Rubriik “Koroonapäevik” räägib 8 nädala jooksul ühe tavalise inimese pilgu läbi elust Eesti Vabariigis koroonaviiruse aegu.

18. mai

Kuulsin raadiost, et tänasest algas Eestis hädaolukord. Eriolukord lõppes eile ära, aga mingi olukord peab ju olema. On siis hädaolukord. Mingit otsest häda täna nagu tunda või näha polnud. Tallinn nägi välja nagu tavaliselt: bussid sõitsid, autod olid ummikus, poed rahvast täis. Käisin Haapsalus ka, see nägi samuti välja nagu tavaliselt. Vähemalt see osa, kus ma käisin. Päris kesklinna ei sattunud, sest Tallinna maantee viimane ots on remondis. Tallinna ja Haapsalu vaheline maantee paistis ka normis olevat. Isegi rebast nägin! Karu ei näinud. Aga raadiost sõidu ajal räägiti, et karusid on Eestis viimasel ajal rohkem kui tavaliselt.

Tegin täna ateljees natuke tööd ka. Illustratsioone. Ühe netiajakirja jaoks. Valmis ma neid küll ei saanud, aga algus sai tehtud ja tundub, et asi on kontrolli all. Reedeks on vaja ja reedeks on nad olemas ka. Haapsalus käisin muidugi mõista krossikat kasimas ja õli vahetamas, aga sellest ma rohkem ei räägi.

Telekast tuleb film “Suur Hiina müür”. Selline eepiline fantaasiafilm. Mulle niisugused eriti pinget ei paku, aga ma ei viitsi midagi muud ka otsima hakata. Tuleks hoopis hakata magama minema, sest homme on teine hädaolukorra päev. Peab värske ja reibas olema. Illustratsioonid tuleb katsuda valmis teha. Kolm uut väikest lõuendit ostsin ka täna. Tarvis seda seeriat “LOVE IS BLIND” edasi teha. Kaks järgmist ideed on mul ka olemas, loodan, et kui need ära teen, siis tuleb veel midagi. Tavaliselt on nii, et tegemise käigus arenevad asjad edasi.

Vist lähengi ja pesen hambad ära. Enne teen niidiga ka. Vahesid. Muidu jääb neisse söögiollust ja hakkab seal käärima. Tekitab sööbikuid ja pisikuid ning igasugu muid mikroobe. Mikroobid tekitavad omakorda halba hingeõhku ja mis kõige hullem – kaariest! Mis sõna see “kaaries” üldse niisugune on? Ei meenuta nagu mitte midagi. Ilmselt laensõna mingist targast teaduskeelest.

19. mai

Hädaolukord Eestis kestab. Teedel ja tänavatel vurab ühe enam autosid, rahvas tungleb kaubanduskeskustes. Vanad head ummikud tipptundidel. Normaalne! Hädad ja muretsemine ongi eestlase jaoks suht normaalne seisund. Need teevad tugevaks. Ja toovad jõukuse majja. Muretsema peab. Ja hea on muretseda, kui on hädasid, mille pärast muretseda. Hädaolukord on seega eestlase jaoks nagu väetatud põld – muudkui muretse 24/7! Viimase peal!

Mina muretsesin täna endale näiteks paar uut tühja lõuendit järgmiste tööde jaoks. Ja poisi rattale muretsesin uued plastikud. Need on need küljed, mis on krossikatel tihtipeale ilusad värvilised ja kirjadega. Vanad on suht räbalad juba ja siit-sealt katki ka. Plastikud polnud aga mõistagi ainukesed muretsemised. Bussil on hakanud väike õlilaik kõhu alla tulema ja seegi annab hea põhjuse muretseda. Kust see õli tuleb? Miks? Ega ma tee peale ei jää? Kas peaks kohe kusagile kontrollima minema? Ja kuhu? Mis see kõik maksab? Hädaolukord ühesõnaga, ja muretsemist nii, et aitab!

Mingi osa päevast muretsesin tõsiselt ka selle üle, kas ma ikka jõuan valmis oma 5 illustratsiooni, mis olen lubanud ühele toimetajale reedeks teha ja kes ka natuke juba muretseb. Aga see mure lahenes ära, sest ma jõudsin need illustratsioonid õhtuks valmis.

