Maailm ei väsi imetlemast Dostojevskit. Ta näeb sügavale inimese sisse, sügavamale kui keegi teine. Aga kes see inimene on, kelle sisse ta näeb? Kes muu, kui tema ise. Usust, vabadusest ja õnnest.

Essee autor Olev Remsu on kirjanik.

Aastaks 1878 oli Dostojevski elanud läbi mitu-mitu väikest surma (langetõveatakki), ta oli puruhaige, ta noorim poeg Aleksei suri, ta andis endale selgelt aru, et temagi ees seisab suur surm. Oli aeg öelda kõik.

Millest koosneb kõik? Teadagi – jumalast ja vabadusest; ning Dostojevski kirjutas “Vennad Karamazovid”, oma loojanguromaani, nagu ütles Bulgakov.

Dostojevski on eelkõige ideoloogiline kirjanik, ta oli oma elu teise poole missiooniks seadnud anarhismi ja sotsialismi põrmuks varistamise, kristluse kuulutamise. “Karamazovitega” ütleb ta, et maailmast on kadumas südamlik suuremeelsus – kristlus –, mis on asendumas stiihilise võitlusega oma ego eest, enda isikliku olemasolu eest; leivateenimine aga tähendab vabaduse ja isiksuse kadumist. Muidugi leidub veel õigeid ja vabu, neid, kelle südames on Kristus, näiteks “Karamazovite” peategelane Aljoša (sai oma nime varalahkunud Alekseilt) ning tema õpetaja staarets Zossima. Vabadustunde asemel valdab Kristuse hüljanud inimest meeleheide ja elajalik vaevlemine ränga töö kallal. Usk Kristusesse aga annab  surematuse.

Surematuks Dostojevski sai, Kristuse osa selles on määrata raske, ent küsigem nõnda: kas ta oleks saanud meie jaoks igaveseks, kui ta poleks oma surmatõvega vaevelnud ränga töö kallal?

Paneme enne analüüsi paika tinglikkusetasandid. Tegemist on ilukirjandusega, see tähendab, et romaanis ei väljendu faktitõde. Teiselt poolt on “Karamazovid” realistlik romaan vene realismi vaimus, seega ei tohiks selle sisu faktitõele just vastanduda. Romaani viienda raamatu “Pro et contra” viies peatükk “Suurinkvisiitor” on novell – selle jutustaja Ivan Karamazov peab seda poeemiks – romaanis, kõrvalepõige, mille süžeeline side kogutekstiga on kaunis lõtv (nagu kõrvalepõikel peabki), ent tundub, et see on romaani võtmepeatükk, selle täpsemaks žanriks on mõistujutt, mis meenutab uue testamendi tähendamissõnu (ehkki on neist tunduvalt pikem), ning näib, et selles esitab Dostojevski oma kreedo, oma manifesti.

“Suurinkvisiitoris” ei ole juttu ei rohkemast ega vähemast kui Jeesus Kristuse maaletulekust, sellest, mille ootusel püsib kogu religioosne kristlus. On natuke kahjugi, et sellist suursündmust kirjeldab vaid üksainus peatükk. Ja autori tahtel Kristus vaikib seal, ei ütle meile sõnagi. Võib-olla tekkis Dostojevskil ülevuse tõrge, pühaduse tõrge?

Enamuse “Suurinkvisiitori” tekstist moodustab Ivan Karamazovi jõuline monoloog, Ivan jutustab ühes trahteris oma vennale Aljošale siis kõigi kristlaste unistuste täitumisest ning sellest, kuidas Tema (Kristus) vastu võeti, pajatuse käigus esitab Ivan suurinkvisiitori (ja tema enda?) vabaduskontseptsiooni. Aljoša on kuulajaks, ta esitab sekka vaid mõned küsimused-kahtlused ning lõpuks annab hinnangu – Ivan vist tahtis Temale varju heita, kuid seda on võimatu teha, nii et ikkagi näitas uskmatu Teda heast küljest.

