näi raugevat. Samas polegi see nii veider, sest disko on oma olemuselt ja päritolult pelgupaik ja oaas, kus end küünilise ja vaenuliku maailma eest kaugele eufooriasse tantsida – ning Ware’i uue albumiga on seda põhimõtteliselt võimatu mitte teha. Mancuso oleks uhke!

Johanna soovitab: Seltskond Pargis – videosingel “00:12”

Soul-popi grupi Seltskond Pargis romantiline suveudu ujub edasi ning nende kataloog on saanud täiendust uue sumeda raja näol. Lisaks eelneval suvel lansseeritud EP-le “6 pala öisest pealinnast” kuulub sinna nüüd ka pala “00:12”, jätkuvalt öise pealinna temaatikaga. Samastumisrõõmu ja -valu pakkuvate sõnade eest vastutas kollektiivi ninamees Hyrr Innokent Vainola ning lõõgastunud heliraami ladus Luurel Varas, miksis ja masterdas Ö Stuudio produktsioonivõlur Martin Kikas.

Saha kabelis ja Vaimu 1 baaris üles võetud muusikavideos osalevad bändi liikmed ise. Süžee kuulutab gospelit “muusika kaudu valgustatuks” – Vainola on kirikuõpetaja, kes lihtlabased kodanikud kirikubändi võttes õndsaks teeb. 

Liisi soovitab: Alicia Keys – kontserdiseeria “The B Sides”

Alicia Keys on 2000ndate alguses vokaalselt ja klaveri taga nii muusikatööstuse – sh mitmed Grammyd – kui ka inimeste südamed haaranud USA laulja-laulukirjutaja. Tal pidi sel kevadel ilmuma järjekorras seitsmes stuudioalbum “Alicia”, mille kontserdile oli mul ka pilet olemas, kuid maailm läks lukku. Albumi väljaandmine on edasi lükatud, koos sellega ka ülemaailme kontserdituur. Õnneks on sündinud mõnus “mitte-hittide” kontserdiseeria “The B Sides”, mille raames Alicia üksi oma kodustuudiost kontserte annab, ja millel YouTube’i vahendusel osaleda saab. Kontserdid toimuvad tema albumite kaupa.

Keysi 2001. aastal välja antud debüütalbumil “Songs in A Minor” põhinev kodukontsert on kõigile tulihingelistele fännidele kindel nostalgialaks (vihje: “Girlfriend”); tema loominguga mitte nii väga kursis olevale inimesele on aga kogu kontserdiseeria kindlasti äge tuur Alicia vähemtuntud lugudesse. Lisaks soovitaksin lugeda Alicia Keysi memuaari “More Myself”, mille leiab ka meie kodumaistest raamatupoodidest. Got Soul!

Liisi soovitab: Beyoncé, Shatta Wale, Major Lazer – “ALREADY”

Üle aasta käib selline intervall, kus ma mõtlen, et “Huvitav, mida Beyoncé teeb? Pole mõnda aega kuulda-näha olnud”. Ja siis, põhimõtteliselt järgmisel päeval, plahvatab internetis midagi – ja see on loodud Beyoncé poolt. Nii on nüüd ka Beyoncé uue visuaal-albumi “BLACK IS KING” puhul, mis põhineb tema 2019. aastal kureeritud albumi “The Lion King: The Gift” ehk filmi heliriba lugudel. Paraku näeb seda teost vähemalt praegu veel vaid Disney+ keskkonnas, kuid videosingel on YouTube’is olemas.

“ALREADY” on Beyoncé taaskordne hümn eneseväärtustamisele ja mustanahaliste kultuurile. Video on beyoncélikult suursugune, värvide-, kostüümide- ja koreograafiarohke, tuues kokku mustanahaliste kultuuri globaalselt leiduva eripära, ilu ja tugevuse nii inimlikkuses, tantsus kui ka stilistikas.

Long live the king, you a king, you no wait  / King already, already, you no wait.

Ajatu muusikasoovitus

Edasi ajatut sisuloomet toetavalt kaasame muusikat tutvustavasse “Helifiltrisse” ka ühe ajatu teose. Igal kuul saab sõna uus külalisautor, kes räägib lähemalt temale olulisest heliteosest või -sündmusest, avades selle sisu ning enda isiklikku sidet sellega. Sel korral kirjutab endale olulisest muusikateosest entsüklopeediliste muusikateadmistega Sander Varusk, kes Raadio 2-es popikroonikat ning Tellisikivis Terminali plaadipoodi peab.

Terminal on hiljuti oma plaadiriiulitelt korralikult tolmu pühkinud ning uuel aadressil asuv muusika-Meka on nüüdsest ka baar ja kontserdikoht. Esimene laiv leiab aset 6. augustil ja on melomaanidele tõeline nautimus ehk psühhedeelse krautroki bänd Centre El Muusa debüütalbumi vinüüli esitlus. Ürituse kohta leiad rohkem infot siit ja Terminali tegemistel saab silma ja kõrva peal hoida siin.

