Katrin Veiksaar: Itaalia läheb mere äärde. Imelik suvi

Foto: Creative Commons.

Veel mõni kuu tagasi igatsesime läbematult merd näha. Pandeemia piirangud kehtisid tollal isegi parkide kohta, väljasõitudest loodusesse rääkimata. Julgemad jalutasid ümber maja. Ka pärast piirangute lõdvendamist hoidsid paljud maakonnad rannad veel mõnda aega kinni. Alles 18. mail oli Vahemere rannik jälle meie päralt. Ametlikult avati rannahooaeg mai lõpus ja 3. juunil avati lõpuks ka maakonnapiirid.

Mida me mõtleme sõna “meri” all? Mõtleme seda üüratut, mis tahes asja surnuks õgivat koletist või jalge ümber vahuselt loksuvat lainet? Vett, mida võid hoida pihus või silmale nähtamatut süvikut? Ühe sõna all mõtleme kõike koos või ühe sõna sisse paneme kõik peitu?”Alessandro Baricco

Meri, see on avaruse ja lõpmatuse sümbol, see on vabadus, iseolemine, elu ja poeesia. Itaalia ranniku pikkuseks on umbes 7500 kilomeetrit. Seda on vähem kui Kreekas, aga rohkem kui kusagil mujal soojas Lõuna-Euroopa riigis. Siia kuuluvad Itaaliast idas asuv Aadria meri, läänes asuvad Liguuria, Joonia ja Türreeni mered ja lõunapoolsed Sardiinia ja Sitsiilia mered. Kokku kuus erinevat merd.

Taani päritolu valitsusväline Foundation for Environmental Education (FEE), mis hindab rannavete kvaliteeti ja väärtustab keskkonnasõbralikkust, premeeris sel aastal sinise lipu ökomärgisega 195. erinevas kommuunis asuvat 407 Itaalia randa (eelmise aastaga võrreldes 12 kommuuni rohkem). Pole imestada, miks itaallased armastavad kodumaal puhata. On tavaline, et rahvas sõidab mere äärde juulis või augustis ja jääb sinna toimetama nädalateks. Eelmisel aastal puhkas Itaalias 59% küsitletutest ja 42% neist mere ääres. Lemmikuteks olid Sardiinia saar ja saapa kontsatippu jääv Apuulia

Itaalia rannakultuur sai alguse 19. sajandi lõpus ja oli esialgu eliidi pärusmaa. Mussolini-aegsed 20ndad olid lastelaagrite, võimlemisrühmade ja helioteraapia aeg. Majandusbuum 50ndate aastate lõpus tõi kaasa massiturismi ja moodi läks rannapuhkus. Cinecittà stuudiotes sündisid kümned suviselt muretud mängufilmid, nagu “Racconti d’estate” Alberto Sordi ja Marcello Mastroianniga või “Vacanze a Ischia” Vittorio De Sicaga.

Me kõik teame Põhja-Itaalia riviera’sid päikesevarjude ridade, rannateenuste ja laste mänguplatsidega.

Vähem on tuntud vabad rannad, le spiagge libere, kus saab kaasavõetud rannalinal tasuta päevitada. Vabade randade hulgas on ka metsikuid, maalilisi ja turistile peidus olevaid kohti, kus peesitatakse rannale uhutud puurontidest ja riidekangast ehitatud päikesevarjude all ning rahvast on vähem.

Sel suvel on päikesevarjude read Itaalias tavalisest hõredamad, varjude vahele jäetav vahemaa on harilikust pikem, soovitatavalt 5 meetrit. Keelatud on bocce, itaallaste armastatud kuulimäng, võrkpall ja teised meeskonnamängud, ujuda ja surfata tohib. Peesitamise ajal kaitsemakse kandma ei pea, välja arvatud rannabaarides ja üldse igal pool siseruumides, ka rannaterritooriumile sisenemisel. 

Maakonniti on reeglid ja lahendused pisut erinevad. Mõnel pool kasutatakse koha reserveerimiseks äppe, vabades randades aga stjuuardite abi. Rooma ümbruse riviera’s on üks osa mereäärsest esplanaadist muudetud jalakäijate teeks, Campania maakond (maakonna suurim linn on Napoli) arutleb aga rannaruumi suurendamisest vee peal ujuvate struktuuride abil.

Viirusega enim hädas olev Lombardia maakond on avanud kaunid Garda, Como, Maggiore ja Iseo järved. Sardiinia saar üritab valitsuselt välja kaubelda jah-sõna testimisele, mis lubaks saarele siseneda ainult tervetel inimestel. Kontsatippu jääval Apuulial on häid uudised vähemalt kaks: mitmekordistatud on puuetega inimestele mõeldud teenuseid vabades randades ja toiduteenuste pakkumisel on keelatud kasutada plasti.  

Veneetsia Lidos asuvad ajaloolised supelasutused Des Bains, Excelsior ja Quattro Fontane oma valgest lõuendist kabiinidega on avamisega hädas või viivitavad sellega. Luchino Visconti filmiga “Surm Veneetsias” tuntuks saanud hotelli Des Bains supelrand avati 1872. aastal ja on säilitanud oma 19. sajandi lõpu vaimu. Teise Itaalia supelrandade sümboli, arhitekt Attilio Lapadula poolt 50ndatel Rooma lähedal Ostiasse projekteeritud olümpiaujulaga Kursaal – läbi lipsanud nii mitmestki itaalia autorifilmist – veebikaamera on aga endiselt kinni ja sotsiaalmeediakanalid suletud.

Ajaloolistest supelasutustest võiks veel silma peal hoida Palermos asuval supelrannal Mondello, aga ka Principinol Viareggios, Lidol Genuas, Ausonial Triestes või Augustusel Forte dei Marmis. Neist vanimal, Viareggios asuval Balenal on 145-aastane ajalugu.

Itaalia valitsuse boonuste nimekirja kuulub sel suvel ka puhkuse boonus, il bonus vacanze, neile, kes sel aastal välismaa asemel Itaalias otsustavad puhata. Preemia on mõeldud väiksema sissetulekuga inimestele ja ulatub kuni 500 euroni sõltuvalt pere suurusest.

Una strana estate, ütlevad itaallased. Tõepoolest, imelik suvi. 

Katrin Veiksaar

Katrin Veiksaar

Katrin Veiksaar on filoloog, eest keele lektor, blogija ja kultuurivahendaja. Ta on elanud imelises Bolognas üle kahekümne aasta. Katrin on Edasi kirjasaatja Itaalias. Loe artikleid (5)