Arhitektuur: revolutsioon Tallinna tehasehoonetes. Noblessneri, Lutheri ja Suva vabrikute uus elu. Open House Tallinn

Lutheri masinasaal, arhitektid Hanno Grossschmidt ja Tomomi Hayashi (HG Arhitektid).|

Tallinna vanad tehasehooned elavad läbi ideoloogilist taassündi. Funktsioonid muutuvad, oodatakse teistsuguseid inimesi, teistsuguseid toimetamisi. Põhja puiestee ja Kotzebue tänava nurgal seisnud vabrikus tegutseb ülikool, Lutheri tehases on korterid ja äripinnad ning Noblessnerist saanud inimestele ja merele avatud sadamalinnak, kus viimasel kümnendil on toimunud hulk suurejoonelisi kultuurisündmusi. Need on vaid kolm näidet mitmest. Ent märkimisväärne pole mitte lihtsalt muutus, vaid see, kui silmapaistvalt hea arhitektuuriga see muutus on.

EKA vanas sukavabrikus

Eesti Kunstiakadeemia uus õppehoone rajati Põhja puiestee ja Kotzebue tänava nurgal seisnud vanasse vabrikusse. Arhitekt Eugen Habermanni projekteeritud Rauaniidi vabriku vanim osa valmis 1926. aastal, kuid nõukogude ajal tegutses seal tekstiilitoodete vabrik Punane Koit, mil tehti hoonele ka juurdeehitusi. Taasiseseisvumise järel kuni 2013. aastani toodeti seal Suva ärinime all sukki ja sokke. Uued majanduslikud tuuled ja linnaehituslikud kombed suunasid aga tehasehooneid muudkui linnaserva ja nii jäi kiiresti gentrifitseerunud Kalamajas tühjaks ka praegune EKA õppehoone. See tõi Kalamajja täiesti uue funktsiooniga rajatise, mille projekteerisid EKA arhitektuurieriala vilistlased KUU arhitektid (filosoof ja EKA õppejõud Eik Hermann ning EKA vilistlased Koit Ojaliiv, Joel Kopli, Juhan Rohtla. Kaastöö: EKA vilistlased Kalle Komissarov, Rene Sauemägi).

EKA suurune institutsioon ei mõjuta ainult Kalamaja elanike, vaid kogu Tallinna ja võib-olla isegi kogu regiooni kultuurihuviliste inimeste liikumist. Uue maja keskne blokk tervenisti avalik. See on soodne platvorm kõikvõimalike töötubade, seminaride, festivalide jmt. avalike ürituste korraldamiseks. Esimesel korrusel on avalik raamatukogu, galerii ja söökla.

Uue õppehoone eesmärk oli tekitada kooli sisene sünergia, mistõttu loodi läbipaistev ja kergesti läbitava sisemise struktuuriga ruum. Kavandatud hoone koosneb viiest osast, või isegi eraldi hoonest, mis on rajatud eri ajal ja otstarbega. Hooneosad on selgelt erineva ruumilise ülesehitusega, ehituse ja viimistluse kvaliteediga, millest suurem osa õnnestus säilitada. Vanim osa on ka muinsuskaitse all. Sellele vaatamata otsustati arhitektuurses lahenduses mitte eelistada ühe ajajärgu mälestist teistele ning kohelda kõiki hooneid ühesuguse metoodikaga. Väärtustati kõiki krundil asuvaid kihistusi, mis pagasina kaasa tulid.

Maja arhitektide sõnul ei ole EKA kindlasti lihtne tellija. “Kunstitudengid täis annet ja ambitsiooni muuta maailma paremaks, on ümbritseva keskkonna suhtes suurte ootustega. Loodava ruumi potentsiaal on peidus eelkõige kasutajate enda sees, meie projekteeritu saab seda vaid vallandada,” ütles üks hoone arhitektidest Koit Ojaliiv. “Algusest peale mängisime nn. toorikruumi mõttega – meie soov oli luua hoone, milles säilib värskus ja robustsus ning valmidus kohaneda ja edasi areneda. Hoone kest peab kasutajale olema tugistruktuuriks ja raamistikuks, mitte piiranguks. Nii saab kasutaja ruumi ise sekkuda, et enda ootusi ja lootusi realiseerida.”

