“Need vanad reisikirjad” on Edasi rubriik, kus Eesti esimesed tähelepanuväärsed reisiajakirjanikud viivad meid ajarännakule Euroopasse ja kaugemalegi. See on põnev ning ootamatult ajakohane lugemine, mis loodetavasti pakub leevendust ajal, mil reisimine on mõnevõrra raskendatud. Ning kaasamõtlemist, kui palju/vähe on inimesed ja paigad viimase sajandiga muutunud.

1909. a. novembris lahkus kunstnik Ants Laikmaa Tallinnast, et sõita kuueks kuuks Itaaliasse. Tema teekond kestis aga tervelt kolm ja pool aastat, kuni 1913. a. märtsini. Selle vältel kirjutas kunstnik rea hoogsaid reisikirju, kus on palju teraseid tähelepanekuid kunstist, võõraste maade eluolust, inimestest ja nende kommetest. Nii nagu Ants Laikmaa eluhoiakus, on ka tema kirjutistes ikka tunda optimistlikku meelelaadi. Laikmaad võlusid eriti suurlinnad, aga ka lõunamaa loodus ja eksootika. Kõik see kajastub tema tolle perioodi maalidelgi, millest paljud kuuluvad nüüd eesti kunstiklassika kullafondi.

Alljärgnev katkend kirjeldab Ants Laikmaa Tuneesia-reisi ja pärineb tema reisikirju koondavast teosest “Teelt. Maailmakodaniku reisikirjad Viinist, Veneetsiast, Firenzest, Roomast, Caprilt, Sitsiiliast, Vesuuvi tipust, Tunisest jm.” Koostanud Vaike Tiik. Kirjastus Kunst, 1996.

Beduiinide laagris ning laual

Eemalt üle lagendiku tõstavad madala võsastiku ja kaktuste vahelt tõmmukad kiudud katused oma harju üles – need on beduiinide laagrimärk. Mu joogivara on kuuma ilma ja marsiga otsas ja isust – jumalale tänu – pole mul tee peal iial puudust. Mõtlen, ehk leidub beduiinide juures üht kui teist, ja kaldun kõrvale nende laagri poole.

Aga ei külaline beduiini une pealt tabada saa, kuigi beduiin tihti ka päisel päeval magab. Terve leegion valgeid poolnälginud ja salakurje koeri valvavad laagri ümber, ja teeb üks neist häält, siis kajab see varsti üle terve laagri kõigest küljest kokku. Versta poole peale valguvad nad võõrale vastu ja katsuvad teda õnneks võtta. Ei kaitse seal kümme keppi, ainult kiviga, millest koorem taskutesse peab nopitud olema, jõuab ta kiskjaid niikaua eemal hoida, kui mõni pikk beduiin pea kusagilt madala unka alt õieli välja ajab ja talle vastu tuleb, teda oma autoriteediga koertekarja seast läbi kaitsma. Siiski ka telgi ees ja all, kesk suurearvulist peret, peab ikkagi veel valvama, et niisugune koduhunt sala su säärde ei saa kinni ajada. Hästi teed, kui kõik selle pere koerad, kuhu külla oled tulnud, kohe oheliku otsa lased panna, mida pealegi mõistlik beduiin-peremees isegi teeb, kuna ta oma “kaitsekaarti” tunneb ja hea meelega külalist (reisijat), kes teda vaatama tulnud ja kellest mõnigi mõne anni või surdi ta pere või laste heaks maha jätab, ära pahandada ei taha.

Beduiinisid on Tuneesiamaal mitmed suguharud mitut moodi elamisviisidega. Nad on rändav rahvas – kõrbepojad ja -tütred – ilma kindla kohata, ilma harilike kultuur-inimeste eluhooneteta, rändavad ühest kohast teise, kõike oma “maja” ja majapidamist kaasa kolides. Kus paraja aja ja paiga leiavad, sinna istutavad oma telkonnid, ja lõpeb saak, kutsub teisalt teine, pakitakse kogu maja ja majakraam jälle kokku eeslite ja kaamelite selga ja nagu kured pikas pikaldases reas liigub karavan paigalt. Suuremalt jaolt on nad lagendikuelanikud – karjakasvatajad, aga ka põllutöölised, kes lõikuseaegadeks viljaväljade lähedale hoiavad, et sealt tööd kui ka teri leida. Tihedalt hoiavad nad ka ümber linnade piiride – sealt on hõlbus tööd kuulata ja naistel-lastel puuduse puhul lähedam linnas mangumas käia või kodus võõraid reisijaid vastu võtta, kes neid näha tahavad ja midagi ikka neile taskust maha poetavad.

