Tänases pandeemiahirmus elavas maailmas on arukas püüda mõista, kas tegu on ajutise tagasilöögiga muidu nii kindlalt kulgevate arengute lõimes või siiski mingi mastaapsema, pisut ootamatu ja järgnevale suurt mõju avaldava protsessiga. Seda enam, et esialgne musta luige efekt on juba teisenenud uueks reaalsuseks ja selle mõistmise saabumine seab meie ette paratamatult ka küsimuse “Quo vadis?” elik – kuidas edasi?
Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja suvenumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta ka digiajakirjana.
Viimase suure ilmasõja järgne tervikuna positiivse arengu kulg nii arenenud kui ka suurema osa arenguriikide rahvaste jaoks tekitas meis harjumuse eeldada, et mida aeg edasi, seda paremaks läheb. Võib isegi väita, et üleilmses ulatuses pole sellist õigustatud ootust suutnud eriti kõigutada miski. Vastupidi, külma sõja lõppemine ja kommunistliku bloki kokkuvarisemine, mille käigus ka Eesti end taas vabaks võitles, tekitasid omamoodi mõttekrambi, mida iseloomustas vahepeal populaarne fukuyamalik tees ajaloo lõpust.