Eesti Kunstnike Liidu 20. aastanäitus ehk legendaarne “Kevadnäitus” on avatud kolmel pinnal: Tallinna Kunstihoones, Kunstihoone galeriis ja Linnagaleriis. Kokku on näitusesaalides teoseid 142 kunstnikult – seda on märkimisväärselt rohkem kui tavapärastel grupinäitustel. Mahukas väljapanek ei ole oma iseloomult küll ülevaatenäitus, kuid annab siiski edukalt edasi mitmeid trende, suundumusi ja populaarseid teemasid Eesti kunstielus.

Võttes arvesse, et “Kevadnäitusel” osaleb 142 kunstnikku, siis tekib tahtmine vaadata seda näitust kui ülevaatenäitust, kuid siiski tasub meeles pidada, et see esindab vaid osa Eesti kunstimaastikust. Näitusel domineerib maalikunst, kuid esindatud on ka graafika, skulptuur, video, fotograafia ja installatsioonid, mis teeb väljapaneku nii teemade kui ka tehnikate poolest mitmekülgseks.

Just maalikunsti arvuline ülekaal näitab, et tegu on Eestis vägagi elujõulise žanriga. Maalikunstnikud tegelevad värvi- ja vormiküsimustega, kuid räägivad oma lõuenditel ka lugusid. Vähem on ühiskonnakriitilisi kontseptuaalseid teoseid, kuid ühe olulise teemana võib välja tuua keskkonnatemaatika – seda nii metsaraie kui ka kommentaarina fossiilsete kütuste kasutamise kohta. Tegu on ühe aktuaalsema teemaga maailmas ja on igati teretulnud, et näitusel on keskkonna küsimusi puudutavaid taieseid.

Kevadnäituse formaat on eriline seetõttu, et suures osas pole tegu kureeritud näitusega, mis tähendab, et kunstnikud esitasid konkursile oma teosed, mille seast žürii tegi valiku. Tänavu kuulusid žürii koosseisu Elin Kard, Indrek Köster, Tamara Luuk, Tiit Pruuli, Andra Orn, Kaarel Eelma ja Indrek Grigor.

“Kunstnikud maalivad kunstnikke”

“Kevadnäitus 2020” kureeritud osa on ainult Kunstihoone galeriis, kus väljapaneku “Kunstnikud maalivad kunstnikke” pani kokku Kai Kaljo. Tegu on portreenäitusega, mille kunstnikud lahendasid erinevalt: osad maalisid autoportree, teised sõpra või hoopis kunstnikust elukaaslast. Näitusesaali sisenedes võtab valik silme eest kirjuks, sest ühe pilguga saab haarata nii renessansist kui ka hüperrealismist inspiratsiooni saanud teoseid.

Näituse silmatorkavamate teoste hulka kuuluvad Tiit Pääsukese autoportree ja Kris Lemsalu portree. Pääsuke ja Lemsalu on eesti kunstipublikule juba tuttav paar – nimelt toimus 2016. aastal Kunstihoones Tamara Luugi kureeritud paarisnäitus “Kaunitar ja koletis”, mis tõi kokku klassiku ja noore kunstniku. Tänavusel “Kevadnäitusel” Lemsalu teoseid ei ole, kuid “Naine tanuga” kujutab selgelt just teda, kuna Pääsuke on õlivärviga tabavalt imiteerinud Lemsalu tavapärast grimmi.

Kunstimaailma toimimismehhanismide üle paneb kaasa mõtlema Alexei Gordini oma teostega “Amputeeritu” ja “Nimeta”. Gordini looming mängib vaatajaga mitmel tasandil, sest kunstnik viskab kunstimaailma üle nalja, kuid tema jaoks pole nali kunagi lihtsalt nali – selle taga on alati midagi sügavamat peidus. Ta tabab tänapäeval kunstnikuks olemise murekohti, kuid esitab need vaatajale läbi huumoriprisma.

“Kunstnikud maalivad kunstnikke” väljapanekul on teoseid, mis viitavad oma visuaaliga lausa mitusada aastat tagasi.

Näiteks Urve Sunny-Dzidzaria “Punase turbaniga naine (autoportree, mõeldes Jan van Eyckile)” viitab Madalmaade ühele kõige kuulsamale kunstnikule, van Eyckile, kelle tegutsemisaeg jääb 15. sajandi esimesse poolde.

Huupi teos “Austria kaitse” on lahendatud kahes osas: maal ise, mille üldmulje sarnaneb 19. sajandi esimeses pooles valminud klassitsistlike portreedega, ja vastasseina asetatud peegel. Nende kahe osa vahel tekib huvitav kooskõla, kui seista peegli ette ja vaadata “Austria kaitset” peegelpildina. Lisaks näeb külastaja ennast peeglist teost vaatamas – kihte kui palju.