Ivan on Karamazovite keskmine vend, 23-aastane haritud ratsionalist-ateist, põhimõtteline mässaja, Dostojevski enda väljendatud kavatsuste järgi Goethe värsstragöödia “Faust” peategelase Fausti vene variant. Mulle näib, et ta on romaani “Sortsid” võtmetegelase, deemonliku adoonise Nikolai Stavrogini edasiarendus. Tähendab, Kuraditeenija, Kuradiga lepingu sõlmija. Kõik, mis Dostojevski on lasknud tal rääkida, tuleb lugeda läbi uperpalliprisma. Ilmalik haridus, kui sellega ei kaasne südameharitus, on kahjulik, ütleb meile Dostojevski kujundikeeles. Ja selleks kujundiks on Ivan.

Aljoša on Karamazovite noorim vend, 20-aastane, peaks olema “Idioodi” Lev Mõškini (Kristuse) hingesoe lähisugulane, ta on lapsemeelne ja siiras, täiskasvanuks sirgumine pole teda eemaldanud Kristusest. Järelikult on ta vaba, teda ei ahelda valeõpetuste kütked. Memuaarides on Dostojevskit ennastki kirjeldatud kui avalat ja heasüdamlikku inimest. (Aga kui vihastus, siis vihastus…) Kirjandusteadlased on näinud Aljošas autorihäält. Erinevalt ilmalikult haritud Ivanist õpetavad Aljošat staaretsid Pius ja Zossima, nemad on pannud nooruri südamesse tõelise hariduse – Kristuse. Viimaks otsustabki Aljoša, et jumalale ei pea andma ainult kaks rubla korjekarpi, vaid terve elu ning läheb kloostrisse. Seal on inimene kõige vabam.

Dostojevski elas teatavasi üle surmanuhtluse instseneeringu, mida tema võttis ehtsa pähe. Tal jäi enda teada kuni mahalaskmiseni elada vaid mõni minut, kuniks jõudis kohale sõnum, et talle ja tema ideekaaslastele Petraševki salaringist anti armu. Nad määrati sunnitööle, kus Dostojevski viibis neli aastat mõrtsukate, lurjuste ja südamlike inimeste seltsis. On väidetud, et hukkamisepisood avardas kirjaniku meeli, tegi need jumalikuks.

Vasakpoolsemad dostojevskiloogid on leidnud, et Dostojevskile salakaval armuandmine mõjus, temast sai tänutäheks tsaarirežiimi ja õigeusu ideeline propageerija.

Müstikaviljelejad on pidanud Dostojevski tõe- ja kontaktitunniks jumalaga langetõvehoogusid, sarnaselt prohvet Muhamediga, kes olevat just neil teadvuskaotuse ja valuatakkide minuteil hankinud oma informatsiooni Allahilt. Ehk ilmutas Dostojevskile siis ennast Kristus, nagu Sauluselegi Damaskuse teel? Ja petraševskilasest sai antipetraševskilane.

Enamus Dostojevski tegelasi püüdleb jumala poole, ent Aljoša teeb seda vist kõige kirglikumalt.

Nii Lev Nikolajevitš Mõškin (talle on antud Dostojevski kaasaegse Lev Tolstoi ees- ja isanimi) väljendavad ideed – armastada tuleb kõiki inimesi, nõnda nagu neid armastab jumal. Dostojevskil oli elu lõpuks kujunenud arusaam, et meie võime olla Kristuse vaenlased, aga Kristus meie vaenlane ei ole, isegi siis mitte, kui meie tema vaenlased oleme. Armastada kõiki, see ongi suurim vabadus. Aga Kristuse enda suurimaks vaenlaseks on (mitteõigeusklik) kirik, ütleb Dostojevski.

Kristus ei jaga inimesi enese pooldajateks ja vastasteks, tema armastab kõiki. Ja Dostojevski ihkas olla Kristus. Hüva, nagu Kristus. Ikka meenutatakse tema kuulsat kirja Deniss Fonvizinile, milles Dostojevski avaldab oma soovunelma: kui keegi ütleb, et tõde on väljaspool Kristust, siis mina jään pigem Kristuse kui tõega.

Mul on tunne, et Dostojevski tekstist lähtub seisukoht, nagu oleks kõigi inimeste meeles ühesugune jumal, nagu manaksid nii Ivan kui ka Aljoša, ratsionalistlik eitaja ja tuline jaataja, enda vaimusilma ette ühe- ja samasuguse jumala.

