“Tähenduse teejuhtide” 81. vestlusringis “Vaala valevus” rääkisime David Ilmar Beecheri ja Mihkel Kunnusega Herman Melville’i romaanist “Moby Dick”, mida on peetud Ameerika Ühendriikide mitteametlikuks eeposeks. “Selle raamatu tohutus ääretuses ei ole kirjas midagi vähemat kui Ameerika geneetiline kood,” ütleb Melville’i meistriteose kohta USA kirjanik Nathaniel Philbrick.

„Jah, ja ta oli valmis maha tapma kogu meeskonna. Kas ei andnud ta teada, et ükski torm ei sunni teda oma purjesid rehvima? Kas ei löönud ta puruks kvadrandi, selle taeva mõõduriista, et nüüd pimesi teed kobada neis ohtlikes vetes?“ arutleb esimene tüürimees Starbuck Herman Melville’i romaanis „Moby Dick“. „Kas hullule vanamehele antakse tõesti alandlikult voli viia koos endaga hukule vastu kogu laeva meeskond?“ Need read tuletasid mulle lähenevate USA presidendivalimiste kontekstis meelde sündmusterikka aastakümne, mis algas Brežnevi surmaga 1982. aastal ja lõppes Nõukogude Liidu laialisaatmisega 1991. aastal.

„Moby Dick“ on lugu nurjunud kalastusretkest. Vaal on nimelt „rõhtsabaline purskkala“, teatab minategelane Ismael peatükis „Tsetoloogia“, mida romaani suur austaja, USA kirjanik Nathaniel Philbrick peab paroodia pärliks. Philbricki sõnul näitab Melville, et meie hoolikad katsed paigutada elu selgetesse ja arusaadavatesse kategooriatesse on määratud lõppema absurdis. „Tõeliste teadmiste nappusest hoolimata on raamatuid kirjutatud rohkesti,“ nendib Ismael üsna kõnealuse peatüki alguses. Selles osas ei ole vahepealse 150 aasta jooksul palju muutunud. „See, mida me tahame teada, ja see, mida me saame teada, on nagu öö ja päev,“ võttis epistemoloogia igikestva probleemi kaunilt kokku David Ilmar Beecher (65. minut).

Kohtusin Ilmariga Mihkli korteris 16. märtsil, mil Kuku Raadio Tartu stuudio oli juba suletud, nii et „Tähenduse teejuhtide 81. vestlusring „Vaala valevus“ on meil salvestatud kahjuks ilma pildita. USA-s sündinud, kasvanud ja hariduse omandanud Ilmar kirjutas „Moby Dickist“ oma bakalaureusetöö. „Melville püüdis selle romaaniga vastata suurimatele küsimustele, millega inimesed Ameerikas ja kogu maailmas tol hetkel üldse tegelesid,“ selgitas ta (16. minut). Neid küsimusi on kaks: (1) mida tähendab laev? ja (2) mida tähendab vaal? „Vastuseks võiks öelda, et laev on Ameerika, aga vaal on ka Ameerika,“ sõnas Ilmar. „Jungi sõnavaras on üks teise vari,“ sekundeeris talle siinkohal Mihkel.

„„Moby Dicki“ sündmustikku on peidetud Ühendriikide metafüüsiline skeem,“ põhjendab Melville’i romaani jätkuvat päevakajalisust Nathaniel Philbrick. Kümme aastat enne USA kodusõda ilmunud raamatu lõpuleheküljed aimavad lähenevat kataklüsmi ette. „See tähendab seda, et iga kord, kui meie maa kistakse uude kriisi, muutub „Moby Dick“ uuesti oluliseks,“ kirjutab Philbrick.

