Marko Mäetamm: kaheksa nädalat uues maailmas. “Koroonapäevik”. 7. nädal

Foto: Paul-Martin Mäetamm

Rubriik “Koroonapäevik” räägib 8 nädala jooksul ühe tavalise inimese pilgu läbi elust Eesti Vabariigis koroonaviiruse aegu.

11. mai

Nädal veel ja eriolukord ongi läbi. Ei tea, mis siis saab? Täna tehti juba kaubanduskeskused lahti. Käisin Kristiine Hawaiis ja parkla oli taas autosid tuubil täis, pood rahvast täis ja sissekäigu juures jagati tasuta maske. Mina ei võtnud. Kahemeetrist pikivahet ei hoidnud keegi. Üldse ei hoitud pikivahet. Mulle näiteks põrkas üks mees mööda minnes konkreetselt otsa. Aga no kui viirus on kontrolli all, siis on ta kontrolli alla ja las trügivad. Ajasin Hawaiis oma asjad ära ning tulin tulema.

Veel käisin poisi krossikal klubis esiratta laagrit vahetamas ja pakendikeskuses. Ja taarat viisin. Tütrega käisin Horteses ja päeva lõpuks jõudsin isegi ateljeesse. Tegin natuke oma pooleliolevat maali edasi. Maali nimi on “COSMOS” ja see kujutab paika naisterahva kehal, mille kohta šamanistid ütlevad, et kui meesterahvas üleüldse mingil moel kõiksusega ühendust on võimeline saavutama, siis justnimelt sealtkaudu.

Tütar ostis Hortesest kassile palderjanilõhnalise mänguhiire ja nüüd kass lätsutab seda nagu segane. Mis tuletas meelde, et kui ma väike olin, siis käisime suviti Saaremaal ja vanemad tõid sealt meie kassile alati palderjanijuurikat.

Hommikul kirjutasin oma galeristile meili ettepanekuga edaspidise suhtes. Hommikul vaatan, mis ta vastas. Üritan juba mõnda aega hoida niisugust joont, et õhtuti meilikastis ei käi. Võimaluse korral ei käi ka päeval, ainult hommikuti. Siis on pea selge ja asjad ei jää ööseks kõrvade vahele vurritama.

Nüüd tahaks mingit filmi telekast või midagi.

12. mai

Eestis käib viimane eriolukorra nädal. Elutempo kogub jõudsasti tuure. Akna taga on hoopis teistsugused hääled jälle kui vahepeal. Sellised agressiivsemad. Lennukid veel küll üle pea ei sõida, aga küllap varsti ilmuvad needki.

Ma olen ka kuidagi tegusam jälle. Terve pool päeva olen meilinud igasugustele inimestele kunsti teemal. Ja vastanud igasuguste inimeste meilidele. Ka ikka kunsti teemal. Kohe lähen ateljeesse maalima ja õhtul poisiga krossirajale.

Nüüd on juba jälle tegelikult homme, kell on kaksteist läbi ja telekast tuleb mingi suvaline film. Tulin just ateljeest. Edendasin oma maali. Katsin roosaga, nii palju kui vunki oli. Sellel tööl on palju roosat. Tegelikult ongi peaaegu kogu töö roosa.

Naine mul täna mainis, et jahun siin kogu aeg sellest, kuidas ma poisiga krossiradadel käin, aga kunstijuttu ei aja peaaegu üldse. Ise veel saan praegu kunstnikupalka. Jäin selle asja peale päris mõtlema kohe. Saan tõesti kunstnikupalka, praegu läheb teine aasta, ehk siis olen täpselt poole peal.

No eks ma tegelen ikka kunstiga ka, ei käi ma ainult poisiga krossiradadel midagi. Aga see krossiteema on lihtsalt nii värske ja meie ellu kuidagi jõuga sisse sõitnud, nii et valdavalt ma mõtlen ikka selle peale. Lähen õhtul magama ja mõtlen selle krossivärgi peale, öösel näen mootorrattaid unes ja hommikul ärgates on esimene mõte jälle see krossivärk. Et kas ratas on ikka korras ja millal ma seda pesema peaks minema. Või õli vahetama. Või õhufiltrit. Selle viimasega on veel igavene jant, seda peab pesema ja kuivatama ja õlitama. Mul on neid õhufiltreid üldse kaks tükki, nii et kuni üks parajasti peal on, tuleb teine puhtaks pesta, kuivatada ja spetsiaalse õliga uuesti kokku teha. Täna selgus, et meil peaks tegelikult olema üks tagumine ratas veel lisaks, sellise rehviga, millega on hea liivarajal sõita. Rehv, millega on hea liivarajal sõita, kannab nime kulprehv ja niisugust nime kannab ta sellepärast, et ta muster on natuke kulbikujuline. Nii palju uut informatsiooni, millest pole varem kuulnudki!

