Hannes Kuhlbach: “Mr Watson, tulge siia, ma soovin teid näha.”

Tehnika areng viimase ~150 aasta jooksul alates Alexander Graham Bellist on toonud inimestele järjest areneva võimaluse üksteisega suhelda, asudes eri paigus. Esialgu oli väike ime, kui hääl kandus piki traati teise tuppa, siis teise linna; tänaseks on saanud normiks pidada reaalajas videokõnesid ja -konverentse üle maailma. Ometi on meis alal tugev soov kohtuda kaasinimes(t)ega ka päriselt, mitte ainult virtuaalselt.

Kas inimene on ratsionaalne optimeerija? 

Inimene ei ole vaatamata pretensioonikast positsioonist loomariigi tipus kuigivõrd ratsionaalne ega säästlik olend, pigem vastupidi. Seepärast on just aja optimeerimine üks ülesannetest, millega pidevalt toime tuleb tulla. Kahtlemata on see väsitav. Kui me suudaksime ennast ja oma tegevusi pidevalt korraldada tasakaalukalt, siis poleks ilmselt vaja normeerida tööaega, sättida kalendrisse ametlikke puhkepäevi, lubada inimesi suvepuhkusele jne.

Üheks suuremaks ajaröövliks on saanud logistika ehk füüsiline liikumine töölt koju, kodunt poodi, poest lasteaeda jne. Kõigi tänapäevase eluviisi hüvede pahupooleks kipub olema krooniline ajapuudus. Selle taustal on loomulik ja sugugi mitte üllatuslik, et e-keskkonnas suhtlemine on jõudsalt asendamas tegelikke koosolekuid, milleks heal juhul tuleb sõita sama linna piires, kuid pahatihti ka Eesti, Baltikumi, Euroopa, maailma piires pikki kilomeetreid ja lugematuid tunde, et ühiselt mingit infot vahetada või midagi otsustada.

Hiljutine, paljudes maailma paigus veel jõudsalt kestev eriolukord andis kohustusliku võimaluse proovida, kuidas töötavad e-koosolekud ning millisel moel võiksid need tulevikus (osaliselt?) asendada füüsilisi, reaalselt inimeste kohaolekut eeldavaid koosolekuid. Tundub, et isegi üllatavalt hästi, mitmed inimesed on neist vaimustuses, osad ka mõneti pettunud.

E-kohtumised on tulnud et jääda, iseasi, mida nad asendada suudavad. Küllap nõustute minuga, et mõningaid teenuseid ei ole ega saa olema võimalik osutada e-keskkonnas. Käisin hiljuti hambaravis, kus raviprotseduuri osaks oli arsti toetav ja lohutav jutt. Teate küll – siit veel natuke puurime, siis plommime; kas on valus, püüdke pisut veel kannatada; ongi kõik! Esmatasandi arstiabis ehk perearsti juures on arsti-patsiendi inimlik lähikontakt asendamatu, lisaks on arstil inimesega päriselt kohtudes võimalik paremini tunnetada-täpsustada, mis viga on. Vähegi tõsisemate hädade, sealhulgas hingehädade puhul vajame teist inimest, mitte masinalgoritmi või isetäituvat-vastavat küsimustikku, mis ehk aitab ainult diagnoosida, mitte sisuliselt ravida.

Psühhoteraapia on algusest peale rajanenud vahetul kontaktil ja inimlikkusel kahe inimese vahel, üks neist abi vajaja ning teine aitaja.

Rääkimisteraapiad – talking therapies – on palju enamat kui ainult rääkimine

Erinevas proportsioonis ja tähtsuses on igas teraapias vähemasti kolm suhtlustasandit: esiteks verbaliseeritud, sõnastatud info; teiseks enam-vähem teadvustatuna tunded, mis infoga kaasnevad või üles kerkivad; ja kolmandaks sügavamad tunded ning tähendused, mida eelneva kahe “kanali” kaudu edastatu nii terapeudis kui ka patsiendis/kliendis äratab.

Teadvustamatu, analüütilises kõnepruugis “alateadlik info” on vahel isegi kõige olulisem teave, millest ammutada nii diagnoosimiseks, teraapiatööks kui ka paranemiseks. Suhtlemispsühholoogia kuldreegel ütleb, et ainult ~1/3 infost saame verbaalselt ehk teadvustatud, sümboliseeritud kujul edastatavast, ülejäänu on pigem kehakeeles, tunnetes, ka alateadlikus ülekandes. Kas see kanal on aga avatud e-suhtluses?

Pole mingi saladus ega uudis, et erinevad e-nõustamised ja -konsultatsioonid olid psühhhoteraapia-maailmas olemas ka enne kroonviiruse eriolukorda. Kindlat piirjoont või juhendit, millal ja mis näidustustel midagi kasutada, erialaliselt ei eksisteeri, vähemasti võin seda väita psühhoanalüütilises paradigmas töötajana. Ma ei pea siinkohal silmas erinevate terviseametite ja regulaatorite käsulaudu, mida kriisides tuleb ikka n-ö Vändra kvantiteedis, vaid sisuliselt – abi osutamise tõhususe mõõtmes. Iga terapeut otsustab lõpuks ise, millises mahus ja sageduses töötab ning samuti, millal tuleb tavapärast tööviisi muuta.