Ma võin eksida, kuid minu meelest ei ole konkreetset ja üldist jumalakujutlust ühe religiooni seeski. Iga uskliku jaoks eksisteerib enam-vähem individuaalne jumal, mis kas rohkem või vähem lahkneb kaasusklike jumalapildist. Ja me ei saa kunagi lõplikult ja täpselt teada, milline jumal on teises inimeses. Minu arvates on jumalakujutlusi palju-palju, võib-olla koguni rohkem kui inimesi. Isegi vanas testamendis, mis on loodud umbes tuhande aasta jooksul, joonistuvad tekstist välja erinevad, ajastupärased jumalakujud.

“Suurinkvisiitori” tegevus leiab aset XVI sajandi Sevillas, kus inkvisitsioon möllas eriti tuliselt. Ivan kirjeldab. Kuidas Tema liigub keset rahvahulka, kes eesotsas kuningaga vaatab vaimustusega suurejoonelist autodafeed, kus põletatakse sadat ketserit.

Ma oleksin Ivani asemel faktitõena täpsustanud, et küllap põletati nn uuskristlasi, moriske, pärast rekonkistat kristlusesse pöördunud/pööratud maure, ja maranasid, samal ajal kristlusesse pööratud juute, kellest mõlemast paljud tõesti salamisi täitsid vanu usukombeid edasi. Aga see ei õigusta. Suurinkvisiitori prototüübiks on Tomás de Torquemada, kuigi tema tegutses XV sajandil, Dostojevski on lasknud Ivanil olla mõjutatud reaalse suurinkvisiitori kohta Euroopas, aga eriti õigeusklike seas liikunud hirmukuulujuttudest.

XV–XVII sajand võinuksid olla Dostojevskile ideaaliks: 99 protsenti rahvast oli sügavalt usklik, kes seda ei olnud, sellesse suhtuti nii, nagu meie suhtume pedofiilidesse. Ja neid põletatigi. Loomulikult ei õigusta ka see.

Ivan jutustab edasi: autodafeel tunnevad Tema kõik ära, Ta muudab nägijaks pimeda, äratab ellu lapse, rahvas jumaldab Teda, siis kohtub Ta suurinkvisiitoriga, 90-aastase dementse raugaga.

Ja mida teeb inkvisitsiooni juht, kelle elu sisuks on olnud võidelda kristliku õpetuse eest ning see õpetus valede mürgist puhas hoida? Kas heidab Tema ette põlvili, kas suudleb Tema jalgu? Ei, ta paneb Tema kui üleliigse tegelase vangi.

Ivan edastab Aljošale suurinkvisiitori mõtteid: “Temal ei ole õigust lisada midagi juurde sellele, mis juba öeldud on. Kui tahad, on selles ka roomakatoliikluse kõige põhilisem joon.” (Siin ja edaspidi Aita Kurfeldti tõlge.) Ivan laseb suurinkvisiitoril öelda Temale: “Sa oled kõik paavstile üle andnud ja nüüd on kõik paavsti käes, ja Sina ära tule nüüd kas või üldse, ära sega enneaegu.” Ja monoloogi lõpetuseks: “Ma kordan sulle, juba homme näed Sa seda sõnakuulelikku karja, kes toob kokku tuliseid süsi Sinu tuleriida alla, millel ma põletan Su selle eest, et Sa meid segama tulid.”

Ivan refereerib edasi suurinkvisiitorit, kes jätkab Kristuse ja vabaduse mõnitamist: kulus 15 sajandit ning kirik (st katoliiklus, mida Dostojevski vihkas) puhastas inimese sellest vabadusest, mille Tema neile oli kunagi andnud, inimesed ise tõid oma vabaduse kiriku jalgade ette oma õnne nimel. Kirik tegi vabaduse asemel inimese õnnelikuks.

Näeme, et esitatud katoliikluse seisukoht (jällegi suurinkvisiitori interpretatsioonis) vabaduse küsimuses langeb kokku end kõrbes Kristusele ilmutanud Hirmsa ja Targa Vaimu (Saatana) arusaamaga – inimestele nende labasuses on vabadus talumatu, nemad ihkavad ainult leiba. Vaimselt saab rahvahulki mõjutada kolme kuratliku trikiga: ime, salapära ja autoriteediga. Ja kuna Tema pakkus neile ainult vabadust, siis lükkasid inimesed selle vabaduse tagasi.