Lihtne on nende maja, madal, väike ja vaeseviisiline.

Kaamelikarvadest kare kurvatooniline katus – telk – teivaste peal ja seal all ja ümber kõik nende koduelu ja majapidamine koos, vara, töö- ja talitusriistad, kõige vähemast keedupotist kuni telgedeni ja vilja- (käsi-) veskini. Et äkilised kõvad tuuled, mis siin maal ja lageda peal haruldased ei ole, nende hoonet ja vara ära ei pilluks, otsivad nad telkidele võimalikult tuulevarjuseid paiku, kas mõnesse kuiva nõosse või kaktustetihnikusse. Tunise ümber, kus palju suuri kivimurdusid ja mölliauke, asuvad nad nendesse või ehitavad lagedal telgile või leerile puhmasvihkudest tuulevarjud ümber ja saavad nii hoonele ka väikese karjaaia-sarnase õue. On ka neid, kes puhmastest heinasao-sarnased eluhurtsikud ehitavad või vanasse varemesse, mida ju Tuneesias küll Vana-Rooma, küll Hispaania aegadest järel on, sisse poevad. On veel üks suguharu (Lõuna-Tuneesias, Matmata mägedes), kes päris troglodüütidena kõvade savimägede kallastesse elukoopad õõnestab ja seal (vast õnnelikuna!) kodus tunneb.

Kõigi nende enam-vähem ajutiste eluhoonete järgi võib otsustada, kui kehv ja nõueteta selle – niiütelda peost suhu elava – rahva elujärg on. Aga siiski leiduda nende seas ka hästi rikkaid, eeskätt muidugi karjapidajate seas karjade ja siis ka raha ja mõne rahvusliku väärt- või ehteasjade poolest. Näo ja kehakuju järgi leidub aga selle kehva rahva seas üle kõige tähelepanemisväärt sirgeid, pikki ja terveid tugevaid mehi ja neidusid, nii kui noori hirvi, kõigil kehavormid ümmarguselt hästi välja kujunenud ja jõudu-tervist avaldavad.

Olen hästi juhtunud: telgialusel, kuhu pea sisse pistan, on pere parajasti “lõunalauas”, s. o. küllakil maas suure puust vaagna ümber ja ahab üksteise võidu peenepurulist putru, araablaste rahvusrooga kus-kus’i. “Beslama!” – “Beslama!” – Jumal võtku sind oma kaitse alla! anname üksteisele vastamisi teret. Räpased lapsed, alasti ja poolpaljad tõmmunahad, sirutavad mulle pudrused peod vastu – kahtlen, et teretamiseks, ennem vististi surdide pärast.

Meie maarahva laste taolist häbenemist, pelgamist külalise ees siin ei tundu ja ülepea ei näi sel rahval patulangemist olnud olevat. Mehed kükitavad või aelevad niisamuti poolpaljalt (püksata) naispere seas ja neidude-naiste küljepragude vahelt piilub nii mõnigi tükk nende ihusaladusi välja: ei seal loeta üht ihuosa alamaks kui teist, ühesugused ausad kõik, ilma klassivahedeta. Peoga (täiematel on ka ikka lusikas olemas) ajavad lapsed putru suhu ja räpase särgisabaga pühitakse suud ja – vahel ka (võikski sagedamini sündida) ninaalust. Vesi on siin kesk kuumal ajal peaaegu kättesaamata; tulevad nn. talvekuud oma vihmavalingutega, eks siis saa ihu kui õlgasid küll-küll pesta, nii et nädalate kaupagi kuivaks ei saa.

Linnade läheduses beduiinid oma külalistele nii lahkelt vastu ei tule, kui siin mulle juhtus. Meiesugused lähevad neid ju eeskätt vaatama ja kultuurist on nad juba niipalju rikutud, et teavad, et näitus ikka raha maksab. Enne raha – siis sisse. Istusime ükskord, üks Taanimaa kolleeg ja mina, Tunise lähedal kõrgel möllikalda veerul, kus all augus beduiinide kurvakarvalised hütid-telgid uinusid. Ühtegi inimesehinge polnud näha. Vaevalt aga hakkas mu kolleeg maaliriistu liigutama, kasvas ühe unka alt ka kohe pika püksata vanamehe pea välja ja vehkles pikki päevitanud käsi: “Mekanish! Mekanish!” – ei ole! ei saa! ei tohi! Muidugi, et selle peale naerdes rusikat näitasime.