Kunstis ehk siis mu igapäevases professionaalses valdkonnas pole üldse nii palju uut. Seal ma tean, kuidas asjad käivad või peaksid käima, ja mu aju ei tegele sellega 24 h. Kuigi eks üht-teist uut tuleb siingi ette. Näiteks eile vormistasin oma galeristile lõpuks kirjaliku ettepaneku teha meie koostöös vahelduseks paus. Niisugust asja polnud ma elu sees varem teinud, nii et täiesti uus asi. Planeerinud olin ma seda sammu aga pikalt. Võib isegi öelda, et päris mitu aastat kohe.

Telekast näidatakse Bernt Notke kuulsat “Surmatantsu”. On vast töö – luukered vaheldumisi elusate inimestega! Erinevast ühiskonnaklassist. Vaeste ja rikastega. Ilusate ja koledatega. Edukate ja mitteedukatega. Jah, surma ees on kõik võrdsed.

Homme pean jälle igasuguseid erinevaid asju tegema. Täielik sigri-migri päev tuleb vist.

13. mai

Viimasel ajal enam teistmoodi ei saagi oma juttu alustada, kui et täna on juba homme. Täna täpselt sama lugu – kell on kaksteist läbi ja normaalsed inimesed juba magavad. Meil siin niisuguseid normaalseid inimesi ei ole. Kõik on üleval, telekas räägib David Vseviov ja kass valmistub öiseks jahiks. Jahtima hakkab ta muidugi mõista oma palderjanihõngulist mänguhiirt, sest pärishiiri meil talle anda ei ole. Kunagi meil olid puurihiired ka, aga nad surid vanadussurma ära. Võtsime nad enne kassi ja kui kass majapidamisse tuli, siis meeldis talle lösutada hiirte puuri katusel ja neid käpaga läbi puurivarbade sudida. Hiired olid samas süütud nagu väikesed lapsed – surkisid läbi puuri ninaga kassi kõhualust ja sikutasid ta karvu. Kass vaatas neid selle peale täpselt niisuguse pilguga nagu legendaarses Walt Disney filmis kass Tom vaatab hiir Jerryt, kui see talle parasjagu mingit käru keerab – silmad ovaalsed ja kulmud pealael.

Praegu meie kass üritab kedagi ära rääkida, et ta koridori lastaks.

Tegelikult oli täna päris tegus päev. Et poed on jälle lahti, siis pidin täna lastega käima šoppamas. Mulle šoppamine üldse ei meeldi. See ajab mind kohe närvi. Olingi lõpuks suht närvis. Nii närvis, et ostsin endale ka ühe ürbi, mis ei ole nii paks kui mu talvine kaftan. Samas analoogse tegumoega, taskudki samade kohtade peal, nii et ei pea väga ümber harjuma.

Peale seda olin ma jätkuvalt närvis. Sellest olenevata kõmpisin ateljeesse ja edendasin oma pooleliolevat maali. Kell oli aga palju ja ega ma väga pikalt teha ei saanud, sest öösel mulle enam töötada ei meeldi. Ei tea isegi miks, aga ei meeldi. Meenutab kuidagi kõiki neid öötöid, mida on tulnud elu jooksul teha. Samal põhjusel ei meeldi mulle tegelikult varahommikuti jooksmas käia – meenutab Vene sõjaväge. Seal pidi kella kuuest jooksma ja see vastik tunne on mulle kusagile rakumällu talletunud. Kirsavoid, viledaks kulunud jalarätid, mis ümber ei püsinud, sinine maika ja vastikud khakivärvi kalifeed. Öäk!

Ma vist rohkem ei viitsigi kirjutada. Kass tuli ka trepikojast tagasi.

14. mai

Ostsin tütrele tuppa tantsutrennide tegemiseks piraka peegli ja täna hommikul tuli see siis lõpuks kohale. Kass on veidi häiritud, sest kassidele ei meeldi muutused. Teistele kõigile meeldib. Tohutu pirakas on teine: kaks meetrit kõrge ja meeter kolmkümmend lai. Ise panin seina, sest teenusena maksis seinapanek üle seitsmekümne euri. See seinapanek võttis mul umbes kümme minutit, aga eks ma küsisin enne peegli kohaletoimetajate käest nõu ka muidugi. Et kui palju ma liimi panen ja nii. Aga sellegipoolest. Üle seitsmekümne euri…

Nüüd lähen viin talveriided keemilisse puhastusse.

