Iga kriisi järel midagi muutub. Vajadus kohaneda kogu aeg muutuva olukorraga toob kaasa sunduse redefineerida oma tegevust ja selle eesmärke. Kriisi ajal on soodne aeg ärimudelite muutmiseks ja uute äriliinide leidmiseks või olemasolevate modifitseerimiseks.

Kolumn põhineb ettekandel rahvusvahelisel üritusel Suur Delta trendipäev 2020, mis toimus Tartus 26.05.2020.

Üldisemad järeldused

Maailm polnud valmis mitte ühelgi tasandil – ei rahvusvaheliselt, ei riiklikult, ei organisatsiooniliselt ega indiviidi tasandil. Kuigi kriisid on ajalooliselt permanentne seisund maailmas. Pole nii, et midagi ei muutu ja jõutakse tagasi sinna, kus oldi enne kriisi. Iga kriisi järel midagi muutub. Nii ka seekord.

Ja kuigi viirusnakkuse esimene laine on hakanud alanema, on karta veel teist ja kolmandatki. Viirus on tulnud, et jääda. Peame sellega elama, aga kuidas, on veel segane.

Kasutades Henry Kissingeri sõnu, tuletab olukord oma segasuses meelde 1944. aastat, mil ta USA 84. jalaväediviisiga Prantsusmaal sõdis: “ohud määratlemata, eesmärgid juhuslikud, kuid löögid hävitavad”.

Vajadus kohaneda kogu aeg muutuva olukorraga toob kaasa sunduse redefineerida oma tegevust ja selle eesmärke. Seega saab olukorra kokku võtta nii: meie käitumisjooniseks saab olla nii jooksev kohanemine kriisis kui ka restart üheaegselt.

Geopoliitilised järelmid

Tugevneb geopoliitiline vastasseis USA ja Hiina vahel. Meilgi tuleb paratamatult pooli valida erinevate kaasustega seoses.

Rahvusvaheliste organisatsioonide roll marginaliseerub ja suuremat mõju saavutavad suurriikide omavaheliste otsekokkulepete või siis nende initsieeritud multilateraalsete lepete põhised lahendused rahvusvahelistes küsimustes, mis lähtuvad senisest enam juhtriikide geopoliitilistest ja majanduslikest huvidest.

USA redefineerib end NATO-s ja sunnib Euroopat jätkuvalt enam panustama. Euroopa valmisolek selleks on ambivalentne ja tegeliku sõjalise võimekuse kasvu asemel kaldu pigem juhtriikide sõjatööstuse eelistamise suunas. Eesti jaoks on siin suur väljakutse targa balansseerimise mõttes, sest USA-le meie kaitse tõhususe seisukohast alternatiivi pole.

Euroopa hakkab selles võidujooksus alla jääma nii poliitilise mõjukeskusena kui üha enam ka majandusliku võimukeskusena eelkõige just tehnoloogilise mahajäämuse suurenemise tõttu. Sõjalise mõjukeskusena oma rolli kasvatamisel, mis on gollistliku unelma reinkarnatsioon, pole paraku tegelikult piisavat alust. Pigem suunduvad need ponnistused tegelikult juhtriikide sõjatööstuste toetuseks ning Euroopa perimeetri puhverpiirkonna kaitse mehitamiseks nn ühisrelvajõudude abil. Pealegi süvenes kriisis vastuolu väärtuste euroopastamise ja huvide natsionaliseerimise vahel. Lisaks Brexiti negatiivsed mõjud, Berliini-Pariisi juhttelje ja ClubMedi tugevnemine, mis viib mitmekiiruselisuseni Euroopa Liidu edasisel arendamisel.

Venemaa üritab kriisi tuules reset‘i vastasseisus Läänega eelkõige sanktsioonide mahavõtmise ja oma sõnaõiguse kasvatamise mõttes. Olles ahvatlev partner Euroopale seismaks vastu ülejäänud kahele geopoliitilisele mõjukeskusele ja samas huvitav liitlasena kummalegi kahele “suurele” omavahelises vastasseisus, loodab Venemaa suurendada oma mõju just endises nõukogude mõjusfääris. See aga Eestile ei sobi ja sunnib peale teatud poliitilisi valikuid.