Eriolukorraline töökorraldus kinnitas vahetu kontakti olulisust.

Töötasin eriolukorra ajal valdavalt edasi nagu senini, kuid lisandusid ka e-nõustamised ja teraapia Skype’i teel. Selle kogemuse najal võin välja tuua järgmist.

  • Pikaajalise teraapia läbiviimine ainult e-viisil on väga raske ja kahtlen sellise töö õnnestumises üleüldse. Tavapäraselt toimub teraapia kindlal kellaajal, asukohas ja nn teraapilises raamis, mida e-keskkond ei saagi järgida, seetõttu kaob üks oluline osa tavapärasest. Küllap kogesid ka teiste elualade esindajad, kuidas erinevad kodud, taustad, lemmikloomad, lapsed jne “eetrisse satuvad” ning müraga protsessi häirivad.
  • Teiseks on virtuaalsel teel palju raskem, vahel isegi võimatu adekvaatselt tajuda ja vastu võtta vestluspartneri tundeid, eriti neid tundeid, millest ta ise teadlik pole. E-kanal pigem hajutab ja summutab tundekeelt. Sellest kõigest tuleneb suurem väsitavus nii terapeudile kui ka patsiendile. Kui väsimus seansil liiga suureks kasvab, hakkab aga tähelepanu hajuma ning töö sisuline kvaliteet kannatab.

E-keskkond ei suuda edastada kogu inimestevahelise suhtluse rikkust ja nüansseeritust.

  • Distants ehk füüsiliselt eri ruumides/asukohtades olek tekitab suurema psüühilise distantsi ka seansil. Isegi kui ekraan, millel on teise inimese kujutis, asub vaid ca poole meetri kaugusel, on ruumiline eraldatus tuntav. Seetõttu on raskendatud, teatud inimeste/häirete puhul isegi võimatu ühise, koosolemise tunde tekkimine. Viimane on aga äärmiselt oluline usalduse ja toetuse võtmes.
  • Ükskõik, millisel tehniliselt suurepärasel lahendusel e-ühendus ka põhineb, ei ole see siiski samaväärne tegeliku koosolemisega. Me võime – aja jooksul ilmselt suudamegi – saavutada tehniliselt perfektse kvaliteediga pildi ja heli, kuid kahtlen, kas ainult need kaks kanalit suudavad piisavalt edastada kõike, mida minu vastas istuv inimene signaliseerib. Ning ka vastupidi, mida mina terapeudina signaliseerin. Inimesel on ümbritseva keskkonna tajumiseks viis meelt, lisaks öeldakse olevat kuues – see seletamatu kõhutunne, sisemine taju, intuitsioon jne – igaüks on küllap oma nime leidnud. Vähemalt seni ei suuda e-kanalid edasi anda lõhnu, maitseid ja taktiilseid impulsse ehk kogu kehaga tajutavat. Võib tunduda, et ma ajan udu ja need pole ju esmased psühhoteraapia tööriistad, kuid inimese enda ning samuti partnerite vastastikuse mõju tajumisel on need ometi olulised. Inimene oma meelteaparaadiga on tervik. Ning just see nn kuues meel ei tööta e-kanalis väga hästi, vahel kohe üldse mitte.

E-teenused säästavad aega ja ressursse logistika arvelt. Mida me võidetud ajaga peale hakkame, et elu oleks parem, meel rõõmsam?

  • Kindlasti on e-teraapiates ja -nõustamistes ka oma positiivne pool. Ennekõike hoiab see kokku aega logistika arvelt ning on tihti mugavam, sest ei pea kuhugi ekstra minema. Mida aga inimene siis selle kokkuhoitud ajaga peale hakkab…? Enamasti ei efektiivista võidetud aeg päeva kasutust, vaid kulub lihtsalt ära. Kasvõi sotsiaalmeedias, mis järjest enam tavapärast inimene-inimene suhtlust hakkab asendama. Aeg on selline ressurss, mis kulub ikka ära, kuid mõelgem, millele. Millest oleks Sulle endale suurim kasu?
  • E-keskkond on ilmselt piisavalt hea asendus füüsilisele, kui räägime koolitustest, seminaridest, üsna kindla temaatika ja ajakavaga koosolekutest. Kui koos olemise peamiseks kvaliteedikriteeriumiks on teise inimese terviklik tajumine ja mõistmise püüe, siis jääb e-kanal kasinaks.

Ärevatel aegadel, mida kardetavasti saame kogema ka ette vaadates sügisesse, on e-keskkonnas teraapia või nõustamine kahtlemata vajalik ühenduse pidamise viis ja teatud määral asendus nn päristeraapiale. Mul on enda kogemuse põhjal raske uskuda, et taoline tööviis on tulnud selleks, et traditsioonilist sootuks asendada. Inimene on selleks liiga mitmetahuline ja omanäoline, et ta redutseerida kõnelevaks peaks arvutiekraanil.

Ning lõpuks: kes oli hr Watson? Leiutaja Belli assistent, keda viimane kõnetraati pidi ikka oma tuppa kutsus, mitte näiteks vastupidi, et “hr Watson, jääge palun teise tuppa”. Sümboolne, kas pole.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (49)