Meenutame, et Lääne äärmusvasakpoolsed süüdistasid läinud sajandi 70ndail heaoluühiskonna töölisklassigi, et too on lasknud end ära osta palgatõusu ja elatustasemega, minetanud revolutsioonilisuse.

Kes tahab, võib siin näha Dostojevski prohvetlikkust.

Suurinkvisiitor räägib, et rahvas tõuseb Tema vastu üles, purustatakse Tema tempel, ehitatakse uuesti üles hirmus Paabeli torn; inimene ei otsi jumalat, vaid imet ning talle piisab posijate pakutud imedest. Tema pakkus vaba usku, mitte imeusku, mitte orja orjalikku vaimustust vägevuse ees. Tema hindas inimesi liiga kõrgelt, Ta tõstis inimesed enda kõrgusele. Inimesed aga tahavad mässata, nad tahavad kirikuid maha kiskuda.

Paabeli torni taastamine? Maailma suurlinnu ehivad pilvelõhkujad, need on ammu kõrgemad kui kirikud, nõnda et Dostojevski on jälle olnud täpne ennustaja.

Suurinkvisiitor jätkab, räägib Temaga vangikongis, kuhu ta Tema on heitnud: “Me parandasime Sinu teo ning rajasime elu imele, saladusele ja autoriteedile. Sinu pakutud vabadus, vaba mõistus ja teadus viivad koledusteni, millega inimkond hävitab enamuse, vähemus aga pöördub kiriku rüppe ning tunnistab – jah teil on õigus… Parem tehke meid orjadeks, ent andke meile süüa… Rahvas mõistab ise, et nad ei suuda iial vabad olla, sest nad on nõdrad, pahelised, tühised ja mässajad. Neile on hirmus olla sundvaba, mida Tema neile pakkus, sestap tulevad nad kirikusse, mis neilt vabaduse võttis. Tema aga piinas rahvast nii raske koormaga nagu on vabadus, tahtis rahva ise panna vabalt otsustama, mis on hea ja mis on kuri.”

Eespool ütlesin, et jumalast pole ühest ja selget ettekujutust. Sama kehtib vabadusegi kohta. Ka selle sõna sisse paneb igaüks oma, individuaalse sisu, ja mis siin ikka nii kangesti täpsustada, las olla amorfne, peaasi, et püha?

Ja ehk see ongi vabadus, kui vabadust saab mõtestada avalikult, näiteks oma sisu kaitstes, ent mitte teiste omasid keelates?

Dostojevski on ise pidanud suurinkvisiitorit ateistiks, Nikolai Berdjajev ütleb oma artiklis “Beликий Инквизитop”, et just sellest tegelasest leidis Friedrich Nietzsche tuge oma ateismiks. Ja nagu suurinkvisiitor oli pahupidi ateist, sama moel olevat Nietzsche usklik.

Ühes läheb aga ilukirjanduslik tekst vastuollu faktitõega.

Nimelt samastavad nii Ivan kui ka Aljoša inkvisitsiooni ja jesuiitluse, ometi on tegemist just kahe kardinaalselt vastandliku liikumisega katoliikluse sees. Piits ja präänik – esimene tegeles julma represseerimisega suurt edu saavutamata, teine levitas katoliiklust üsnagi tulemusrikkalt kogu maailmas Hiinast Lõuna-Ameerikani koolide ja kristliku kultuuri levitamise kaudu; meenutame, et Tartussegi rajasid jesuiidid oma kolleegiumi. Takkajärele tuuakse mängu veel vabamüürluski, nõnda on mängus kolm koledat tonti korraga, kes kõik tahavad õigeusku kägistada, ja mingit vahet neil ei tehta.

Dostojevskil oli uskumustele rajanev müütiline mõtlemine, teisiti ta poleks saanud olla looja. Ent see viis kinnistunud arusaamadeni, kivinenud stereotüüpideni, neist oleks pidanud oma sulge eemal hoidma. Oleks pidanud. Ei puudunud tal ka ratsionaalne, kriitiline faktimõtlemine, ent müütide tõena võtmine domineeris.