Linnagaleriis saavad kokku maalikunst, graafika, skulptuur ja installatsioon

Linnagaleriis on üks osa “Kevadnäituse 2020” üldväljapanekust ning seal saavad kokku maalikunst, graafika, skulptuur ja installatsioon. Kõrvuti on Jüri Arraku “Teie ja meie”, mis kujutab kahte gruppi kunstnikule omastest mütoloogilistest tegelastest. Arrak jätab õhku küsimuse, kes on need teie ja meie, keda on kujutatud. Tänapäeva vastuolusid täis maailmas võib leida mitmeid inimgruppe, kes ühel või teisel põhjusel tahaksid säärast eristust teha.

Arraku kõrval paiknev Jüri Ojaveri installatsioon “Austusavaldus Peeter Allikule” on eriline selle poolest, et teose osaks on kaselatv, mis on ajas vaikses muutumises. Kuivades pudeneb sellelt põrandale lehti, mistõttu võib üks kord näitust külastades näha kaske ühtmoodi, teinekord juba teisiti.

Linnagaleriis on eksponeeritud ka Art Allmägi suuremõõtmeline installatsioon “Tulge suudelge tulevase presidendi kätt”, mis koosneb punase vaibaga kaetud kõrgendusele tõstetud imposantsest troonist, millel istub elusuuruses figuur. Kuna teose pealkiri ei ütle, kes seal täpselt istub, jääb iga vaataja enda otsustada, keda ta seal täpselt näeb.

Linnagalerii aknast paistab juba kaugele ka üks teine äratuntava käekirjaga kunstnik – Edward von Lõngus. Ta esineb näitusel koos Edgar Tedresaarega ja nad pakuvad vaatamiseks teost “Nafta”, mis kätkeb endas Tedresaare naturaalsete pigmentidega koloreeritud lõuenditükkidest kokkuõmmeldud alust ja von Lõnguse luukeret, kes hoiab käes tankurit. Nii saavad kokku väga keskkonnasäästlikult valminud teos ja keskkonna saastamisega seotud sisu.

Noored kunstnikud ja suurnimed

Kunstihoone peasaalis kohtuvad noored kunstnikud, kes on tegemas esimesi jõulisi samme eesti kunstielus, ja sellised suurnimed nagu Leonhard Lapin, Mall Paris, Enn Põldroos ja Lola Liivat.

Näituse kujunduse seisukohast on üks võluvamaid momente Vabaduse väljaku akende all olev kombinatsioon Aime Kuulbuschi teosest “Kehakeeles I–III” ja Angela Soopi tööst “Rahulipud”. Kuulbuschi skulptuuride ja Soopi lippude kooskõla pakub väikse visuaalse puhkehetke ja vaheldust muidu värvirohkele näitusele.

Kontseptuaalselt põneva lahendusega on Silvia Sosaare “Liivakast, mis meile anti”. Tegu on installatsiooniga, milles kangastub paljudele tuttav vaatepilt – objekt, mis näeb välja nagu kloppimispuu, mida on leidunud paljude kortermajade hoovides. Teose juures tekib küsimus nostalgiast: kui vaadata pealkirja, siis hoolimata sellest, et “kloppimispuu” all on tõepoolest saali põrandal liiva, ei anna see ometi liivakasti mõõtu välja. Samas, kas ei tekita installatsioon äratundmisrõõmu, kui meenub, kui tore oli lapsena nendel puudel turnida? Ilmselt eksisteerivad selles teoses mitu tundmust korraga ja üks ei välista teist.

Sosaarega samas saalis on näituse ainuke teos, milles saavad osalejad ise oma kätega kaasa lüüa. Jaanika Peerna “Ümbersuunatud lend” pakub vaatajatele võimalust installatsiooni seinal magnetitega ümber paigutada ja selle ümber markeriga kujundi kontuuri joonistada. Peale iga külastajat täiendust muutub ka teose tervikpilt. Mida rohkem kaasalööjaid, seda enam ümbersuunamisi lend teeb ja seda kirjumaks pilt läheb. Ja see on tegelikult päris eriline, et vaataja saab markeri kätte haarata ja midagi oma käega kunstihoone seinale joonistada.

Artikli autor Johanna Jolen Kuzmenko on noor kunstiteadlane, kes uurib 20. sajandi kunstielu ja viib läbi haridusprogramme Kumus ja Kadrioru kunstimuuseumis.

Kevadnäitus on Tallinna Kunstihoones avatud 11. juunist kuni 12. juulini. Vaata lähemalt siit.