“Need vanad reisikirjad” on Edasi rubriik, kus Eesti esimesed tähelepanuväärsed reisiajakirjanikud viivad meid ajarännakule Euroopasse ja kaugemalegi. See on põnev ning ootamatult ajakohane lugemine, mis loodetavasti pakub leevendust ajal, mil reisimine on mõnevõrra raskendatud. Ning kaasamõtlemist, kui palju/vähe on inimesed ja paigad viimase sajandiga muutunud.

Rubriigi esimeseks “kirjasaatjaks” on Eduard Vilde, kes polnud mitte ainult silmapaistev kirjanik ja ajakirjanik, ta oli ka kirglik rändur ja diplomaat, kes oma reisimuljeid Eesti lugejatega reisikirjade vahendusel jagas. Vildet kui maailmarändurit tutvustab reisikirja lõpus Tallinna Kirjanduskeskuse juhtivkuraator Kadi Kesküla. Alljärgnevad katkendeid on pärit: Eduard Vilde “Kogutud teosed XXVIII”, 1934.

***

Vist polnud meie ürg-esivanemate strateegiast ja välispoliitikast suurt asja, – ega nad Aasiast tulles muidu oleks jäänud Läänemere rannikule kükitama ja külmetama, kuna teised suguharud hõimkonnast sooja poole edasi rühkisid – madjarid Doonau ja Tisza madalikku, bolgaarid koguni Balkani orgudesse. Valida jäi ju veel muidki soojemaid.

Sest soojus – see on leib, see on rikkus. Meid oleks olnud nüüd ühe miljoni asemel kümme. Ja kõik söönud. Ja kõik joonud. Aga mitte aganapätsist, vaid ilusast valgest leivast, ja mitte puskarist, vaid magusast marjaviinast. Ja minagi tohiksin viimast nautida, sest ega mul soojas oleks jooksvat silmades.

Kas teate, need silmad täituvad pisaraist, nähes, kuidas madjarid oma märjukest rüüpavad – seda taevaekstrakti päikesest ja suhkrust –, kuna minule pannakse veepudel õhtulauale – nagu pilkeks päratusuur veepudel!

Ja võiksime sessinatses kallis soojuses ka kolm korda heina niita, nagu ungari hõimud. Ja karjalaskmine sünniks juba märtsis. Ja rukis oleks maikuus juba mehepikkune ning täiepealine. Ja lapsed nopiksid lehekuu alul raismikus maasikaid või pudendaksid aias kirsse okstelt. Ja perenaine tooks lõunalauale peenralt värskeid kurke. Ning kanadel algaks kohe peale nääripäeva munemis-hooaeg. Kõik umbes nii, nagu velledel Ungaris.

Kes juhtis noil ajul nii armetult meie strateegiat ja kes meie välispoliitikat, kui tegime rännaku ja rünnaku üle Uurali Euroopasse? Seda peaks uuritama ja paljastatama, et võiksime südamest põlata neid põikpäid, kes jätsid meid 60. laiuskraadi alla külmetama, puskaripudel ainsaks lohutajaks nina all. Suutis eesti teadus eredat valgust heita Lembitu strateegia ja diplomaatia detailidele ning peenustele, siis peaks ta tost vanemastki mineviku-ööst võima läbi tungida. Toodagu välja need šarlatanid ajaloo kohtu kätte! /…/

***

On loomulik, et Ungarisse sattunud eestlane eelkõige tunneb üht huvi: avastada kõiksuguseid sarnasusi ungari hõimu ja enda vahel, nii ihulisi kui hingelisi. Kuis on ta välimus, võrreldes minuga, kuis ta keel, kuis ta kombed, kuis ta asula ja elamu, kuis ta mõte ja meel?

Ma ei tohi väita, et selle otsingu ja uuringu tulemused oleksid kuidagi üllatavad, igal alal dratsilised – eriti, kui see huvitatud eestlane on ainult turist või tervist otsiv patsient, kelle aeg on piiratud. Kõige kergemini sobib sul veel keelega. Selle sarnasuse tabad varsti. Ja mitte üksnes puhtkõlalisest küljest. Kui loed näiteks toiduainete kaupluses purgilt, mis täidetud mingi venivkollasega, pealkirja “méz”, siis ole üsna julge, et see sõna on meie keeli “mesi”; ja kui viisakas kaupmees – viisakamat ungari omast pole kogu maailmas – sind ju lahkumisel austab platoonilise käesuudlusega, korrates stereotüüpilist fraasi: “Kezét csókolom”, siis kuuled, et su “käsi” on tema suus “kéz”, – jälle ainult ühe tillukese “i” võrra teisem kui meie keeles. Mul ei olnud raske oma termaalravila nimegi, mis on “Héwiz”, eesti keelde tõlkida: “wiz” on kahtlemata “vesi”, ning mis see esisilp “hé-gi” muud tähendab kui “keeva” ehk “kuuma” – nii siis “Keevvesi”, mida keebki seal maapõuest üles.

Selliseid sõnasarnasusi võid lühikese ajaga koguda kaunis pika rea, kuigi oled filoloogiline võhik. Ent sellega piirdub keele suhtes su sugulus madjariga. Mis aitab sulle teadmus, et mõlema keele grammatilinegi ehitus omab olulisi sarnasusi, kui sa ungari hõimu juttu selgi määral ei taipa nagu soome velle oma. Mõlema keele kaugelt lahus toimuvat arengut on liiga tugevasti mõjustanud ümbruse võõrkeeled: madjarite oma tuttavasti mitmed slaavi idioomid, saksa ja türgi keel, vähesel määral isegi itaalia ja rumeenia keel; meie keelt jälle rootsi, taani, saksa ja vene keel.

