Prantsusmaa ja Saksamaa ettepanekust võib saada Euroopa Liidu otsus alles siis, kui sellest on vormitud kõigile liikmesriikidele vastuvõetav lahendus. Ometi on tegemist poliitiliselt märgilise nihkega, mis tõukab EL-i sügavama integratsiooni suunas. Ühisvõla vastased, sealhulgas Eesti, on nüüd sunnitud seisukohad üle vaatama ja mõtlema võimalikele kompromissidele.

Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ei muutnud oma positsiooni ajendatuna Euroopa-idealismi puhangust, vaid ratsionaalsetel kaalutlustel. Küsimus vastutuse jagamisest liikmesriikide võlakoorma eest on olnud EL-is kuum kartul alates kümne aasta tagusest finantskriisist.

Saksamaa on olnud ühiste võlakirjade vankumatu vastane. Ka teised põhjapoolsed liikmesriigid, mis on ise järginud rangemat eelarvepoliitikat, ei ole nõustunud jagama vastutust liigse võlakoorma all ägavate Lõuna-Euroopa riikidega. Põhja-Euroopa seisukoht on olnud, et iga liikmesriik vastutagu ise oma majanduspoliitika eest.

Seevastu on lõunaeurooplased korranud Prantsusmaa eestvedamisel iseenesest loogilist seisukohta, et kuna EL-il on ühine rahapoliitika, siis peaks sellega kaasnema rohkem integreeritud majanduspoliitika. Mille peale põhjapoolsed riigid on vastanud, et kõigepealt tuleb kõigil saada oma majandus sellisesse tasakaalu, et solidaarsus ei tähendaks lõuna vastutustundetu poliitika hinna veeretamist kasinate põhja-eurooplaste kaela.

Mis on nüüd teisiti?

Esiteks lõi koroonakriis põhja ja lõuna vahelise lõhe sügavamaks kui kunagi varem. Viirus tabas kõige tugevamalt Itaaliat ja Hispaaniat, mis vajavad ja ootavad EL-ilt abi, et kriisist välja rabeleda.

Neis riikides on kogetud, et EL ei näita üles solidaarsust ega soovi kõige suuremas hädas olevaid liikmesriike aidata. Inimeste hoiakud EL-i suhtes on radikaalselt halvenenud: hiljutises küsitluses arvas kaks kolmandikku itaallastest, et EL-i liikmesus on nende riigile kahjulik. EL on kaotanud paljude lõunaeurooplaste silmis oma legitiimsuse.

Teiseks seab praegune majanduskriis ohtu Euroopa ühisturu säilimise. Saksamaa majanduse edu on rajatud suuresti Euroopa integratsioonile ja sõltub sellest, kas Itaalial ja teistel Euroopa suurimatel majandustel läheb hästi. Praegune olukord erineb oma mastaapidelt oluliselt väikese Kreeka päästmisest finantskriisi ajal.

Kolmandaks on suhtumine riigi võetud võlgadesse muutunud kõikjal Euroopas. Viirus peatas majanduselu ennenägematul viisil. Ka kõige rangemad kasinuspoliitika pooldajad on nüüd valmis kasvatama jõuliselt riigivõlga, et majanduse rattad taas käima saada ning vältida massilisi ettevõtete pankrotte ja töötuse kasvu. Lõuna-Euroopa riigid vajavad rahasüste kõige rohkem, kuid nende eeldused laenu juurde võtta on kõige kehvemad. Ometi ei ole itaallased ja hispaanlased selles ise süüdi, et viirus tabas neid raskemalt kui põhjaeurooplasi.

Kõigest sellest tulenevalt on Saksamaa kogenud tungivat vajadust leida uusi viise, kuidas aidata Lõuna-Euroopa riike ja tõestada, et solidaarsus EL-i sees ei ole pelgalt sõnakõlks. Juba kasutusel olevad Euroopa Keskpanga toetusmeetmed ei ole piiramatud – seda tuletas hoiatavalt meelde Saksamaa konstitutsioonikohtu otsus, mis seadis kahtluse alla panga varaostuprogrammi. Merkeli järeldus sellest kohtuotsusest oli, et Euroopa integratsiooni tuleb süvendada.

Euroopa Komisjonilt oodatakse peatselt täpsemat ettepanekut taastumisrahastu loomiseks. Praegu ei ole teada, kui suur oleks iga liikmesriigi vastutus ühise võla tagamisel. Tuliseid läbirääkimisi on oodata selle üle, kes, kui palju ja millistel tingimustel võib fondist toetust saada.

Vaidlusi tekitab seegi, kui suures osas oleks tegemist toetustega, mida saaja ei pea tagasi maksma (lõuna soov ja Saksa-Prantsuse ettepanek) ja mil määral laenudega (põhjast kostuv nõue).

Saksa-Prantsuse initsiatiivi kõige kiivamad vastased on neli rikast kasinuspoliitika kaitsjat – Holland, Austria, Rootsi ja Taani. Soome, mis on samuti tuntud kui ühisvõla vastane, on juba varasemalt sellest rühmast eemaldunud ja eeldatavasti nihkub Saksamaale lähemale.

Vastuseisu on oodata ka Kesk-Euroopast Visegradi riikidelt. Lisaks on taastumisrahastu seotud EL-i eelarveraamistikuga, mille üle on samuti läbirääkimised pooleli ja kokkuleppele jõudmine näis pea võimatuna juba enne koroonakriisi.

Põhjused suhtuda ühisvõlga skeptiliselt ei ole kusagile kadunud. Küll aga on dramaatiliselt muutunud seda küsimust ümbritsevad asjaolud. Häid variante ei ole, on ainult halvad ja vähem halvad. Eesti kaalutlused taanduvad lõpuks alati meie julgeolekule, mille tagamisel EL-il on korvamatu roll.

Poliitiliselt killustunud ja majanduslikult nõrk Euroopa ei suudaks olla arvestatav partner USA-le ega kaitsta end Venemaa agressiivsuse ja Hiina kasvava mõju eest. EL-i ebaõnnestumise geopoliitilised tagajärjed oleksid Euroopale hävitavad.