Olime pojaga käinud rebasepere vaatamas ainult kaks korda. Juba teisel korral tuli väike uudishimulik rebasekutsikas meid nuusutama ja uudistama.

Teised kaks rebasekutsikat hoidsid varju. Kolmandal korral fotojahile minnes ja vaikselt pesale lähenedes nägime juba kaugelt pisikest peanupukest meid tervitamas. Kiiruga ruttas pisike rebane meile vastu. Tuli lähedale, ise õhku nuusutades, et ikka kindel olla selles, kes külla tulid.

Kükitasime pojaga heina sisse maha ja rebasekutsikas sättis end meie kõrvale istuma. Soe õhtupäike soojendas nii mõnusalt, et rebasepojale kippus uni peale. Aga ei saa ju magada, kui putukad lendavad ringi ja meelitavad endale jahti pidama. Niisiis hiiliski rebasepoeg heinatuustide vahel ja püüdis mõne mõnusa putuka, mille kiirelt nahka pistis. Kui parasjagu polnud putukaid, keda jahtida, siis uuris heinatuustide vahelt ka meid.

Tiina Hansen on hobifotograaf, kellel fotograafiahuvi tekkis juba lapsepõlves. Tema külas elas fotograaf, kes lubas tüdrukul suure nurumise peale ise ka paar pilti teha. Aastatega fotohuvi ainult kasvas. Kui Tiina neli aastat tagasi vähidiagnoosi sai ja rasket ravi alustas, leidis ta, et on viimane aeg hakata tegelema millegagi, mis tooks ellu positiivsust, adrenaliini ja annaks tagasi selle, mis ravi temalt võtab.

“Kui lähen pildistama, siis kõik maailm muutub,” ütleb Tiina. “Ringi liikudes näen juba vaimusilmas pilti, mis valmiks, ja see on üks lahedamaid asju, mida olen otsustanud oma ellu tuua.”

Tiina Hanseni fotoloominguga saab lähemalt tutvuda tema Facebooki lehel.