Sander Varusk: Spiritualized – “Lazer Guided Melodies”

Enne kogu Spacemen 3 sugupuud olin teismelisena kõigepealt avastanud bändi Mercury Rev ja selle kaudu sain näpud külge sarjale “Back To Mine”, kus valitud bändid panid kokku oma maitse järgi kogumiku, lisades sinna ühe oma pala. Aimasin juba siis, et Mercury Revi volüüm peab olema väärt kuulamine ja seejuures kindlasti mitmekülgne, arvestades bändi evolutsiooni pöörasest psühhedeeliast sümfoonilise iluni. Sel kogumikul oli lühike versioon Spacemen 3 “Big Cityst”, mis oli perfektne siis ja täiesti perfektne ning endiselt värske ka poolteist aastakümmet hiljem kuulates.

Sõbraga kahekesi Helsingisse sattudes silmasin ühes plaadipoes albumit “Recurring” CD kujul, mille avabki “Big City” oma täies narko-Kraftwerki hiilguses. “Recurring” saatis mind läbi keeruka ja pööritava teismeliseea, kui avastasin ka järk-järgult eelmised Spacemen 3 plaadid ja kogumikud. “Recurring” oli nimelt nende viimane stuudioalbum, kui kaks peamist kosmosemeest J Spaceman (Jason Pierce) ja Sonic Boom (Pete Kember) olid juba nii tülis, et omavahel ei suheldud ja album jagati täpselt keskelt pooleks. Samal ajal jõudis Pierce hakata tegelema juba oma järgmise ettevõtmisega, nimega Spiritualized, millest sai tema ülejäänud elu töö.

Kõigepealt jahmatas ta singliga “Anyway That You Want Me”, mis olles küll kaver, oli kui järgmine samm Spacemeni evolutsioonis, viies nende hüpnootilised võtted uutesse, südantlõhestavatesse kõrgustesse. (Tüliõun Kemberiga loomulikult süvenes, mitte ainult seepärast, et “Anyway” oli suurejoonelisem kui Spacemeni muusika, aga kuna singli peale olid kleebitud veel-mitte-lahku-läinud Spacemeni logod.)

1992. aasta “Lazer Guided Melodies” vastas kõigile enne mainitud The Troggsi kaveri lubadustele. Uskumatult odavalt valminud album on sümfooniline ja psühhedeelne meistriteos otsast lõpuni, jõudes joovastavast õnnest kibemagusa kurbuseni, oma narkoosis lüsergilisest ekstaatiliseni. Kuigi album on jagatud nelja ühtesulavasse faasi (algselt avaldatud kahel 45 kiirusega vinüülil), mis jagatud värvidesse punane, roheline, sinine ja must, pole “Lazer Guided Melodies” narkootiline kontseptuaalteos nagu Spacemeni “Perfect Prescription”.

Need faasid on kui igaüks omaette etapp, samas võib albumit vabalt võtta konventsionaalse kogumina 12 loost. Ühel või teisel hetkel kohtab kosmilist rokki, krautpsühhi, sümfoonilist ballaadi, hüpnootilist buugibluusi (pooleldi kaver J. J. Cale’i “Call Me The Breezist” on üks parimaid ümbertöötlusi), taevalikku gospelit ja spirituaalset ambienti. Kasutati igasugu pille – flöödid, trompetid, saksofonid, tšellod, dulcimerid, farfisad, klaverid, viiulid, muidugi tervet arsenali Fenderi kitarre.

See on midagi enamat kui lihtsalt album, see on teos, milleni suudan tagasi minna vaid erilistel hetkedel.

Ja üks neist hetkedest oli ka seni kõige liigutavam kontserdielamus, kui mul õnnestus näha Spiritualizedi peaesinejana Liverpooli rahvusvahelisel psühhedeeliafestivalil aastal 2015, kus neil oli kaasas ka gospelisektsioon.

Esinemine tervikliku kogemusena aina kasvas, kui iga lugu sulas järgmisesse hüpnootiliste ambiendi vahetükkidega. Kord sukelduti kurba ilusse, kord aeti rahvas pöörasesse ekstaasi vapustava meelterünnakuga, kogu bänd ja lauljad kui kivistunud pühakud ümber kõige keskel paikneva trummari loodud tormi. Kuid kõrgeim hetk saabus lõpuosas, kui esitati “Lazer Guided Melodiesi” kosmilise gospeli tipphetke “Shine A Light”.

Albumil on ta püha hetk, millesse sukelduda ja aina vajuda selle kasvavatesse üksildastesse sügavustesse, laivis kasvas ta aina uskumatumatesse taevalikesse kõrgustesse, seda eriti tänu suurepärastele gospelilauljannadele. Pisaraid tuli tunnistada, nagu ka elu parimat muusikakogemust. Tsiteerides Simon Reynoldsi omaaegset arvustust “Lazer Guided Melodiesi” kohta: “Taeva saund… Spiritualized teeb 21. sajandi gospelit”.

https://www.youtube.com/watch?v=6dzGSMbLlKU

“Helifilter” on rubriik muusikast huvitatud lugejale, kus Edasi muusikatoimetajad Johanna Maria Mängel ja Liisi Voolaid vahendavad Eesti, aga ka suurema muusikamaailma uudiseid värske muusika vallas. Igal kuul saab sõna ka üks külalisautor, kes avab tema jaoks tähenduslikku või meeldejäävat muusikaelamust.