Kuulates kahe vestluskaaslase juttu kapten Ahabi sõgedast jahist Valgele Vaalale, meenus mulle NLKP hullumeelne plaan panna suured Siberi jõed vastassuunas voolama (49. minut). „Jah, see on ühine nii Ameerikale, Euroopale kui Nõukogude Liidule,“ jätkas mu mõtet Ilmar, „me arvame sageli, et jabur mõtlemine on omane ainult Nõukogude Liidule, aga neil kolmel on kõigil ühine allhoovus. Nõukogude Liit oli rajatud marksismile, mis on ka euroopalik, faustlik ideoloogia: allutame looduse inimese võimule. Seda taotlevad nii kapitalism kui sotsialism.“

Elementaarset kontrolli ümbritseva keskkonna üle on Mesopotaamiast ja Vanast Egiptusest alates taotlenud muidugi kõik tsivilisatsioonid, küsimus on nagu ikka määras. Ahabilikuks maaniaks kujunes muidu mõistlik soov pärast teaduslikku revolutsiooni, „mis tõstis „progressi“ idee uutesse kõrgustesse: reaalsus korrastati objektiivsetesse kvantifitseeritavatesse kategooriatesse ja mateeriat hakati valitsema tehnoloogia abil,“ ütleb USA kirjamees Charles Eisenstein oma sel kevadel ilmunud väga mõtlemapanevas essees „Kroonimine“. „Isegi sotsiaalteadused on viimaks kasutusele võtnud samad [füüsika – H. P.] vahendid, et viia ellu täiusliku ühiskonna ambitsioon.“

Kontrolliga on aga nii nagu paljude teiste asjadega, iga järgmine ühik annab järjest vähem tulu.

Isegi pärast kogu ühiskonna ülesrivistamist ja maskistamist jääb järele midagi, mis on ettearvamatu, loominguline, hukatuslik, vabastav ja irratsionaalne. Kõike seda sümboliseeribki romaanis albiino vaal. „On siis ime, et teda nii raevukalt jälitati?“ küsib Melville retooriliselt peatükis „Vaala valevus“.

Neid ridu kirjutades meenus mulle „Tähenduse teejuhtide“ 36. juturing „Stalinism kui tsivilisatsioon“, kus me rääkisime koos Tiit Aleksejevi ja Andreas Veispakiga Stephen Kotkini suurepärasest raamatust „Magnetmägi“. „Stalinism oli täiuslik valgustusajastu utoopia,“ kirjutab Kotkin, „see oli katse ühiskond riigi jõul ratsionaalsesse vormi suruda ja ületada sel kombel 19. sajandi industrialiseerimise sünnitatud sügavad klassilõhed.“ Kuigi jänkid ja eurooplased selle probleemi lahendamisel puna-ahabidest edukamateks osutusid, laseb täiuslik ühiskond end siiani oodata. Nüüd jälitab lääne sotsiaalriik uhkes üksinduses (kolmandat päeva) oma Moby Dicki. „Selle asemel, et endale selle [Nõukogude Liidu kokkuvarisemise – H. P.] puhul rahulolevalt õlale patsutada, võiksime nende kriisi vabalt pidada ka enda omaks,“ kirjutas Kotkin 25 aastat tagasi prohvetlikult.

Seetõttu on nüüd ilmselt aeg tema juurde tagasi pöörduda. 2001. aastal ilmus Kotkinilt raamat „Ärahoitud ilmalõpp: Nõukogude kollaps, 1970–2000“. Autorit huvitab probleem: kuidas läks nii, et maailma suurim politseiriik ajaloo näitelavalt kikivarvul minema hiilis? Ta oleks vabalt võinud kogu muu maailma oma keerisesse kaasa kiskuda. Ka see küsimus ei ole vahepeal oma aktuaalsusest midagi kaotanud.

Kuula saadet: David Ilmar Beecher ja Mihkel Kunnus, “Vaala valevus”

“Tähenduse teejuhid” on Edmund Burke’i Seltsi saatesari, kus otsitakse kasvava ühiskondliku ärrituvuse põhjuseid. Saatejuht Hardo Pajula vestleb inimestega, kellest ta lugu peab ja asjadest, mis talle korda lähevad.