Ajal, kui Sagrada Familia, Iisaku katedraal, Jumalaema kirik Pariisis ja paljud teised maailmakuulsad pühapaigad on turistidele kättesaamatud, on õige aeg vaadata avatud silmadega ringi Tallinnas ja avastada, et sama põnevaid lugusid võivad rääkida meie enda pisikesed, ent pika ajalooga kirikud. Open House Tallinn kutsub 11.-12. juulil omapärasele arhitektuurijalutuskäigule.

Rääkides Tallinna pika ajalooga kirikutest, kerkivad silme ette vanalinna ja Toompea kirikutornid. Arhitektuuri- ja ajaloohuvilised teavad, et rännak pealinna pika ja põneva looga pisikestesse pühakodadesse viib vanalinnast välja – keskajal rajatud Jaani seegi hoonest Tartu maanteel kuni Kopli poolsaareni, tehes vahepeal üllatava põike Lasnamäele.

Nõukogude aeg oli nende pisikeste pühakodade jaoks eriti suur väljakutse, mõne torni kohal rippus laohooneks muutumise oht, mõni muudeti spordisaaliks. Tänaseks on kõik oma rolli ja koguduse tagasi võitnud ning avavad uksed nii usklikele kui ka neile, keda huvitavad lihtsalt majade põnevad lood ja nende arhitektuur.

Tornimäe esimene torn

Esimene kirikuhoone ehitati Jaani seegi kohale teadaolevalt 13. sajandi esimesel poolel. See olnud väike võlvideta kivikirik, mida algselt nimetati Jaani hospidaliks ning hiljem Jaani Seegi kirikuks, mis kuulus Jaani pidalitõbiste hospidali juurde.

Pidalitõbi e. leepra on ränk haigus, mis vajab nakatanute isoleerimist. Linnamüüridest väljas, väikese Härjapea jõe (see on praeguseks maa alla peidetud) lähedal oli selleks soodne koht. 14. sajandil on pidalitõbila juba ulatuslikult välja ehitatud. Kui esimesed rajatised olid arvatavasti puidust, siis umbes 1370. aastast on säilinud ürikuline teade kivihoonete kohta. Selle järgi on kirik ehitatud almustest ja koos sisustusega maksnud 96 Riia marka.

Kirik omandas praeguse suuruse töödega 1724. aastal, mil teda ka pikendati ja ehitati uus torn. Ulatuslik remont tehti tornis ja kirikus 1781. aastal. Viimased suuremad korrastustööd toimusid möödunud sajandi 90ndate aastate algul.

Sajanditega on endisest territooriumist ja hoonestusest jäänud vähe alles. Kadunud on abihooned, kalmistu, terve Härjapea jõgi veskite ja kivisildadega. Hospidali vanale maa-alale on ehitatud hulgaliselt uusi hooneid, isegi uus tänav.

Moodsad ajad ei ole aga pisikesse kirikusse suuri muutusi toonud – kirik tegutseb ikka edasi. Alates 1993. aastast kasutab Jaani Seegi kirikut Armeenia Apostelliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse kogudus. Kogudus registreeriti 1994. aastal ja selle vaimulik (preester) on isa Garnik.

Kopli kollane kaunitar

Kopli poolsaare lõpust leiab väikese tibukollase puukiriku. Kopli liinide, Professorite küla ja Mereakadeemia muljetavaldava peahoone vahele jääv kirik hakkab silma juba kaugelt. Praeguse kiriku eelkäija, püha piiskop Nikolausele pühendatud Vene-Balti laevatehase kiriku õnnistas 1913. aastal sisse Riia peapiiskop Johannes. 

Päewaleht kirjutas 27. detsembril 1934: “Kopli Rahwamaja ja Nikolai kirik põlesid. Järjekordne suurtulekahi Koplis teisel jõulupühal, mis häiris kogu Kopli. Tule häwitustöö ühes kirikus, ühes teatrisaalis ja kahes kaupluses. Teise püha hommikul süttis Koplis järjekordne hiigeltulikahi, mille ohwriks langes Kopli Rahwamaja hoone, milles asetses apostliku-õigeuskliku Nikolai koguduse kirik ja kaks kauplust.”

Uus hoone valmis 1936. aastal arhitekt Aleksandr Wladovsy (1876–1950) projekti järgi endise Vene-Balti laevatehase tuletõrjedepoo kohale. 

Kiriku ehteks on suurepärased tumedast puidust nikerdatud ikoonikapid. Kiriku kaunistamisega nägi palju vaeva ka selle kauaaegne eesnik ülempreester Vassili Lõssak, hämmastav meistrimees, kes ladus oma kätega valmis ahjud, vooderdas ja värvis seinad, meisterdas katuse ja uued kuplid, õmbles ja parandas teenistusrõivaid ning kirikutarbeid. Polnudki vist sellist tööd, millega ta toime poleks tulnud! Ent samas oli isa Vassili ka agar hingekarjane, kes armastas korrapäraseid jumalateenistusi ning viibis kuni surmani raske haiguse kiuste pidevalt pühakojas ja teenis seal, kuniks jõudu jätkus.