Senised pingekolded maailmas ei kao kuhugi.

Toimub küll ümbermängimisi osaliste vahel, nagu USA osaline väljatõmbumine Suures Lähis-Idas, aga vastasseisude olemus ei muutu.

Globaalsete pandeemiate võimalus ei kao ajas ja selle vastase rahvusvahelise koostöö arendamine muutub prioriteediks, mõneks ajaks isegi prioriteetsemaks tuumarelva leviku vastasest ja kliimasoojenemise vastasest võitlusest.

Nafta ja gaas kui geopoliitilise konkurentsi relvad ei kao kuhugi ja neid kasutatakse edaspidigi. Selles kontekstis on Läänele jätkuvalt ahvatlev ka roheenergeetika areng.

Sisepoliitilised järelmid

Kriisiga võitlemise käigus on märkimisväärselt kasvanud riigi roll ühiskonnas. Samuti ühiskonna ootused riigile kui kõikide probleemide lahendajale, kahjustades ise toime tulemise motivatsiooni nii indiviidide kui ka erinevate organisatsioonide tasemel.

Koos sellega kasvas viirusevastase võitluse tehnoloogilise kindlustamise käigus riigi võimekus jälgida ühiskonda ja üksikindiviide. Koos sellega kasvas riigi ja poliitikute kiusatus jätkata suurema tehnoloogilise kontrolliga ka pärast kriisi. Kusjuures see on paratamatult toimumas autokraatlikes ja nn juhitava demokraatiaga riikides. Kuid ka demokraatlikes riikides on see oht olemas ja õiguskaitses osaliselt realiseerumaski. Palju sõltub sellest, kas ühiskonnad lepivad sellega ning kuivõrd nad suudavad ja tahavad sellele tendentsile vastu astuda.

Kriis vallandas Euroopas, nagu ka teistes regioonides, ellujäämisinstinktid ühiskondlikul tasemel, mis olid sügavalt rahvusriiklikud, mitte rahvusvahelise koostöö põhised. Ühtlasi piitsutas see lokaalse, piirkondliku või rahvusriikliku agenda prevaleerimist koostöö arendamise asemel. See aga omakorda motiveeris isolatsionistliku rahvuslikkuse mõtte- ja poliitilise voolu kasvu eri riikides, ka Eestis.

Tagasilöök on kriisi tagajärjel toimumas seni liberaalsemalt käsitletud immigratsiooniküsimustes. See teema aga on nagu loodud populistliku sisepoliitilise agenda lemmikaluseks.

Kriis suurendab alati varanduslikku ebavõrdsust ja see võib muutuda kombinatsioonis mingite muude asjaoludega – nagu nälg või ikaldus, looduskatastroofid, mingid verised sündmused – kergesti lahvatavateks sisepoliitilisteks rahutusteks.

Samas näitas kriis, et rahvas usub enam kogemusi kui tavalisi lubadusi poliitikas ning ekspertiisi asjade korraldamisel keerulises olukorras. Vähemalt kriisi akuutsemas faasis. Samas pole kindel, et kriisist taastumise faasis ei muutu emotsionaalsest kannatamatusest tulenevalt taas populaarseks efektselt populistlikud, lihtsad, üheselt mõistetavad, kuid valed vastused eesseisvatele keerulistele probleemidele.

Kriisiolukord toob peale negatiivsete momentide kaasa ka inimeste parimate külgede ilmnemist, abivalmidust, koostööd ja üksteise toetamist, mis on samaaegselt positiivseks impulsiks ühiskonnas ja muutunud igapäevase elu korraldamisel nii praegu kui edaspidigi.

Makromajanduslikud järelmid

Kuivõrd selle kriisi teke oli erinev tavapärasest tsüklilise majanduskriisi omast administratiivselt peale surutud Great Lockdown’i tõttu (analoogia Great Depression’iga), siis ka sellest väljatulek saab olema erinev tavapärase majanduskriisi omast.