12-meetri kõrguse laega büroo Lutheri tehases

20. sajandi alguses projekteerisid tsaari Venemaa tipparhitektid Vassiljev ja Bubor Veerenni asumisse Baltimaade ühe kaasaegseima tööstushoone – Lutheri Masinasaali. Sajand hiljem kavandavad Eesti tipparhitektid Grossschmidt ja Tomomi sellesse uue asjastu büroohoone. 

Lutheri tehase uue mööblivabriku hooned sh ka Lutheri masinasaali hoone (rajati aastal 1912) lahendati arhitektide poolt tollal nii Eesti kui Baltimaade kontekstis uuenduslike raudbetoontarinditega. Võimas, samas elegantne betoonkonstruktsioon (kõrgus ca 17,5 m) ühes suurte külgseintes asuvate akende (ca 4 m x 2,5 m) ja kogu hoone kesklöövi katva klaasist katuselaternaga oli luksus, mida tollastes tööstushoonetes ei kohanud. Masinsaali fassaadis vahelduvad dekoratiivsed klombitud paepinnad (nn square-rubble ladumisviisis) siledate krohvipindadega. 

Lutheri Masinasaal. Foto:| Tõnu Tunnel

2015. sündis plaan anda tööstusarhitektuuri pärlile uus elu kaasaegse büroohoonena. Arvestades hoone olulisust nii Eesti kui Euroopa arhitektuuriajaloos, oli arhitektide jaoks suurim väljakutse leida tasakaal uue ja vana vahel. Mitme tugeva töö vahel langes lõplik valik arhitektide tandemile Hanno Grosschmidt ja Tomomi Hayashi (HG Arhitektid).

Sisearhitektuurilahendustes abistas aktsentidega sisearhitekt Kadri Tamme (Kadri Tamme Sisearhitektuur).

2800 ruutmeetril laiuv ja 12 meetrit kõrge laega ruum on Eesti (ja ilmselt kogu Baltikumi) suurim ühel tasapinnal laiuv avatud büroo, seal asub Äripäeva toimetus. Suur, ilma kandvate seinteta ja kõrge klaasist laega ruum, võimaldas luua kontori, mis meenutab miniatuurset linnaruumi tänavate ja väikeste majadega. Ja valgus (tihti ka päike) paistab siin kontoris ülevalt, mis loob unikaalse avatud taevaga ruumi mulje.

See on üks auhinnatumaid hooneid Eestis: tänaseks on Lutheri Masinasaal noppinud erinevaid auhindu väga erinevates kategooriates – peaauhinna laureaat Aasta Arhitektuuripreemiad 2018, Aasta Puitehitis 2018 Vineeriauhind, Aasta Betoonehitis 2017 Eriauhind, Muinsuskaitse Eriauhind 2017.

Noblessner avab linna merele

Noblessneri ajalugu algas 1912. aastal, mil kaks Peterburi ärimeest  – Euroopa suurim naftatööstur Emanuel Nobel ja G. A. Lessneri masinatehase omanik Arthur Lessner  – rajasid siia toonase Tsaari-Venemaa tähtsaima allveelaevade tehase. Kahe mehe perekonnanimedest saigi tehas nime Noblessner. Aastatel 1913– 1917 ehitati seal kokku 12 moodsat allveelaeva. 

Tänane Noblessneri kvartalisse tekkinud linnaruumi loomisel said arhitektid inspiratsiooni kunagi sel alal asunud allveelaeva tehase mõttest. PLUSS arhitektuuribüroo arhitektid tuletasid sadama ala keskse väljaku ja jalakäijate tänavate kontseptsioon laevade pommitamise mängu ideest, kus laevad ehk väikevormid paiknevad ruudustikul. Need nö laevad on istumiseks, lastele mängimiseks ja ka lihtsalt kogunemispaikadeks.

Uued hooned seisavad siin läbisegi vanadega. Arhitektid jagasid uute hoonete suured mahud oluliselt väiksemateks vertikaalseteks mahtudeks. Pääsud sisehoovi on kavandatud suundadesse, mis võimaldab hoovil jääda pigem varjatuks, seda nii kõrvaliste pilkude kui ka tuulte eest.

Foto: Open House/Eesti Arhitektuurikeskus
Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (65)