Eestlase keeleline läbisaamine Ungaris oleks äärmiselt raske, kui seal mitte kaunis laialt, vähemalt suuremais linnades, ei mõistetaks võõrkeelt, mida mõistame meiegi: nimelt saksa keelt.

Oli ju see keel 18. sajandi lõpust peale, Habsburgi suguvõsast kuningate all, pealesunnitud ametlik keel Ungaris, nii tsiviilvalitsuses kui ka sõjaväes, ja see olukord vältas ligemale 90 aastat – kuni 1867. aastani, kuigi vaheajal, 19. sajandi keskmisil aastakümneil, ungarlaste rahvuslik-revolutsioonilise liikumise võimsal survel, nende keelele ajutiselt tehti kontsessioone, mis aga sedamaid jälle tühistati, kui 1848./49. a. revolutsioon Austria ülemvalitsuse vastu nurjus.

Kuna aga vägivaldsele saksastamisele järgnes hiljemini, kui Ungari oma riikliku iseseisvuse kokkuleppel Austriaga tagasi oli saanud, üldine energiline madjaristumine, siis pole saksa keele mõistjate arv Ungaris nüüd enam endiselt suur, nii et ungari keelt mitte oskav muulane, eriti provintsis ja maal, jääb sageli kimpu. Näiteks ei mõistnud võõrastemaja teenijad kuurordis, kus mullusel suvel end ravitsesin, sõnakestki saksa ega mingit muud võõrkeelt, nii et olin sunnitud enda tähtsamaid soove neile kirjalikult esitama: mu saksakeelsed “päevakäsud” tõlkis seks ungari keelde üks sõbralik kaupmeheproua. Oli ka märgata, et madjarid saksa keelt mitte enam  põhjalikult ei valitse.

Intelligentsist, kellega Héwizis kokku puutusin, kõneles ainult üks ooperilaulja, dr. Gál, endine jurist, täiesti vabalt saksa keelt, kaunis ladusasti ka keegi erustunud kõrgem ohvit ser Weinberger; sellevastu kahetsesid kaks kirjanikku, härrad Ghula Szabó ja Géza Bieró, keset jutungit sagedasti, et nad eneste mõtteid kahjuks ses võõras keeles küllalt täpsalt ega kujukalt ei suutvat väljendada. Võrdlemisi veelgi kasinam olevat Ungaris, nagu mulle öeldi, inglise ja prantsuse keele leving. Mulle näib, et meie Eestis läheme võõrkeelte mõistmise suhtes sama teed: saksa ja vene keel kustuvad, neid ja muid suuri keeli mõistavad teatava aja pärast ainult veel mõned diplomaadid, välisministrid, suurärimehed ja pangahärrad.

Otsides sugulusmärke ungarlaste ihulisest välimusest, ta näost ja teost, seisab varsti huvitava nähtuse ees, et sarnasus sinuga võib täielikult puududa või et teda on olemas üllatavalt suurel määral. Leidub indiviide mõlemast liigist ja nende vaheastmelisi teisendeid samal maa-alal, samas linnas ja samas külas. Võhivõõras on meile tõmmu ungarlase tüüp. Meil on küll üks mittevalge nahavärving sporaadiliselt olemas, soomlastel koguni arvurikkalt, ja nimelt mongollik-kollane, helekollasest tumekollaseni. Aga see on kaugel ära tõmmust ungarlasest, kes tundub otse eksootilisena. Pruuni või pruunika nahaga seltsivad tumepruunid kuni mustad karmid juuksed ja pruunid või mustad silmad.

Need ungarlased on kehalt väheldased, saledad, liikmeilt peenevõitu, kabedad, ent sitked ja nõtked, loomult reipad ja võrdlemisi elavad.

Hakkasin seda tüüpi nägema juba teel võõral pinnal, nimelt Poola-Läti piirijaamas ühe viieliikmelise turisti-seltskonna näol, ning arvasin, et olen paaril endisel Ungari-reisul nähtud madjaritüübi unustanud ja et leian sealt nüüd aiva sihukesed kreoolisarnased olendid eest.

Kuid sellega eksisin. Juba Budapesti vaksalis võisin konstateerida, et tõmmunahalised madjarid on helkjate, enam meiesarnaste kohta tunduvas vähemuses. Ja kui saabusin Héwizi, see on maale, Zala maakonda – juhus tahtis, et see sündis pühapäeval, mil kuurordi kaunis pargis liikus hulgakaupa talurahvast –, siis seisin äkki teise etnograafilise äärmusega vastamisi: need siin olid puhastverd põhjamaised soome-ugrilased, neid poleks eesti supelkoha pargis eesti publiku hulgas keegi võõrasteks pidanud. Mitte üksi kehaehituses ja näojoontes, vaid isegi rõivastises – eriti mis puutub naistesse – sarnanesid nad üllatavalt meie maainimestega.

Seda asjaolu ei maksa muidugi imeks panna, silmas pidades ungarlaste põlist kui ka ajutist kooselu ja veresegu nii mitmesuguste teiste rasside ja rahvustega, kelle seas ei puudunud ka orientaalid türklaste, juutide ja armeenlaste näol. Siin maanurgas jäi rahvas, nagu võime oletada, võõrast verest ehk üsna puutumata, eriti maal; teises oli see puutumine kasin, kolmandas ja neljandas aga hakkas segaveri enam-vähem domineerima – nõnda tekkisid erinevad tüübid ja nende varjundid, minnes aja jooksul segamini, nii et nüüd enam kindlasti ei teata öeldagi, kus on selle ja kus teise tüübi päris kodu. Nii mõnestki rahvusest muulasi on madjaritega assimileerunud, nende füüsilist ilmet rikastades; muu seas on seda rohkesti toimunud juutidega, ja nimelt nii põhjalikult, et vahel raske on Ungari juuti kui seesugust veel ära tunda.