Inkvisitsiooniga tegelesid vaid dominiiklased, see oli vanim mungaordu, mis oli rajatud vaesusele ja harimatusele; jesuiitide ordu sündis ühiskonna eliidist (Pariisi üliõpilastest) ning baseerus haritusel.

Ehk polnuks liigne kuidagi kujundikeeles edastada seegi tõik, et kõik inkvisitsiooni kohtuistungid olid dokumenteeritud, dokumendid on siiani alles, kokku uuriti Hispaanias ca 100 000 kaasust, surma mõisteti 2 protsendil juhtumeist, see on 2000 inimest, valdava enamuse inkvisitsiooni all olnud kahtlustatavate karistused olid leebed. Vabandage tulevikuparalleelide pärast, ent mõelgem bolševike veretöödele, holokaustile.

Huvitav, et jesuiitide valestimõistmine on olnud nii sügav, et on fikseerunud keeldegi, nii eesti kui ka vene omasse. Jesuiitlik/иезуитский tähendab silmakirjalik, salakaval, kurikaval, makjavellistlik, reetlik; seega on müüt võitnud fakti. Ja lõplikult.

Päris taevast kukkunud see ei ole, nimelt võisid ja võivad tänagi jesuiidid ainukestena orduliikmetest kanda tsiviilrõivaid, selleks et mitte kohe hirmutada inimesi, kellega taheti teha misjonitööd.

Igatahes on Dostojevski Ivani monoloogis tänast Lääne heaoluühiskonda ilusti ette näinud, sedagi, et religiooni kohalolek seal väheneb, kirikki sekulariseerub, jääb ainult küsimuseks, kas see tähendab ka vabaduse hülgamist.

Kes tahab, võib suurinkvisiitoris näha Stalinit, kes hävitas tõelised bolševikud ning oletatavasti mürgitas Lenini endagi.

Marksistist õigeusklikuks saanud Nikolai Berdjajev näeb peatükis “Suurinkvisiitor” lisaks katoliikluse (tema ja Dostojevski meelest) antikristliku olemuse paljastamisele ka tarka prohvetlikkust inimkonna tuleviku ettenägemisel ning täiesti uut usuteadvust, nimelt kahe metafüüsilise jõu – inimese ja jumala armastamise – vastandamist. Suurinkvisiitor, metafüüsiline kurjus aegade algusest, ilmutab end igal pool, kus inimeste õnneks ei ole vaja tõde, kus autoriteet tõstetakse kõrgemale vabadusest, kus positivism – see on inimese enesejumaldamise religioon – reetis vabaduse, kus kummardatakse keisrit ja tema mõõka, kus on au sees riiklik absolutism.

Suurinkvisiitori prototüübiks ei peeta ainult Tomás de Torquemadat, vaid ka Konstantin Pobedonostsevit, viimane ei jää tähelepanuväärsuselt esimesele sugugi alla. Pobedonostsev oli vaadetelt mustasajaline, töötas äärmiselt kõrgetes ametites nii õigeusu kirikus kui ka Venemaa riigiaparaadis. Ja peamine – ta oli Dostojevski sõber.

Vene vanasõna ütleb “дружба дружба, а служба служба” (sisutõlge: sõprus sõpruseks, aga teenistus on tähtsam) ja Dostojevski službaks oli aus jumalateenimine – kirjutamine – tões ja vaimus. Nii tuligi välja karikatuur sõbra pihta, Dostojevskile oli tõde tähtsam leivast. Pobedonostsev nagu kogu õigeuskki soovis tuua õnne inimesteni vägisi, pealegi veel maist teed mööda – venestades, teiste religioonide pühakodasid sulgedes, teisitimõtlejaid represseerides.

Kui Dostojeveski heidab katoliiklusele ette tolle hierarhiat paavstiga tipus, siis õigeusupaavstiks oli Pobedonostsev. Dostojevski kirjeldatud aegadel õigeusul patriarhi ei olnud, uuesti seadis patriarhiinstitutsiooni Moskva patriarhaadis sisse Stalin, andis talle suurema võimu kiriku sees, kui on paavstil katolikumaailmas.