Uus tõusulaine ei tõsta kõike paate ühtlaselt, vaid valikuliselt.

Teatud majandusharudes toimub kiire tõus, teatud harudes on tõus hoopis lainesäbru nägu ja teatud harudes on mõnda aega tegu pigem laineauguga. Selle mõistmine eeldab vastavat tarka ja paindlikku manageerimist, mitte ainult lootust iseeneslikule sujuvale ja ühtlasele majanduse taastumisele, mis ei saa olla V-kujuline, pigem W- või U-kujuline. Mõnedes sektorites, nagu nt lennunduses või ka turismis, võtab see isegi 3–4 aastat aega.

Täna on igal pool, ka Euroopas, võetud selge kurss kriisi uputamisele trükitavasse rahasse “whatever it takes” põhimõttel. Maastrichti kriteeriumid on surnud ja neist iga hinnaga kinni hoidmine kahjustab arenguvõimalusi lähimal kümnendil, sest laenukoormuse kasv avalikus, aga ka erasektoris jätkub veel mitu aastat. Lühemas perspektiivis aitab selline suundumus vältida võimalikku deflatsioonilisse spiraali sattumist, kuid pikemas perspektiivis toob kaasa järsult kasvava võlakoormuse leevendumise läbi (hüper)inflatsioonilise mehhanismi ning maksutõusu, eelkõige varamaksude.

Samas tuli see viiruskriis tegelikult juba jõudu koguva tsüklilise majanduskriisi asemel ja varjutas viimase. Tagajärjeks aga on tavapärasest suurema ulatusega majanduslangus, mida võrreldakse mõjudelt juba suure depressiooniga. Seda juba ühe nakatumislainegagi. Mis siis veel rääkida, kui tulevad teine ja kolmas laine, mida paljud kardavad või ennustavad?

Selle kriisi eripäraks on pretsedenditu nõudluse üldšokk, tarneahelate ja turgude ühekorraga kokkukukkumine üle ilma, pluss tarbija käitumismudelis psühholoogilise efekti eripärad võitlusest nähtamatu vaenlasega. Seega eesmärgiks saab olla nõudluse taastamiseks võimalikult kiire majanduse taasavamine. Kuid samas saab seda teha vaid samm-sammult, ettevaatlikult, säilitades veel aastaks-pooleteiseks teatud piiranguid, nt sotsiaalse distantseerumisega seoses. Seda tehakse vältimaks uut mastaapset nakkuspuhangut, püüdes piirduda vaid paratamatult tekkivate nakkuskollete fokuseeritud isoleerimisega, mitte majanduse toime mastaapse pärssimisega. Seda strateegiat praktiliselt kõik riigid ka järgivad.

Euroopa on saanud kõvasti pihta, mõneti kõvemini kui teised regioonid, sest siin on suurem teenuste ja inimkontaktil põhinevate majandusharude osakaal, mida viirus eelkõige ründas. Need valdkonnad jäävad veel tükiks ajaks taastumisvaevustesse.

Kriisijärgset maailma jäävad määrama suures vastasseisus kahe majanduslaadi või platvormi vahel elik oma intensiivsema kaubavahetuse ja majanduskoostööga ning omaette tehniliste standarditega majandusruumid, mis kujunevad USA ja Hiina ümber.

Kriisid reeglina soodustavad turu puhastumist liigsest, paraku ka konsolideerumist ja seeläbi konkurentsi ahenemist, aga ka uute kaupade ja teenuste tulekut ning neid pakkuvate kasvava arvu väiksemate turuosaliste teket, mida omakorda soodustab tehnoloogia areng ja mis ise stimuleerib sedasama tehnoloogia arengut.

Kriis stimuleeris hüppelist IT-tehnoloogia arengut ja selle kasutamist igapäevaelu korraldamisel, riigi-, organisatsioonide ja inimeste juhtimisel ning ärimudelite ja äriliinide arendamisel ja kasutamisel. See trend süveneb.