Küll on näiteks Taaniski see protsess nii süvenenult teostunud, et seal musta juuti peaaegu ei olegi, kõik on põhjamaiselt “blondistunud”. Kuid see blond juut on seal siiski veel juudina füsiognoomiliselt kuidagi tuntav. Ungaris aga nägin juute, kelle põlvendust pidid teadjad mulle kinnitama, aga kes nii väga olid näolt ja kehalt muutunud madjariteks, hoopis kõnelemata keelest ja kommetest.

Kus riigiosas noid tõmmukaid madjareid praegu veel kompaktsemalt koos elab, sellele ei saanud ma kindlamalt jälile, oletan aga, et need paigad peavad olema Alsöldis, Ungari avaras madalikus, ja nimelt selle idapoolseis osades, sest kui ma 25 aasta eest matkasin Doonaud mööda alla, põiki läbi selle suure rohulagendiku, Balkani maade poole, ilmus laevale neid mustaverd ungarlasi arvukalt neist jaamadest, mis asetsesid jõe pahempoolsel kaldal, keset Alsöldi. Mäletan veel selgesti, kuidas nende kujud manasid mu fantaasias elusse Sandor Petöfi ülistavad romantilised kujutlused Ungari kuulsast pustast ja tema nomadiseerivaist elanikest, mitut liiki karjustest.

Nüüd on see karjuseromantika ja betháripoeesia vaibunud kaduvikku. Mootorsahk ja traktor on teinud 400 kilomeetri pikkusest ja 200 km laiusest rohulagendikust suurema osa viljakaks põlluks või virgad käed on istutanud sinna viinaja uibuaedu. Endine lage karjamaa on kattunud, oma nägu ja loomust täiesti muutes, viimaseil aasta kümneil taludega, meiereidega ning kaunis tiheda kitsarööpalise raudteede võrguga.

Siiski üks huvitav ja väga omapärane jäänus endisest pustast ja tema elust, nagu lugesin ühest reisujuhist, olevat veel säilinud. Debreceni linn riigi kirdeosas, mida loetakse tüüpilisimaks Ungari linnaks, aitab pustaluulet ja karjuseromantikat, vähemalt enda ümbruses, veel säilitada. See ligemale Tallinna suurune linn karjatab nn. Bortobágh’is, nagu tema stepitaolist ümbrust kutsutakse, praegu veel suuri karju, mis koosnevad umbes 10 000 hobusest, 17 000 sarvloomast, 3000 seast ja 30 000 lambast. Ja neid karju olevat hoidmas tohutu arvkond karjuseid, kes jagunevad oma erikutselt ülemateks ja alamateks: nende aristokraatia moodustavat hobusekarjused ehk csikós’ed, osavad ratsutajad, kes iga hobuse karja hulgast linguga (lassoga) kinni püüavad; nendele järgnevad härjakarjused ehk gulhás’ed, siis lamburid ehk juhász’ed ning viimastena seakarjused ehk kondás’ed – kõik nimetused, mis on võõralegi tuttavad Ungari pustat kujutavast ja temas liikuvat oma pärast elu ülistavast luulest ja proosakirjandusest.

Kes kunagi on võinud pilku heita sellele ääretule ühetoonilisele haljale tasandikule, mida kutsutakse alsöldiks ja tema nõmmetaolistes osades pustaks, see tajub sedamaid, miks on madjari rahvalaul, osalt tema omapärasem kunstlaulgi, nii täis igatsevat, janunevat, valus tuikavat melanhooliat. Nagu Lõuna-Vene stepp on sünnitanud ukrainlase ja kasaka raskemeelse rahvalaulu, mis on iseloomult teisem ungari omast ainult slaavi rahvusliku temperamendi iseolu tõttu, nii on üksinduse, tühjuse, igavuse ihades hauduv pusta sünnitanud ungari viisid täis müstilist hingevalu.

Selle muusika populaarsemad tõlgendajad on olnud iidseist aegadest peale mustlased, see tundmatu põlvnemisega rahvus, kellest teatud osa ka on madjaristunud. Ükski mustlaste-orkester – neid on Ungari täis – ei jäta oma kontserdikavasse mõningaid rahvaviise võtmata, teades, et madjar-kuulaja talle seda andeks ei annaks, teades, et publiku suur enamik süttib alles, kui ta kuuleb  iseennast, kui ta võib laulda südames orkestriga kaasa. Héwizi puiestikus liitus publik sellisel pidulikul puhul müürina kõlakoja ümber kokku ning kuulatas härdusega, millist ma naljalt kuski pole näinud. Selle armastuse tõttu oma rahvalaulu vastu saab mustlane, selle võrratu meisterlik reprodutseerija, ungarlasele rahvuslikuks lemmikuks, ilma selleta ei ole õiget kontserdi- ega õiget tantsumuusikat. Et seesugusele lemmikule makstakse head tasu, on mõistetav.

Ongi päris peened härrasmehed, need mustlasist muusikud, enamasti üpris rasva läinud, nii et neid meile tuntud rändmustlastega välimuselt enam kuidagi ei saa võrrelda. Ungari mustlasest kui sündinud helikunstnikust on tuttavasti üks musikaalne maailmakuulsus, Franz Liszt, kirjutanud terve raamatu, nagu ta ungari rahvalaulust sai algatust ja ergutust oma 15 kuulja rapsoodia loomiseks. –

Mis nüüd puutub üldmõttes rõivastisse, siis leidsin, et meil ollakse selles läbistikku moderniseeritum kui Ungaris, eriti maal.