Aga nüüd on juba jälle… arvake mis! Homme!!! Juba on jälle homme! Kell on üks öösel. Mis ma siis täna ära tegin? Kui olin riided keemilisse viinud, ei leidnud ma maja taga parklas kohta. Et ma hoian samas parklas ka oma bussi, millega krossirajal käime, siis mõtlesin, et okei, pargin auto selle ette. Parkisingi. Hakkasin juba ära jalutama, kui tuli mõte, et tõstan mingid asjad autost bussi, muidu pärast läheb äkki meelest ära. Ja seda tehes avastasin, et… olin parkinud kinni täiesti võõra bussi. See oli küll ka Volkswageni buss ja sama värvi, aga hoopis uuem ja uhkem. Ma ei pannud seda absoluutselt tähele, vaatasin lihtsalt, et pult ei teinud uksi lahti. Vajutasin kohe mitu korda, aga ei kõssugi. Alles seejärel nägin läbi akna, et armatuurlaud hoopis teine ja käigukang automaatkasti oma. Mu enda buss oli hoopis teises reas. Kui ma poleks neid asju hakanud autost ümber tõstma ja lihtsalt minema jalutanud, ma ei kujuta ette, mida see bussi omanik oleks mõelnud, kui ta oleks näinud, et keegi on täiesti eesmärgipäraselt ta bussi kinni parkinud. Täitsa kino. Ühesõnaga väga napilt läks.

Pärast Palivere krossirajale sõites läks ka napilt, kui linnapiiril nõks enne viimast foori poiss eespool mustendava taeva suunas osutades ütles, et näe, seal sajab. Vaatasin automaatselt üles. Samal ajal pidurdas meie ees sõitev auto kuidagi natuke liiga vara enne foori. Imekombel sain põigata vasakusse ritta, muidu oleksin talle tagant sisse sõitnud, Napilt läks. Ja napilt läks seegi, et vasakus reas liikus meie taga suur rekka just nii kaugel, et mahtusin tema ette põikama, nii et tema mulle otsa ei sõitnud. Tõdesime poisiga hiljem, et kui juhid, siis juhi, olgu taevas mustad või valged või hoopis mingisugused kolmandat värvi pilved.

Vahepealne osa päevast nägi välja nii, et käisin ateljees ja maalisin edasi oma pooleliolevat tööd. Ja meilisin oma eesootava näituse osas Kaunase galeriiga. Ja kirjutasin ühele saksa kuraatorile, kes tahab mind mingile grupikale. Midagi tegin veel… ei tulegi praegu meelde.

Peale Palivere krossirada käisime Haapsalu taga metsas suure poisi rantšos ratast pesemas ja koju jõudsime alles nõks enne südaööd. Ja siin ma nüüd istun. Pimedas toas, sest kõik on vahepeal jõudnud magama minna, või siis vähemalt oma tubadesse. Kass magab, telekas on vait, ainult minu arvuti klahvide klõbin…

15. mai

Oh, täna on vähemalt veel täna, mitte homme. Istun ateljees ja joon šampust. Sain just oma suure maali valmis ja nagu ikka uute asjade puhul – peab tähistama. Laeva ei lasta ju ka niisama vette, ikka lüüakse šampapudel vastu kere puruks. Vastu maali šampapudelit puruks lüüa ei saa, see rikuks kogu tehtud töö ja vaeva ühe hetkega.

Tegin täna Kultuurkapitalile kaks toetusetaotlust. Üks uue kataloogi jaoks ja teine Kaunase näituse jaoks septembris. Kaunase oma saatsin ära, kataloogi oma mitte. Ootan veel ingliskeelse teksti toimetatud versiooni.

Õlitasin poisi ratta õhufiltri ära ja panin peale. Homme hommikul kimame Tihemetsa rajale. Kaks päeva klubitrenni, ööbimine Jõulumäel. Tihemetsa on mulle vana tuttav koht ajast, kui ma veel noor olin ja Nuias elasin. Sa ei saanud Nuiast Kilingi-Nõmmegi, ilma et pidid sõitma läbi Tihemetsa. Ja kui ma Nuias koolis käisin, siis sealt läksid poisid pidevat Tihemetsa mingit põllumajanduse värki õppima. Mind põllumajandus absoluutselt ei huvitanud. Aga kui ma peale keskkooli ja enne Vene sõjaväge ühe talve Pärnus õe juures elasin ja bussiga Pärnu-Nuia vahet sõitsin, tuli Tihemetsast tihti igasugu tüüpe peale, keda ma Nuia koolist mäletasin ja kelle käest kartsin peale kooli tappa saada. Sellised enamasti tegusad poisid, kellel testosteroon möllas ja käsipidur ei töötanud.