Ja see mure oli mul ka terve eilse päeva hommikust õhtuni, et kas ma tulen ikka majanduslikult välja. Nii palju igasuguseid vältimatuid kulutusi on tekkinud – kõik need laste trennid ja varustused, ja kõik viib ainult välja. Pluss see vana buss, mis tahab kogu aeg tähelepanu. Ja galerii alt tulin ma ka ära. Ja kõik need illustratsioonide tegemised ja muud väikesed otsad toovad nii vähe sisse ja midagi öelda ka ei saa, sest siis vastatakse kohe, et saa palun aru, meil on hädaolukord. Üks kunstiostja, kes paari asja vastu huvi tunneb, pakub samuti kahe maali eest niisugust hinda, mis ei ole isegi ühe maali normaalne hind, ja no kuidas sa sedamoodi müüd? Ja ikka sama mantra – saad ju aru, eriolukord! Nii, et jah. Tore aeg see eriolukord, muretsemist jagub kõigile.

Nüüd on öö käes, ja vist juba ka homme. Telekast tuleb mingi veider ulmekas, kus peategelane muretseb selle pärast, et tal pole raha oma tehissüdame eest maksta. Hädaolukord.

20. mai

Hommikutelevisioon. Owe Petersell räägib, et pidudel pole vaja käia ja viirus pole kuhugi kadunud. Hea algus uuele tegusale päevale.

Nüüd on kell kümme õhtul ja mina ei saa kuidagi ateljeest tulema. Tiksun siin. Midagi eriti ei tee, aga koju ka ei viitsi minema hakata. Eks ma tegelikult alles tulin ka. Tahtsin need eile tehtud illustratsioonid ära pildistada, aga ma polnud fotokat ammu kasutanud ja aku oli tühi. Nüüd laeb. Ei tea, kaua ta veel laeb…?

Kõbisin natuke trummi ka mängida, aga tegelikult on veits hilja kolistada. Mõni äkki tahab kusagil magada ja see maja kostub tegelikult õudselt hästi läbi.

Suht selline päev oli jälle, et ei mäletagi hästi, mida ma tegin. Aga kogu aeg nagu tegin. Õhtul oli poisi krossitrenn ja peale seda ma ateljeesse tulingi. Aga mis ma enne krossitrenni tegin…? Käisin ka ateljees! Tõmbasin kaks uut lõuendit mustaks, et neid homme teha saaks. Nüüd õhtul tõmbasin teist korda. Huvitav, et ma täna nii vähe jõudsin… Äkki oli ikka midagi veel…?

Aa, Kultuurkapitalile saatsin oma kataloogi taotluse ära! Aga see oli mul eelnevalt peaaegu valmis ja võttis ainult viis minutit…

Aku ikka laeb.

Öeldakse, et akut ei tohi üksinda laadima jätta, nii ma siis ootan siin.

YouTube’ist tuleb J. J. Cale’i ja Eric Claptoni plaat “The Road to Escondido”. Hea plaat.

Lähen vist ikka koju ja jätan selle fotoka aku siia laadima.

Või siis ikka ei lähe?

Või siiski lähen? Mis selle akuga ikka juhtub. Saab täis lihtsalt ja kõik. Aga miks siis öeldakse, et akut ei maksa üksi laadima jätta? Ju ikka siis on mingi variant, et juhtub midagi.

Üks lahendus oleks, et tõmban seinast välja lihtsalt ja laen homme edasi. Aga kuidagi kahju on tõmmata, tahaks, et ta ikka kenasti täis laeks ennast. Passin natuke veel.

Kell on juba pool üksteist.

21. mai

Täna magasin kauem, kui ma oleks tahtnud, ja nüüd on natuke puss olla.

Eile jõudsin lõpuks ikka ära oodata, millal fotoka aku täis sai. Tegelikult oligi nii, et läksin teda seinast välja tõmbama ja nägin, et roheline tuli põles. Nüüd vaja ruttu minna ja need illustratsioonid ära pildistada. Ruttu sellepärast, et kell hakkab juba pool kaksteist saama. Igasuguseid asju tarvis täna teha veel.

Kass sõi just suure tuusti muru ja nüüd oksendab seda välja. Kassid teevadki nii. Puhastavad ennast seestpoolt.

Nüüd on jälle juba õhtu või peaaegu et öö. Kell on pool kaksteist. Aga vähemalt ei ole veel homme, kuigi mis vahet sellel nüüd nii väga ongi. Seda aga peab küll ütlema, et vaatamata tõsiasjale, et mul täna millegipärast igasugune vurts puudus, oli päev siiski suhteliselt tegus. Tegin ateljees kaks uut tööd, nii nagu olin plaaninud. Enne seda pildistasin ära ja saatsin teele need viis illustratsiooni, millest ka olen juba siin vist sada korda jahunud. Siis saatsin ühele heale välismaa sõbrale oma arust suhteliselt aruka meili teemal, miks ma galerii alt ära tulin. Sest teadmatus teadupärast sünnitab ju koletisi ja neid pole kellelegi vaja.