Lühike seelik ja poisipea on Eesti külas märksa kodusem. Õieti ei silmanud ma kogu Zala maakonnas ega Balatoni järve laialises ümbruses puht-talurahva seas ühtegi põlvist saadik ulatuvat seelikut, kuigi ta just maani ei ulatunud, ning pöetud naisepäid ainult üksikuid. See on kahtlemata kaplani-härra “teene”. Sest katoliku hingekarjane ei pea end, nagu meie oma nüüdki veel, kirik härraks, keda vaene patune tarbe korral peab kätte otsima, vaid ta liigub alati oma tallekeste keskel, noortel naisolenditel nii-öelda sabas. Nõnda hoiab papi konservatiivne mõjuvõim külas seelikud ja juuksed pikad ning aru selle eest lühikese.

Linnas, eriti suur linnas, nagu Budapestis, kus karjane oma karja küllalt ei suuda silmas pidada ega varitseda, on lugu muidugi teine. Lugesin enne ärasõitu eesti lehest, Budapestis olevat põlvini ulatuv seelik isegi seaduslikult keelatud. Seda suurem aga oli mu üllatus, kui Budapesti vaksalis nägin lühimat seelikut, mida kunagi olin näinud: see jättis pealt põlvi veel paljugi kaunist katmata. Kuulsin siis ka, et too keelusõnum on ekslik: keegi kiriklik moraalfanaatik olevat riigipäevale küll sellise ettepaneku teinud, see ei olevat aga läbi läinud.

Välja arvatud meeste kitsaveerelised, taldrikukujulised mustad viltkaabud, mida meil ei kanta, sarnanes ungari talurahva rõivastis läänepoolses riigiosas peaaegu täiesti meie maainimeste omaga. Eriti naised ja neiud oma pearättide, pihikute ja seelikutega olid nagu eesti külast siia paigutatud. Kuid siiski on Ungaris kohti, isegi üsna tema ülimoodsa pealinna külje all, ühes selle kaugemas alevis, kus kantakse veel rahvusrõivast, nimelt Rákospalotas, põhja pool Budapesti, ning Székesfehérwár’i  linna ümbruskonnas, paar tundi raudteesõitu Budapestist.

Kahjuks jäid nad mul nägemata, kuulsin aga, et naiste allkehad olevat paljude körtsikutega, mida pandavat 10–15 tükki ülestikku, vägevasti kohevile aetud, misläbi nad sarnanevat slaavi tõugu vendi naistega Spreewaldis, Preisimaal, kuna meeste iseloomulikum rõivas olevat nende omapärane mantel, nimega “fzür”. Jätan keeleteadlase eritella, kas see nimetus ei ole identne meie sõnaga “färk” ning madjari mantel järelikult sarnane mulgi musta kuuega, mida ta kutsub “särgiks”. Eesti naisrahvusrõivale üllatavalt ligidale küündis see, mida kandis Héwizi puiestikus üks tütarlaps intelligentsi miljööst: punane pärg hõbelitritega, valged käised, punasesinisetriibuline seelik ning rinnas midagi sõlesarnastki.

Kui aga silmas pidada, et rahvusrõivad selliselgi väikesel maa-alal, nagu seda mahub Eesti maakondade ja kihelkondadegi piirduvusse, üksteisest kaunis oluliselt erinevad, siis peab maad andma mööndusele, et see sarnasus võib olla juhuslik. Mingit sarnasust meie rahvusliku rõivastisega ei ole näiteks sel ungari talumehe valgel laial pikal seelikumoelisel rõival, mida ta kannab musta või tumesinise lühikese haljanööbilise jaki või kampsuniga ning madala musta rummmütsiga. Ja just see ülikond olevat madjari omapärasem ja vanem meherõivastis. Pildil olen näinud veel talunaisi Egerist (põhjapoolses mägises Ungaris) helkjate vöödiliste kohrseelikute ning kirjude, kortsuliste pitstanudega. Ka see rõivastis on meile võõras. Ainult mitmekordsed helmeringid kaela ümber tuletavad meelde midagi meilegi omast.

Ungarlase hing on kahtlemata katmatum kui meie ja soomlaste oma, ning naiivsem on ta samuti. Õnnestub sul ungarlasele meeldida, siis teostub tutvumine ja sõprumine kergesti ja lihtsalt. Mulle juhtus Héwizi kuurhausis enam kui üks kord, et naaberlauast hakkas keegi täiesti võõras isik mind äkki kõnetama, asus varsti minu lauda, esitles end ilma pikemata ja tutvustas mind pärast kõigiga, kes olid temale tuttavad. Ja nii mõnigi noist juhuslikest tuttavaist kutsus mind hiljemini külla – mitte üksnes oma ajutisse elamusse Héwizis, ei, vaid nende päris koju, oli see siis Budapestis, Kecskemét’is, Szeged’is või mõnes veelgi kaugemas linnas, ja mitte ainult üksikuks lühikeseks visiidiks, vaid päevadeks, isegi paariks nädalaks…

Siin jõuame madjari patriarhaalse külalissõpruse juurde, mis on peatükk omaette, meile jahedaile, sulgunud põhjamaalastele sel ulatusel üsna tundmatu.

Juba sest üliviisakusest ja ülilahkusest, millega Ungaris võõrast kõikjal hellitatakse, kogu ametlik maailm poolegi mitte välja arvatud, ei tunta meil lõhnagi. Meie riigiametnikul püsib ikka veel teatud doos vene tšinovnikut üdis, lahke pole ta peaaegu kunagi, parimal puhul ainult jahedalt korrektne; ta ei pea silmas, et publik ei ole tema pärast, vaid tema publiku pärast. Ja ometi valitseb Ungaris varsti kümme aastat see paljuhurjutatud “Horthy-süsteem”, mis ei ole demokraatlikule vabadustundele mitte väga sõbralik, seda soodsam aga bürokraatlikule vaimuarengule.

