“Teadvust teisendavaid drooge on šamanistlikes ja religioossetes traditsioonides kasutatud tuhandeid aastaid. Traditsioonilised meelt muutvad taimed, keedused ja seened on nüüd laialdaselt kättesaadavad – olgugi et ebaseaduslikud – suuremas osas meie moodsates linnades, kus peale nende võib leida ka paljusid sünteetilisi psühhoaktiivseid drooge,” kirjutab inglise bioloog Rupert Sheldrake oma viimases raamatus “Viisid, kuidas minna edasi”, mis kujutab endast järge tema sel aastal eesti keeles ilmunud teosele “Teadus ja vaimne praktika”.
“Milles seisneb nende ainete poolt esile kutsutud kogemuste olemus?” küsib Sheldrake sealsamas. “Kas need võimaldavad meil astuda ühendusse teadvuse teiste vormidega? Kas nad võivad avada tee tõeliste spirituaalsete kogemusteni? Selles peatükis [pealkirjaga “Kanep, psühhedeelikumid ja spirituaalsed avanemised”, H. P.] tegelen ma esmajoones selliste küsimustega.” Samadele probleemidele oli pühendatud ka “Tähenduse teejuhtide” 34. vestlusring, kus mu stuudiokülalisteks olid Helle Kaasik ja Anna Luik.
Vestlusring “Hiiepuu hing” Helle Kaasiku ja Anna Luigega
“Psühhedeelikumid on uimastid, mis muudavad oluliselt ümbritseva keskkonna tajumist ja tunnetamist. Need farmakonid on kogunud endale palju nimesid: kolm tavalisemat ja teaduslikus erialakirjanduses tunnustatut on psühhedeelikumid, psühhotomimeetikumid ja hallutsinogeenid,” kirjutab Jaanus Harro oma raamatus “Uimastite ajastu” (1. minut). Harro jagab oma ülevaatlikus ja ladusas kirjatöös uimastid kolme suurde rühma.
Esimesse kuuluvad tema sõnul kesknärvisüsteemi pärssivad närvilõõgastid, mille puhul on valdav vaigistav ja rahustav toime. “Närvilõõgastite hulka kuuluvad valusid vaigistavad opiaadid-opioidid ja meditsiinis kasutatavad uinutid-rahustid.” Sellesse gruppi paigutab Harro ka meie kultuuriruumi levinuima teadvuse teisendaja – alkoholi.
Teise rühma kuuluvad enam-vähem vastupidist toimet avaldavad närviergutid, näiteks amfetamiin ja selle analoogid, aga ka kokaiin, nikotiin ja kofeiin.
Meie vestlusteemaks olnud kolmanda rühma kohta ütleb Harro nii: “Leidub selliseidki farmakone, mille kohta on väga raske ütelda, kas need ergutavad või pärsivad. Kuid tegelikkusetaju muudavad – ehk siis hälvitavad – nad vägagi märkimisväärselt.” Psühhedeelikumide ehk närvihälvitite tuntuimate esindajatena toob Harro välja LSD, meskaliini ja psilotsübiini.
Kui 1968. aasta USA presidendivalimised võitnud Richard Nixon pidi otsustama, mis liiki kuritegevuse ta sihikule võtab, siis langes ta valik uimastikaubandusele ning pea kõik eelpool nimetatud droogid peale alkoholi, nikotiini ja kofeiini langesid varem või hiljem keelatud ainete nimistusse. Nixoni tähtsaim lubadus oli taastada kontroll Ühendriikide rassirahutustest vaevatud linnades. Kuivõrd kaks avalikkusele kõige suuremat muret valmistanud süütegu – murdvargused ja relvastatud röövid – jäid föderaalvalitsuse pädevuspiirkonnast välja, siis polnud nendega võitlemine Nixonile kasulik. Isegi juhul, kui administratsiooni meetmed annaksid soovitud tulemusi, kirjutaksid osariikide võimukandjad saavutused enda arvele. Nii valitigi kohe 1969. aasta alguses presidendi kuritegevuspoliitika lipulaevaks narkokontroll. Et narkokaubandus käis üle sise- ja riigipiiride, kuulus see täies ulatuses föderaalvalitsuse võimkonda ning leppimatu, peagi globaalsed mõõtmed võtnud “sõda narkootikumide vastu” saigi alata.