Siis sain ühe päris hea tööalase uudise, mis sisaldas tubli annuse usku, et kõik ei ole veel kadunud. Ja kõige lõpuks müüdi täna üks mu 90ndatest pärit graafiline leht. Ja seda kõike niisugusel suhteliselt vurtsuvaesel päeval.

Homme õhtul sõidan poisiga Nuia, sest laupäeval kella kümnest algab tal Ainja krossirajal trenn. Enne seda tuleb veel õhufilter ära õlitada ja igasuguseid asju ajada. Kui ateljeesse jõuan, siis on mul tegelikult üks oma arust päris hea uus idee järjekordse töö tarvis olemas. Nii et äkki jõuan selle ka ära teha või vähemalt alustada. Ikka sellest sarjast “LOVE IS BLIND”.

Kass norskab mul siin kõrval ja ei lase üldse mõelda.

Aitab ka siis vast tänaseks.

22. mai

Reede. Tänane plaan näeb ette niisugust asja, et sõidame poisiga õhtuks Nuia ja ööbime mu sõbra Elmo majas Polli taga metsas. Sest siis ei pea homme liiga vara üles tõusma. Sõitma saame aga hakata alles siis, kui poisil e-kool ühel pool. Ehk siis kusagil kell neli-viis ilmselt.

Käisin maja taga parklas krossika bussi juures ja õlitasin ära tagavara-õhufiltri. Kaks päeva sõitu ja juhul kui esimene päev väga tolmab, tuleb filter ilmselt ära vahetada. Samas ega ma ei tea, kui must see filter tegelikult olla võib või siis ei või. Olen seda filtrit siiani vahetanud suht tihti, aga kahtlustan, et ma vahetan seda võib-olla natuke liigagi tihti. Sest on ju nii, et kui asjast suurt midagi ei tea, siis on kaks võimalust: kas muretsed liiga vähe või muretsed üle. Ratas on kallis asi ja ei tahaks ju ometi, et see enda lolluse pärast tuksi läheb. Seega minu puhul kehtib tõenäoliselt see teine variant, et muretsen üle.

Tegelikult on mõnedel puhkudel võimalik ülemuretsemisega ka asi kihva keerata. Mul suurem poeg näiteks polnud kindel, kas auto õlikork on ikka korralikult kinni, ja keeras korgi üldse puruks. Mul on veekraanidega selline asi, et kipun hirmasti üle kontrollima ja kardan ka, et keeran äkki üle. Ukselukkudega sama jama. Ja lambilülititega. Oh, paljude asjadega tegelikut. Selle fenomeni nimi on vist obsessiivne kompulsiivne häire, aga see ei ole vist päris see, mida ma rääkima hakkasin. Õhufiltri puhul on asi ikka selles, et ma ei jaga veel päris täpselt teemat ja mõtlen, et parem karta kui kahetseda.

Poiss ikka e-koolis veel.

Pakkisin kotid ära. Poisi sõiduriided, vahetusriided, hambaharjad, jooksuriided, jooksutossud, joogivesi tee peale kaasa. Arvuti. Igasuguste asjade laadijad.

Käisin kähku ateljees ja tõmbasin ühe uue lõuendi mustaks. Nagu valmis sain, nii poiss helistas, et ta ka valmis. Nüüd siis lähemegi liikuma. Ketiõli peab kaasa ostma.

Tervitused Polli tagant metsast! Küll siin on mõnus vaikne! Ainult naabri robotmuruniitja surin ja linnulaul. Mõlemad nagu palsam linlase kõrvadele. Ja milline puhas õhk! Käisin surnuaias ka ära. Samal ajal jooksis poiss Polli tiiru. Polli tiir on tegelikult tiir ümber Nuia paisjärve. Ma olen seda omal ajal vurritanud küll ja veel, aga poisi jaoks oli see vist esimene kord. Selline paras tiir – viis millegagi kilomeetrit. Krossimees peab jooksmas käima, muidu ei ole võhma! Nüüd on ta oma toas ja uks vahelt kinni. Ütles, et ta meelsasti nüüd tšillib veits. Tšilli, tšilli! Ma tšillin ka! Ostsin poest mõned allahinnatud jõuluõlled ja vaatan nüüd telekast filmi “Born To Be Blue”. See on legendaarsest jazztrompetistist Chet Bakerist. Väga hea film!

Tegelikult peaks magama minema. Ja poisi peaks ka magama kupatama. Kaua ta seal tšillib.

24. mai

Jah, täna on tegelikult juba ülehomme ehk siis pühapäev. Pühapäeva õhtu lausa, sest kell on seitse läbi. Poiss liguneb vannis, mina vormistan oma kaheksanädalase koroonablogi viimast sissekannet. Telekast räägitakse kooronavaktsiinist. Et USA-s käib kõva hooga selle väljatöötamine.