Siis ronis vanamees järsku mölliseina mööda üles meie juurde ja kaebas üsna kurvalt, et ta täna veel “mandshuria‘t” (süüa) ei olla saanud. Meil aga polnud ka muud “mandshuria‘t” talle anda kui – kompvekke, mis meil laste pärast ikka ohu peal kaasas oli. Vanamees aga meeleheitel hädas – ei hakanud hammas ju peale. Enne kui ta poisijõmpsikas ka üles ronis ja talle ette näitas, ette imes, siis läksid vanamehe silmad heledaks ja pidime talle veel mitu korda lisa andma. “Mörssi, mörssi, musjo!”* – merci, monsieur! kiitis ta meid nüüd sõbralikult õlale patsutades ja lahkust oli nii laialt, et ta meid varsti alla viia oma peret, alias tütreid vaatama, kes ka tõepoolest üsna nägemiseväärt ilusad olid. Kui mu seltsimees talle veel peotäie paberosse andis ja mina toosi rootsi tuletikke, siis anti luba kõike maalida, mida meie meel aga pidi himustama; kuid tütreid meile koju mudeliks ikkagi ei antud. “Mekanish!” ütles vanamees jälle tõsise tähtsa näoga.

Nii vähe kui beduiini “laud” kui ka laudkond isuäratav oli, küsisin ma ometi ühe kausi ja lusika, tahtsin nendega ühes rooga maitsta. Lahkesti tõsteti mulle mu söömaosa ja – ei olnudki halb, niisama vähe kui ta lahja oli.

Kõiksugu piprad ja paprikad teevad ta nii vägevaks, et viinameeski teda ilma hariliku “söömaaluseta” võtta võiks.

Nii õhetama võtab suu ja äratab magusamat janu isegi vihmast korjatud vee järele, mis neil siin anumates oli ja millega mu plaskugi tee tarvis täideti. Nagu juba varem kord tähendatud, on see roog tee ka siinsete eurooplaste lauale leidnud ja pole seal kõige odavam teiste seas.

Niipalju kui ma ühelt ja teiselt poolt ta valmistamise kohta olen kuulnud, nõuab see kaunis tülikat tööd ja rohkesti aineid. Kõigepealt võetakse peeneid odratangusid ja hõõrutakse need väikese ettevaatliku veeniisutamisega käepäkkade varal ümmargusteks kuulikesteks. Siis pannakse see vara ühte alt peeneaugulisse kivi- või metallanumasse. Teises nõus keedetakse liha ja lisatakse sinna kõike, mida aed iganes juuri ja kasvusid annab, ja mida pipram üks neist on, seda soovitavam on see roale. Kui viimaseks nimetatud konsortsium tule peal keeb, katab tangunõu ta pealt õhukindlalt kinni, et kõik lihast sündiv palav aur läbi tangunõu augukeste tangude sisse imbub ja need ära kupatab, kuni nad läbi ja läbi küpsed on. Et see paremini sünniks, kaetakse pealmine nõu ja kahe nõu vahe märgade nartsudega tugevasti kinni. Mõne hea tunni hautamise järel on tangud küpsed ja roog “üba” ja võidakse lauale anda, kus mõlema nõu osasid segamini süüakse, hea kaste veel lisaks.

Mida lihtsamas peres roog valmistatakse, seda pipram ta on ja lugeja ei tarvitse mu jutus kahelda, kui ütlen, et ma peale beduiinide lauas olemist lähema raudteevaksali kõigest vee- ja piimavarast kuivaks jõin. Kuid beduiinidel näis hea meel olevat, et nende roog mulle maitses ja nad selle eest pealegi veel kasu said. Näidati mulle kõiki asju, riideid, naisterahvaste vanu hõbeehteid ja sõiduloomade kuldtikkidega piduriistu. Ja kui ma lahkusin, jooksid poolpaljad lapsed tüki maad põõsaste vahel kaasa, kuni ma suurema teeraja peale olin jõudnud, mille otsa peale nad mind hea meelega tahtsid juhatada, ehkki selle juures küll midagi juhatade ei olnud.