Ungarlase külalissõprusest sain mõnusa maigu juba oma esimese teekonna puhul, mis viis mu ainult Budapestini. Doonau aurik, tulles Wiinist, jõudis minuga alles südaöö aegu pärale. Ilmutasin muret oma alalisele lauanaabrile, ühele noorele ungari daamile, et kuidas nüüd öösi võõras suurlinnas leida sündsat hotelli, – kas ta mulle ehk mõnda teaks soovitada? Preili mõtiskles, talle ei tulnud nähtavasti midagi parajat meelde; siis korraga ütles: “Kas teate, kõige mõistlikum oleks, kui tuleksite esimeseks ööks meile.” Ta seletas mulle siis oma kaunis puudulikus saksa keeles, et ta elavat ühes perekonnas, sugulaste juures, kus küündivat aset minulegi. Läksingi.

Osutus küll, et perekond oli kehv, kelle korter koosnes ainult kahest ruumist, millest väiksem oli preili enda päralt, nii et minu jaoks suuremas toas pidi voodi võetama pererahva viieteistkümne-aastase tütre alt, kes läks magama ema kõrvale, ja et meid nüüd kõrvuti ses ühises ruumis magas tervenisti kuus inimest – peale abielupaari, kahe lapse ja minu veel üks manulane, keegi noormees. Ent preili pakkumine oli tulnud külalissõbralikust madjari südamest, ma sain öö ilusti mööda ja minult ei võetud krossigi tasu, nii et pidin oma tänu hommikul demonstreerima lilledega…

Eestlasele, kes pole sellisega harjunud, võib see viisakuse ja lahkusega suhkurdatud külalissõbralikkus oma ülikülluses vahel minna otse piinlikuks.

Minu teise teekonna puhul, kui peatusin, minnes Türgimaale, jälle mõne päeva Budapestis, tutvusin ühes lõunalokaalis keskealise habemiku ungarlasega. Kuuldes, et olen võõras kaugelt põhjamaalt, päästis vend madjar kõik oma helluseregistrid valla. Temal olevat poeg võõrsil – eks ole hea, kui seal keegi kellelegi lahkust üles näitab. Muu seas viis see härra mu juuli kuu kuumuses üles Gellérti mäele, mille kõrgus on oma 1200 jalga, et mulle näidata hurmavat kaugvaadet üle Ungari pealinna ning ajaloolist paika, kust kukutati püha Gellért, madjarite ristiusuapostel, paganate poolt alla Doonausse.

Minu hale higistamine, mu meeleheitlik hingeldamine ei liigutanud vahvat madjarit ta ennastsalgavas külalissõpruses põrmugi: tasu pidi mulle andma rännaku tulemus. Ta püüdis mind lohutada ja ergutada korduva kinnitusega: “Uns Ungorn fchodt dos gar net (meile ungarlastele ei tee see midagi)!” Ja see tasutõotav tulemus ei seisnud mitte ainult selles, mida mäetipult viimaks nägime – mida nüüd minusugune poolsurnu veel palju nägi! –, vaid ka selles, et mu uus sõber Buda linnajaos minuga kõik temale tuttavad veinilokaalid läbi käis ning mu viimaks enda kojugi viis, kus ta mind jälle söögi ja joogiga kostitas. See sõprus oli juba peaaegu tappev. Jõudsin hotelli, vajusin täies rõivas sängi: ei olnud enam jaksu neid seljast võtta…

Ep olnud raske uskuda sama ungarlase väidet, et madjari külalissõprus küündinud vanasti niisama kaugele kui venelaste ja mõne teisegi slaavi rahvuse oma, nimelt äärmuseni: külalisele antud majaisanda poolt ööseltsiliseks kas oma naine, või kui see juba vana, siis nägus naisteenija.

***

Ungari talurahvas, et tema juurde tagasi tulla, on meie omast jõukam. Seda tunnistavad juba ta elumajad ja muud hooned. Need ei ole küll mitte ilult ja ehtelt mõne lääneeurooplase vana kultuurriigi külamajade taolised, aga nad on üldiselt korralikud. Neid otse inetuid, hurtsikusarnaseid elamuid, mida näeb meil, eriti Põhja-Eestis, ei paistnud mulle Ungaris kuskilt silma.

Lagendikul, kus puudub mets, on nad erandita kivist; mäestikkudes, niipalju kui neid Ungarile veel on jäänud, olevat neid paiguti ka puust. Ungari taluniku jõukus oleneb ta mullapinna rohkest viljakusest ning maa soodsast kliimast. Kui saab suve vältel kolm, isegi neli ja viis korda heina teha, kui karjal on alati rammus rohi nina all ja peremees võib peale maisi, nisu ja muu vilja ning piima müüa ohtrasti veel aedvilja ja ka raha säästa. Muudkui et kõik madjarid ei mahu marjamaale – neid peab hulgakauba minema Põhja- ja Lõuna-Ameerikast, Kanadast ning mujalt leiba otsima.

Ses hästi kultiveeritud riigiosas, kus nende ridade kirjutaja läinud (1927. a.) suvel veetis kaks kuud – ta nimetus on Dunántul ehk Transdanuubia, s. o. Doonau-tagune –, leidus tihedalt väikesi külasid, võrdlemisi harva üksikuid talusid. Küladel kõigil on, võrreldult meie omadega, linnakeste nägu, juba sellepärast, et neis on kiviehitised ning tänavad sageli varustatud korralikkude kõnniteedega. Päris väikese modernlinnana esines minu mudaravila külje all üks küla, nimega Szent Undrás, mis peaaegu tervenisti viimastel 10 aastal on tekkinud: majad, tänavad, kõnniteed, aiamüürid – kõik veel uudsusest helevalged.