Ajaloolane Robert Nerman kirjutas Eesti Päevalehes 6. veebruaril 2003. aastal kiriku rollist: “Kirikus oli ruumi kuni 300 inimesele. Torne kirikul polnud, kuid see-eest oli katusel 5 risti. 1930. aastad olid kiriku elus edukad. Ülempreester Samon saavutas suurt edu karskustöös. 1938. aastaks oli umbes 100 kohalikku elanikku andnud Samonile karskustõotuse. Nikolai kiriku traditsioonide hulka kuulusid iga-aastased mälestusteenistused Kopliranna tänava piirkonnas asunud Loodearmee kalmistu kabelis nakkushaigustesse surnud loodearmee võitlejatele. Nikolai kiriku juures tegutses mitmeid ringe. Üheks selliseks oli 1931. aastal asutatud koguduse noorteühing, mille esimeheks sai Aleksander Bestsennõi. Selle tegevus oli väga laiaulatuslik, korraldati muusika- ja kirjandusõhtuid.

/…/ Vähesed võib-olla teavad, et 28. veebruarist 1940 kuni 1941 oli Kopli Nikolai kirikus diakoniks Mihail Ridiger. Hiljem oli ta kauaaegne ülempreester teistes Tallinna kirikutes ning on laiemale üldsusele tuntud eelkõige Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Aleksius II isana.”

Praegu on Tallinna Püha Piiskop Nikolause kirik Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku pühamu Koplis. Kirik on muinsuskaitse alla kuuluv objekt.

Merre ehitatud pühakoda

Mööda mereranda tagasi kesklinna jalutades leiab sealt veel ühe kauni ja armastusega renoveeritud puukiriku – Ahtri tänava ääres kõrgub historitsistlikus stiilis, viilkatuse ja laudisega kaetud fassaadiga rõhtpalkidest kirikuhoone.

Legendi järgi ehitati esimene kirikuhoone merre vajunud laeva põhjale millalgi 18. sajandi alguses, kuid kindlad teated kirikuhoone ja Siimeoni koguduse kohta pärinevad alles 18. sajandi keskpaigast. Vene mereväelastest koosnevat õigeuskliku kogudust mainitakse esmakordselt aastatel 1744–1745, kuid teenistusi peeti siis kiriku asemel kasarmus. Uue hoone ehitamisega alustati tõenäoliselt 1752. aasta paiku ja kiriku sisseõnnistamiseni jõuti 1755. aastal. Valminud hoone väljanägemise kohta kirjeldused puuduvad. 1870. aastal ehitati algne Siimeoni kirik arhitekt Merkulovi projekti järgi ümber. Aastal 1871 valmis kiriku uus ikonostaas, mille autoriks oli kunstnik Mursanov.

Nõukogude-aastad olid sellele majale rasked: Siimeoni kiriku ehk Püha Siimeoni ja Anna kiriku kogudus suleti 1963. aastal. Kellatorn ja tabuuri torn lammutati, ikonostaas ja muu sakraalatribuutika viidi osaliselt Nevski katedraali, osaliselt läks kaduma. Pärast koguduse sulgemist 1963. aastal seisis pühakoda mõned aastad kasutuseta. 1970ndatel aastatel hakati hoonet kasutama spordisaalina.

2002. aastal tagastati kirik õigusjärgsele Siimeoni kogudusele. Tänaseks on kirik põhjalikult renoveeritud, restaureerimis- ja taastamistööd toimusid aastatel 2000–2004. Alates 2008. aastast lisati altariruumile Dolores Hoffmanni kujundatud vitraažaknad. Kiriku tamburi seintel olemas olnud tahvliväljadele kinnitati aastatel 2009–2010 ikoonimaalija Alkis Kepolase projekti järgi teostatud ikoonid. 2012. aastal jõudis lõpule kiriku piirdeaia taastamine.

Tänaseks on Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna kirik tegutsev õigeusu kirik Tallinnas, Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Tallinna peapiiskopkonna peakirik, Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi katedraalkirik. Kiriku hoone on riiklik mälestis.

Tallinna südalinnas oli tegelikult veel üks pika ajalooga kirik, mille ikoon toob meid Tallinna kirikute loos 21. sajandisse välja. Lasnamäe kirikus asub Jumalaema Kiirestikuulja ikoon, mida metropoliit Kornelius peitis oma kodus 53 aastat. Varem kuulus imettegev ikoon Pühtitsa abikloostrile, mis hävitati okupatsioonivõimude tahtel 1960. aastal. Ikoon andiski uuele kirikule Lasnamäel nime.

Tallinna abiklooster asus praeguse Kannikese poe kohal Gonsiori ja Reimani tänava nurgal. 2019. aasta jaanuaris avati Jumalaema Uinumise kloostri endise Tallinna abikloostri asukohal selle asukohta tähistav infotahvel.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (276)