Siin on Eestil ilmsed eelised, mida tuleks kasutada nii konkurentsi kui ka ekspordi mõttes.

Ilmselt andis kriis kiirenduse ka töösturevolutsiooni uuele etapile elik Tööstus 4.0 laiemale arengule. Seda omakorda võimendab automatiseerituse ja robotiseerimise eelistamine palju rohkem elukondlikest kriisidest mõjutatavale elavtööjõule. Samuti võidavad kõik need tegevusalad, kus osatakse kasutada digitaliseerituse pakutavaid võimalusi, olgu tootmises ja tarneahelate korralduses, logistikas ja transpordis, müügis ja arendustöös.

Kogu maailmas sai tuule tiibadesse kaugtöö, distantstarbimine ja –õpe. Raske uskuda, et sellest taas loobutakse, et pöörduda vanasse kohmakasse asjade korraldusse. Viiruseohu suurem tase suurlinnades ning kaugtöö ja e-kaubanduse põhise tarbimise võimaluste ja aktsepteeritavuse kasvu tingimustes areneb valglinnastumine ja maapiirkondade elukvaliteedi nõudlus muutub sisepoliitika agendas senisest tähtsamaks.

Kriis paljastas ülima efektiivsuse tagaajamise käigus kaduma kippunud eriolukorrapuhvrite vajaduse. Seetõttu pööratakse enam tähelepanu selliste puhvrite olemasolule. Näiteks kriitiliste komponentide reservi olemasolule või nende tootmise võimalikkusele lähiümbruses, mis omakorda stimuleerib niigi juba enne kriisi tasapisi käivitunud reshoring’ut elik tööstuse ülemeremaadest tagasitoomist, sh ka meil Euroopas, mis avab täiendavaid võimalusi ka Euroopa Liidu äärepiirkondadele. Ka meile siin Baltikumis ja laiemalt Kesk-Euroopas.

Seda trendi võimendab veel omakorda kriisis õitsele puhkenud protektsionism ja juba enne alanud vabakaubandusliku globaliseerumise asendumine regionaliseerumise, tarneahelate lühendamise ja omamaise varjamatu eelistamisega.

Majanduskriisis on elatustaseme langus paratamatu. Kui eeldada, et tööpuudus on umbes aasta jagu märkimisväärne, palgakasv pidurdub ning eraisikute laenupidu jääb mõneks ajaks ära, siis on loomulik eeldada tarbimismahtude mõningast langust ja selle kriisi eripärast tulenevalt ka mõningasi tarbimise struktuuri muutusi. Sotsiaalse distantsi hoidmise mõju on seejuures täna veel selgusetu, aga mingi mõju sel kindlasti on.

Veel mõneks ajaks jäävad majanduspoliitiliseks prioriteediks – kuigi valikulisemalt kui kriisi haripunktis ja aegapidi kokku tõmbuvateks igal pool – ka meil Euroopas ja Eestis (mis avatud ekspordisõltuva, kuid väikese siseturu mahuga majandusena on eriti sõltuv mujal toimuvast), järgmised suunad:

• sisenõudluse stimuleerimine
• ekspordi toetamine
• olulisemate ettevõtete ja inimeste toimetuleku toetamine, sh töökohtade säilitamise, maksuleevenduste, krediiditoetuste, investeerimistoetuste, individuaalsete otsetoetuste kaudu
• omamaise eelistamine
• avaliku sektori infrainvesteeringud jmt abinõud

And last but not least, kriisi ajal on soodne aeg ärimudelite muutmiseks ja uute äriliinide leidmiseks või olemasolevate modifitseerimiseks. See on võimaluste aeg, kuid eeldab kriisimänedžmendi BCG klassikalise 4+1 R mudeli kasutamist: reaction – reaktsioon; rebound – tagasipõrkamine; reassession – taashindamine; reimagination – ümbermõtestamine + reboot – taaskäivitamine.

Igaühe – riigi, organisatsiooni ja ettevõtte, eraldi võetud indiviidi järgnev edukas toimetulek on selle vormeli järgi käitumisest otsesõltuv.

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (108)