See linnake, ehitatud Héwizi patsientidelt teenitud rahaga – nii mõnelgi kuurordi saapaviksijal ja pakikandjalgi on seal oma majake –, põhjendab enda olemasolu peamiselt terviseotsijate korterivajadusega, sest mitu hotelli ja peaaegu kõik eramajad üürivad seal päevade kaupa tube välja. Ning teenistus on hea. Tulid meelde meie suvituslinnad ja ravilad. Kõik enamasti kõdunevad ja paastuvad, ilma et leitaks abi ja pääsu.

Ungari talupoja jõukus on ehk jaolt sellestki tingitud, et ta on meie omast kainem. Ma ei näinud Ungaris, isegi Budapestis mitte, kus neid öösiti kahtlemata leidub, enam kui kahe kuu vältel ainustki joobnud inimest. Talupoeg istub tundidekaupa kõrtsis, veerand liitrit veini või kann õlut ees; ta aru on järelikult selge ja samm kindel, kui koju läheb. Äärmiselt harva näeb kangemate jookide – napsi, konjaki ja likööride tarvitajaid. See aga tähendab tervist, pikka iga ja taeva õnnistust laste näol. Ungaris on rahva loomulik juurdekasv sedapuhku veel võrdlemisi rahuldav, eriti võrreldult meiega, hoolimata korterihädast linnades, iseäranis miljonielanikulises pealinnas. Mäletan, et Budapestis olid korteriolud juba ammu enne sõda halvad ning suremus, eriti laste seas, selle tõttu võrdlemisi rohke. Ent väikelinnas ja külas on elu lahedam ja tervem: sealt tulebki sündimuse reguleeriv ülekaal.

***

Héwiz – see on sedalaadi idüll:

Emakesel maal on siinkohal Edela-Ungaris väike auk ihus, kust ajab sooja vett välja. Veest on tekkinud suur tiik, millel on põhjaks mädanenud taimedest tekkinud paks mudakiht. Tsementsammastikule rajatud lihtne puust supelhoone sisaldab primitiivseid konge mehile ja naisile eneste paljastuseks ja jälle rõivastuseks peale suplust. Ses soojas mülkas seisame kaelani vees, põlvini või ka puusani tainaspehmes mudas.

Naised ja mehed. Naistel on küll oma osakond, aga nad poevad meeleldi meeste hulka. Otse nii, nagu Pärnus ja Narva-Jõesuuski. Häbelikult ja julgesti.

Ja nii siis seisame ja liguneme pool tundi, tunni, mõned poolteist ja kakski tundi, ning meie tundeolu on umbes selline, nagu teatud koduloomal kuuma ilmaga porilombis – mõnus, hurmavalt mõnus – baierlane ütleks: sauwohl.

Ja kuulame, kuidas kukub kägu ja kudrutavad metstuvid kõrges kaldakuusikus.

Ja naerame tiigi ääres, hiigelsuure jalaka ladvikus pesitsevat toonekurge, kes hakkab kohe kirglikult klõbistama, kui keegi meist nihkub kohtadesse, kus ulatub vesi tiigis üle pea.

Ja vahel kimbutame metsparte, keda elab sadasid kõrkjate tihnikus tiigi veertel ja kes kuulutavad meile valju prääksumisega, et neil on hea põli paradiislik-soojas vees ning isikute seas, kellel ei ole püssi ega püssiluba.

Meie peadest aga kihvlevad ja sähvlevad üle pääsukesed emamurelisel tõttusel, toites näljaseid poegi pesades, mis on ehitatud supelasutise alumisse palgistikku. Ilmub meile Héwizi metskonna ainus orav – veelgi kergem, ahtakesem, eeterlikum loomake kui eesti oma – näole, siis tekib suur sensatsioon, sest lagendiku elanikud ja linlased ei ole sellist elukat enne näinud. Nad vahivad teda naiivse härdusega, ihates teda enestele pihku.

Veel suurem veetlus, ja nimelt kõigile, on meie soojas mudatiigis kasvavad lootoslilled. Need ei ole mitte jutumärkide vahel mõelda ega neid mõneks Euroopa kõrvaltõuks pidada, vaid nad on tõesti pärit Indiast ja vägeva Gangese vetest, kust nad tuua ja siia istutada on lasknud vürst Tassilo Festatich, kelle 600 000 hektaari suuruse latisundiumi pinnal asetseb pikaajalisele rendile antud Héwiz, – õigemini küll vist tema Indias üleskasvanud abikaasa, kes on sealse endise asekuninga lord Hamiltoni tütar.

Nagu hindudele, nii on need lilled meilegi pühad: me ei murra neid, ainult vaatleme. Armunud ja hurmunud imestusel kutsuvad nad otse välja oma õite võimsa suuruse ja nende kummalise värvinguga, mis on toon punaroosat, nagu seda õrnemana, süütumana, intiimsemana naljalt ei mõistaks kujutella.

Ja meie kübardatud ja kübardamata peadele kuumab kõrgest taevast maha Ungari viinapäike 40–45 R-kraadilise palavusega, ja kui need meie peakesed oleksid viinamarjad, küll neist saaks sügiseks hea vaadike kuumendavat märjukest!

Äkki läbistab meie porisse vadunud liikmeid tugev elektrivool. Nooremate naiste huultel pageb summutatud karjatus. Nende sääred mustas mudasügavikus satuvad mehaaniliselt liikvele. Pargis on alanud mustlastemuusika!