“Narkootikumidevastane ristisõda läheb ajalukku ühe moodsa aja suurima rumalusena,” võtab selle võitluse sisu napilt kokku Briti poliitikafilosoof John Gray, kelle arvates on uimastisõjaga kaasnenud vägivald hävitanud kaugelt rohkem elusid, kui see on päästnud. Viimast kümmet aastat on muuhulgas nimetatud ka psühhedeelikumide renessansi ajastuks – tuletagem siinkohal igaks juhuks veelkord meelde, et psühhedeelikumid ehk närvihälvitid on üheks kolmest uimastite alarühmaks.
“Psühhedeelikumidesse tuleb suhtuda nagu vägevatesse tööriistadesse,” ütleb nende uurimisele oma karjääri pühendanud tšehhi päritolu Ameerika psühhiaater Stanislav Grof, “neid peab kasutama ettevaatlikult. Need pole lelud, millega mängida.”
Grofi manitsus oligi Helle ja Anna osavõtul salvestatud vestluse lähtekohaks, seda nii teaduslikus kui ka kõlbelises mõttes.
Ma lõpetan oma lühitutvustuse tsitaadiga saatest. 49. minutil tundsin ma huvi, kuidas füüsikadoktor Helle jõudis oma uue uurimisteemani, milleks on Eesti ayahuasca tarvitajate psüühika.
“Olen vastanud sedasorti küsimustele, et oma elu esimeses pooles tegelesin ma materiaalse maailma uurimisega ja nüüd olen juba selles eas, kus tahaks ka vaimu- ja hingemaailmast rohkem aru saada. Huvid, mis mul olid juba lapsest peale teadvuse, selle võimalike seisundite ja kogemuste vastu, viisid mind psühholoogiat õppima. Ma lootsin sealt leida vastuse oma isiklikele küsimustele. Praktilised vastused nendele küsimustele sain ma aga hoopis Hollandist Santo Daime kirikust, kus ayahuascat’t kasutatakse sakramendina,” selgitas Helle.
“See oli minu jaoks väga huvitav kogemus, midagi sellist olin ma kaua aega otsinud. See ei olnud päris see, mida ma endale ette olin kujutanud, aga see oli see, mida mulle sel hetkel vaja oli. Ma sain oma isiklikele küsimustele vastused ja see mõjus mulle tervikuna väga hästi. Loomu poolest teadlasena tahtsin ma seda nähtust sügavamalt mõista: kuidas see sobitub minu maailmapilti? Kuidas see mõjub teistele inimestele? Kuidas see paigutub ühiskonda? Kust see tuleb? Kuidas see oma tulekutee peal muutunud on? Kui mul psühholoogiat õppides tuli aeg kätte valida oma magistritöö teema, siis mulle öeldi alguses küll, et “Kuule, Helle, tee parem midagi mõistlikku”, aga ma vastasin, et ma ei ole enam nii noor, et teha seda, mis mind väga ei huvita.”
Vaata saadet: “Hiiepuu hing”
“Tähenduse teejuhid” on Edmund Burke’i Seltsi saatesari, kus otsitakse kasvava ühiskondliku ärrituvuse põhjuseid. Saatejuht Hardo Pajula vestleb inimestega, kellest ta lugu peab ja asjadest, mis talle korda lähevad.
Hardo Pajula
Hardo Pajula on Estonian Business Schooli vaba majandusmõtte professor ja Edmund Burke’i Selts eestvedaja. Loe artikleid (33)