Sellisid karme tüüpe paiskas elu tegelikult Nuia koolist laiali mitmes suunas. Tihemetsa polnud sugugi see ainuke.

Aga jah, Tihemetsast läbi sõites pääses Kilingi-Nõmme ja sealt edasi tuli juba Pärnu. Kui ma väike olin, ikka selline, et koolis veel ei käinud, siis Nuiast bussiga Pärnu sõites läks mul süda pahaks täpselt ühe kindla koha peal – kui buss oli keeranud ära Pärnu-Ikla maantee peale ja jõudnud nende männimetsade vahele, mis mingi kümme kilti enne Pärnu piiri peale hakkavad. Just seal tuli mulle peale vastupandamatu soov oksendada. Samas ma teadsin, et varsti tuleb bussijaam ja kui ma rahulikult hingan ning regulaarselt neelatan, siis peaks välja vedama. Enamasti vedas ka. Bussid olid siis ju aeglasemad ja igatpidi umbsed. Need vanaaegsed Ikarused, mis kruiisisid Tartust Pärnu ja tagasi ning millega me kord aastas keset kõige kuumemat suve selle apokalüptilise retke perega ette võtsime, olid omamoodi nagu kosmosekapslid – suht mugavad, aga tohutult klaustrofoobilised. Pealegi olid neil veel ka kitsad piklikud aknad, mis tänapäevaste bussiakendega võrreldes olid nagu mõned soomusauto vaatepilud.

Pärnu mulle aga meeldis ja sinna jõudmise nimel olin ma nõus okset kinni hoidma nii kaua, kui vähegi sain. Pärnu oli linn. Palju poode, teistsugused inimesed, meri, pontšikubaar!

Ma vist muutun liiga nostalgiliseks.

YouTube’ist tuleb Iggy Popi plaat “Free”. Väga hea plaat.

16. mai

Tänane päev läks, nagu arvata oli. Hommikul bussiga Tihemetsa, seal poisi krossitrenn, pärast Kilingi-Nõmmes söömine ja seejärel Jõulumäele ööbima. Pajatada oleks sellest päevast palju ja vägagi huvitavat, aga pean tunnistama, et ma lihtsalt ei viitsi. Öö ka juba. Las ta jääda saladuseks.

17. mai

Hommik Jõulumäel algas kell kaheksa. Väike kolmekildine metsajooks, seejärel terve rida krossimeestele mõeldud spetsiifilisi keha ja vaimu tugevdavaid harjutusi. Mõistagi olid need mõeldud eelkõige noortele krossipoistele, aga solidaarsuse mõttes tegin kaasa need minagi. Nagu kõigi teistegi poiste isad. Ei teagi nüüd, kas see on pedagoogiline või mitte – demonstreerida poegadele oma enam mitte nii teravat sportlikku vormi, kui endale meeldiks, aga nii see nendes treeninglaagrites käib ja las tema siis käib. Hommikusöögile minnes olid mul jalad igatahes pehmed nagu makaronid. Ei mäletagi, millal need viimati nii pehmed olid.

Edasi tuli trenn Pärnu krossirajal, mis asub Pärnu lennuvälja külje alla. Tolm, kivirahe ja mootorite möirged sundisid vaikima kogu ümbruskaudse eluslooduse, aga ju see sealne loodus on niisuguse asjaga harjunud.

Tänasest päevast ei viitsi ka eriti rohkem rääkida. Ütlen ausalt – toss on väljas. Aa, üks isiklik töövõit ka: ma vist mõtlesi välja oma sügisese Kaunase isikunäituse pealkirja.

Ja see ka veel, et täna on siis viimane eriolukorra päev. Ja see ka veel, et homsest algab mu viimane koroonapäeviku blogipidamise nädal. Katsun siis teha need viimased päevad lühidalt ja konstruktiivselt. Eks ole ju juba jahutud ka.

Telekas räägib Jüri Ratas. Ütleb, et on tänulik nii noortele kui ka vanadele, ning soovib kõigile ilusat kevadet ja suve.

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (91)