Vist on tarvis praegusel ajal eriliselt rõhutada, et sel muusikal ei ole midagi ühist tolle kannibaalse mürgelmuusikaga, mida kutsutakse jazz-bandiks. Tänu taevale ja vürst Festetichile, kes on mõlemad mürgelmuusika vastased – meil jazz-bandi ei olegi! Ega ole järelikult ka seda igavest säärepildumist ja kõhuhõõrumist, mida rumaldunud aeg peab tantsimiseks. Héwizis üldse ei tantsita. Temaga loodeküljelt kokkukasvanud alevis näen küll tantsitavat, aga sealgi mängivad hotellides soliidsed mustlasteorkestrid (keel- ja puhkpillid) ning tantsude hulgas domineerivad rahvustantsud, eriti csardas. Kuursalongi orkestrit juhatab Bela Radics, üks ungari kuulsusi sel alal, ise viiulisolist, akadeemilise koolitusega vanem härra mustlaserahvusest.

Ja tema muusikat kuulata, see on sama kui juua tokaj viina – südame ümber hakkab hõõguma ja siis vaikse, naeratava leegiga põlema.

Taimekasv siin Héwizis on soodsa kliima tõttu rammus, lopsakas, mahkalas; seda tunnistavad kuurordi väike park ja sellega ühenduses seisev metsatukk kaunis järsul mäenõlval, mis koosneb kuuskedest, mändidest ja mitmekesistest lehtpuudest, kui ka rikkalikud lilleistandikud jalgteede veerel ja majade ees. Eesti paepealne põhjarannik, nagu Põhja-Eesti üldse, ei tohi undki näha sellisest vegetatsioonist. Ja siiski – ma rikastusin, vahel joobusingi Jõesuu pargis ja teda seljatagant ümberhaaravas männimetsas nii sageli ilust ja luulest, et see tunne siingi ei ületu.

Sõbralik käsi saatis mulle Narva-Jõesuust praegu saksakeelse prospekti, ilustatud siledal paberil asjaomaste ülesvõtetetega. See on rõõmustav uuendus. Mõeldud on brošüürike muidugi eeskätt välismaa jaoks. Kuid ärgu loodetagu tulu suhtes liiga palju. Niikaua kui suvitajad peavad kuueks kuni kaheksaks nädalaks kaasa vedama hobusekoorma madratseid, voodipesu ja muid magamisesemeid, niikaua ei näita välismaalased suuremal arvul ja perekondadega meie suvituskohtadele nägu; tulevad ainult üksikud vallalised, otsides kuurhausis või mõnes paremas pansionis ulualust lühikeseks ajaks.

Hotell ja pansion, varustatud kõigega, mida elamiseks vaja, – see on meilgi paratamata vajaduseks tõusmas, ajanõudeks saamas, – muidu kahaneb suvitajate arv iga suvega, meelitades neid üle piiri sinna, kus on lahedam ning mugavam.

Ja paremini keetma ning küpsetama peame õppima! Õppust võiksid meile anda ungarlased ja austerlased. Nende köök ei ole kõrtsiski kõrtsiköök.

***

E. Vilde reisikirjade saateks  

Kadi Kesküla, Tallinna Kirjanduskeskuse juhtivkuraator

Eduard Vilde (1865 – 1933) jälg eesti kirjanduse- ja kultuuriloos on väga sügav. Kui ta 19. sajandi lõpukümnenditel meie veel hõredale kirjandusmaastikule ilmus, sai temast kiiresti fenomen ja “meie esimene” pea kõikides žanrites. Meie esimene krimi-, nalja-, reisi- ja romaanikirjanik, samuti teatri- ja kirjanduskriitikale alusepanija. 1902. a. ilmunud Eesti esimesest ajaloolisest romaanist “Mahtra sõda” sai kohe kultusteos ja üks rahvusidentiteedi oluline alustekst. Suures osas rahvamälul ja autentsetel arhiivimaterjalil põhinev romaan on hiljem mõjutanud ka meie ajalookäsitlust. Vilde oli ühtlasi nii menukaim kui ka mõjukaim siinne kirjamees. Rahvas usaldas tema sõnu.

Vilde kõndis kogu aeg omast ajast pisut ees. Vabaabielu pooldav, inim- ja naiste õiguste eest seisev ning ühiskondlikku sallivust ja tolerantsust toonitav Vilde sobinuks 20. sajandi alguse asemel pigem 21. sajandisse. Pole siis ime, et tollase kodumaa vaimne ruum jäi kirjanikule vanamoodsaks ja sumbunuks. Vilde vajas suurlinlikku õhku ja arenenud maailma kultuursust. Ta vajas Euroopat! Just peamiselt nendel põhjustel on Vilde pea 20 aastat oma elu eri perioodidel elanudki võõrsil. Selle aja sisse mahtus ka 11 heitlikku ja keerulist pagulasaastat (1906–1917). Kõik see kogemus vormiski Vildest meie esimese tõelise eurooplase!

Pärast pagulusest naasmist sukeldus Vilde 1917. aastal siinsesse poliitikasse. Temast sai aktiivne sotsiaaldemokraat ja Tallinna Linnavolikogu liige. See oli aeg, mil iga andekas ja intelligentne inimene pidi panustama kaua unistatud oma riigi ülesehitamisesse. Vilde palgati Eesti Vabariigi diplomaatiliseks esindajaks Saksamaale (1919–1920). “Missioon” riigi hüvanguks sel pöördelisel ajal tuli enda loomingu ja tervise arvelt. Hiljem poliitikast taandunud Vilde jäi elu lõpuni meie riigi üheks tuntumaks demokraatia mõtte saadikuks. Ta jälgis teraselt siinse ühiskonna arengut ning ikka ja jälle reageeris valupunktide, ülekohtu, väärnähtuste ja kultuurituse peale. Eduard Vilde suri oma Kadrioru kodus 1933. aasta jõulupühade ajal.