Ma olen tegelikult täitsa tüma. Ei jõuagi eriti midagi kirjutada. Nagu ma juba varem olen maininud, võtab raja ääres poisi krossitrennile kaasaelamine vähemalt sama läbi kui trenn ise, vähemalt nii ma arvan. Aga trennid olid head. Eilne päev Ainja krossirajal läheb ajalukku sellega, et poiss tegi esimest korda elus ära lained. Lained on niisugune krossisõidu element, kus on mitu lainelist küngast järjest ja sõitja peab neist kahe kaupa üle hüppama. Et tuled paraja, rõhtutan p-a-r-a-j-a hooga, ei liiga kiiresti ega liiga aeglaselt, ning kargad esimese künka pealt teise künka taha ja siis jälle järgmise künka pealt järgmise künka taha ja nii edasi ja nii edasi. Kõrvalt vaadates paistab see suhteliselt käkitegu, aga sõitjale see päris nii ei ole. Siiamaani polnudki poiss neid ühelgi rajal tehtud saanud, aga nüüd see lõpuks juhtus.

Ilm oli tõeliselt suvine, nii et sai olla ikka täiesti nii, et ülemine ots paljas.

Et poisil oli lainetega hakkamasaamise näol kotis korralik töövõit, siis mõtlesin, et pean ikka ka millegagi märgi maha panema, ning käisin Nuia järves ujumas. Tegelikult nii paar tõmmet ainult, sest vesi oli ikka suht krõps. Ma ei käi muidu kunagi nii vara ega ka nii külmas vees mitte.

Õhtul majutusime koos trennirahvaga Viljandis ühes kenas automaathotellis Viljandi järve kaldal. Automaathotell on niisugune majutuskoht, kus ühtegi teenindavat personali näha pole ja kõik uksed käivad numbrikoodiga. Õhtusöök ja traditsiooniline töökoosolek toimusid ühes sulnis söögikohas, mille nimi mulle hetkel ei meenu. Sõnaga “tuba” oli midagi ja kõrval paistis see vana parteimaja, mis jutu järgi varsti maha lammutatakse. Ja jutu järgi pidavat asemele tulema Laidoneri ausammas.

Hommik algas korraliku 6-kildise jooksuga, mis Viljandi järveäärsest maastikureljeefist lähtuvalt kulges üles ja alla ning siis jälle üles ja alla. Eelkõige oli see muidugi taas krossipoiste jaoks mõeldud ja kui oleks teadnud, et plaanis on kuus kilti üles ning alla, võib-olla oleks ära viilinud. Aga kohe ei öeldud ja poole jooksu pealt polnud enam pääsu. Raskevõitu oli, sest pikaks veninud töökoosolek eelmisel õhtul istus alles sees. Aga pärast käisin jälle järves ja see tegi olemise kangesti mõnusaks. Tundub, et võikski hakata iga päev kusagil ennast kastmas käima. Sõltumata ilmast ning sellest, kas vesi on soe või külm.

Hommikusöök toimus Circle K bensukas, sest absoluutselt kõik teised kohad üle kogu Viljandi olid alles kinni.

Trenn oli Holstre-Nõmme rajal. Kuigi olen ju vana Nuiakas, polnud ma Holstre-Nõmme krossirajal kunagi käinud. Väga äge rada. Peaaegu nagu Ainja.

Trenn oli nagu trenn ikka: kiiremad olid kiiremad ja aeglasemad olid aeglasemad, aga kui mürin lõppes ja tolmupilv hajus, paistsid poisi tahmasest näost kaks rahulolevat ning võib isegi öelda, et säravat silma. Selliste hetkede nimel tasub pingutada!

Nüüd on nii, et homsest ma enam seda koroonaaja blogi pidama ei pea. Hakkan hoopis oma kataloogi lõpuosa kokku panema. 2020. aasta materjalidest. Ja ühe tellimustöö osas tuleb teha ettevalmistusi – eelarve ja kavand. Ja Leedus toimuva näituse jaoks tuleb teha töid juurde ning kuraatoriga vaja hakata paika loksutama tööde valikut. Et mis tööd täpselt sinna minna võiks. Ja ühele välismaa sõbrale kunstikogujale vaja teha sünnipäevaks mingi väike pilt. Ja trummi peab mängima. Ja jooksmas käima. Ja jääkülmas vees ujumas. Ning muidugi poisi krossitrennid!

Edu ja tervist siis! Ja peske vahel käsi ka, kui meelde tuleb. Eestis vist ikka ju veel see hädaolukord.

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (99)