Reisikirjadest

Terava sule ja tundliku vaatlejana olid Vilde reisikirjad enamasti mitte ainult konkreetse reisi või sihtkoha kirjeldused, aga mida aasta edasi, seda rohkem üldistavalt tähelepanelikud ja arutlevad. Tihtipeale ka humoorikad ja eneseiroonilised, kirjeldades kas levinud väärettekujutusi ja eelarvamusi mõne rahva või maa suhtes. Kirjeldused on vahetud ja kirja pandud enamasti kohe reisimise ajal, mis on tekstid teinud ka mõnevõrra ebaühtlaseks. Hilisemate aastate reisikirjades on Vilde juba elukogenud ja küps kirjanik, kes mõtiskleb ühiskonna, poliitika ja elu üle üldisemalt. 

Kõige esimese reisi tegi Vilde aastal 1885 Helsingisse ja kõige viimase aastal 1932 Itaaliasse. Ühel või teisel moel on ta igast oma reisist ka kirjutanud. Seda siis kas kohe reisimärkmetena, ajakohase reisikirjana või hiljem mälestustes. Kokkuvõtvalt võib Vilde reisid jagada kolmeks perioodiks.

1. periood: kirjaniku ja ajakirjaniku karjääri algaastatel tehtud reisid, mille tulemusena sündisid esimesed tellitud ja avaldatud reisikirjad 

Vilde esimene reisikiri “Majesteedid Helsingis” avaldati ajalehes Virulane, kelle lähetusel ta korrespondendina Helsingisse sõitis. 

1900. aastal sõitis Vilde Pariisi maailmanäitust külastama eesmärgiga sellest ajalehele avaldamiseks reisikiri kirjutada. Sündiski “Kaks kuud Kesk-Euroopas”, mis avaldati 1901. aastal Eesti Postimehes “Õhtuste Kõnedena”.

1901. aasta sügisel asus Vilde tööle ajalehes Teataja ning 1903. aastal maksis Teataja Vildele toetust, et ta reisil Kesk- ja Kagu-Euroopasse ajalehele reisikirju saadaks. Sellest reisist sündis “Mööda maad ja merd”, mida Teataja avaldas järjepidevalt 86 joonealuse jutuna ligi aasta alates 1903 kuni 1904. Paralleelselt reisikirjeldustega kirjutas Vilde samas lehes veel eraldi rubriiki “Poliitika päevaringvaade”. 

1904. aastal võttis Vilde ette järgmise reisi, seekord Krimmi ja Kaukaasiasse. Üks reisi eesmärke oli näha ja kohtuda Krimmi ja Kaukaasia eestlaste ja nende eluga, et koguda materjali uue romaani “Prohvet Maltsvet” jaoks. Selle reisi muljed avaldati ajalehes Uudised, kus ta 1904. aastal Tartus tööle asus. Sama lehe kirjanduslikus osas hakatigi 1905. aastal avaldama järjejutuna romaani “Prohvet Maltsvet”.

Ajakirjaniku-aastatel külastas Vilde alates 1890. aastast, mil ta sõitis Riiga, veel Berliini, Moskvat, Pariisi, Dresdenit, Leipzigit, Kölni, Baselit, Zürichit, Münchenit, Viini, Budapesti, Prahat, Viini, Belgradi, Konstantinoopolit, Napolit, Caprit, Roomat, Firenzet, Bolognat, Milaanot.

2. periood: Vilde pagulasaastatel loodud reisimärkmed ja vaatlused

Pagulusperioodil (1906–1917) reisisid Eduard ja Linda Vilde esmalt poliitilistel põhjustel Šveitsi, aga edasi juba erinevatel põhjustel Soome, Taani ja Ameerikasse. Kõige pikemalt peatus ta sel perioodil Kopenhaagenis – 1911 kuni 1917. Kopenhaagenis kirjutas ta oma kuulsad näidendid “Tabamata ime” (1912) ja “Pisuhänd” (1913) ning abikaasad leidsid siin viimaste aastate stabiilseima elupaiga. Taani ja taanlased meeldisid Vildele, siin nägi ja koges ta ka soolist võrdsust ühiskonnas. Naiste ja võrdõiguslikkuse teemad olid teda juba varem huvitanud, aga Taanis elades kujunesid tema vaated ka neis küsimustes.

Ameerika suhtes oli Vilde väga kriitiline ja seda juba enne, kui tal tekkis põhjuseta pealekaebamise tõttu probleeme Ameerikasse sisenemisel ning oli sunnitud lühikest aega Ellis Islandi kinnipidamiskohas viibima. Kriitikat Ameerika ühiskonna kohta on hiljem nõukogude perioodil tollase ideoloogia võtmes ära kasutatud, aga reisimärkmed näiteks kuumast New Yorgist suvel (“New York suvel”, 1911) on ka tänasel päeval põnev lugemine.

3. periood: Vilde diplomaaditöö- ja tervise parandamise reisid ajavahemikus 1918–1932

Selle perioodi reisidest on Vilde kirjutanud tagasivaatavas meeleolus. Erilisel kohal tema jaoks olid nii Ungari kui Saksamaa, kus ta korduvalt viibinud oli. Seda nii oma karjääri algusaastatel, aga ka küpses keskeas diplomaadina ning hiljem sanatooriumireisidel. 

***

“Need vanad reisikirjad” on Edasi rubriik, kus Eesti esimesed tähelepanuväärsed reisiajakirjanikud viivad meid ajarännakule Euroopasse ja kaugemalegi. See on põnev ning ootamatult ajakohane lugemine, mis loodetavasti pakub leevendust ajal, mil reisimine on mõnevõrra raskendatud. Ning kaasa mõtlemist, kui palju/vähe on inimesed ja paigad viimase sajandiga muutunud.