Õigeusus oli ja on selgelt nähtav tendents jumaldada kirikut jumala asemel, see, mida Dostojevski “Suurinkvisiitoris” katolitsismile ette heidab.

Usu institutsionaliseerimisele vastukaaluks on õigeusus tekkinud ise fenomen, nimelt staaretsite statuut, kes on Dostojevskile suurimateks autoriteetideks. Need olid kloostrites vaimulikud isad, kes juhtisid ja juhendasid teinekord ka ilmalikke inimesi, meie romaanis jagab staarets Zossima õpetusi eluks Aljošale, kes neid hardalt kuulda võtab.

Staaretsid on midagi kiriklike šamaanide taolist, nad ei ammutanud oma tarkusi ei piiblist ega kiriku ettekirjutistest. Usun, et staaretsid kasvasid välja paganlikest ravitsejatest ja nõidadest, neil on palju ühist hlõstidega, õigeususisese salasekti liikmetega. Nemad viskasid raamatu Volgasse ning teatasid, et nende tarkus on ilmutuslik. Siin tundub olevat nii vabaduse kui ka anarhia hõngu. Hlõstid seisid vastu kiriklikule administratsioonile, keda siin romaanis esindab isa Feropont, kurjus ise, Zossima vaenlane, kes rõõmustab Zossima surma puhul. Dostojevski jutustab ikka dramaturgiliselt – hea contra halb. Tänaseks on patriarhaat vist suutnud staaretsid kaaperdada, ka nemad on läinud võõrandumise teed nagu kogu kirik, seega vabadus on võetud.

Suurinkvisiitorlust jätkus Dostojevskisse endassegi.

Ta vihkas peale katoliiklaste veel juute ja poolakaid; muuseas, aastatel 1941–1945 kasutasid sakslased okupeerides endise Poola ja siis N. Liidu alasid juudivastaseks propagandaks Dostojevski tsitaate, mis on pärit “Kirjaniku päevikust”.

Dostojevski poolakate ja katoliiklastega on veidi kahtlased lood nagu ka jesuiitidega. Selle mungaordu liikmed jõudsid Venemaale Poola sellest osast, mille tsaaririik annekteeris XVIII sajandi lõpus, keisrinna Katariina II tervitas jesuiitide tulekut. Ent samast on pärit ka Dostojevskigi esivanemad, kirjanik on alles kolmanda põlvkonna venemaalane.

Kas jesuiite, katoliiklasi ja poolakaid tappes ei tapa Dostojevski ennastki?

Kas pole tema vene šovinism ehk sellepärast nii äge, et unustada igaveseks enda Poola juured?

Kohati on tunne, et “Karamazovites” on Dostojevski kuidagi liiga palju usklik. Kuidagi ülearu usklik. Ei, ma ei mõtlegi teda süüdistada teeskluses. Ma arvan, et Paulusesse oli ikka jäänud veel väheke Saulust ning kirjutusteraapiaga püüdis ta peletada endast Sauluse-peltsebuli, saada lõplikult lahti kõigist kahtlustest. Ja ehk jõudis ta “Karamazovitega” sihile? Petraševskilaste ringis oli noor Dostojevski harrastanud ateismi ja sotsialismi, ta vaimus oli karistamise ajal toimunud imeline pööre, raske öelda, kas selle käivitas eesolev surm timukakuuli läbi (mis jäi tulemata), elu sunnitööl või mingi tajumatu põhjus teispoolsusest, näiteks ilmutus.

“Suurinkvisiitoris” esitab Ivan petraševskilase seisukohad, küps Dostojevski nagu kummutaks hüperboliseerimise teel noore Dostojevski väiteid. Aga need on endiselt jõulised.

Jah, Dostojevski näeb sügavale inimese sisse, sügavamale kui keegi teine. Aga kes see inimene on, kelle sisse ta näeb? Kes muu, kui tema ise. Tema on suurinkvisiitor (Pobedonostsevi sõber), tema on Ivan, tema tahtis olla ainult Aljoša ja oligi Aljoša, ainult et mitte ainult; tema oli ka vanim vend Dmitri, kes armastas isa Fjodor Pavlovitš Karamazoviga ühte- ja sedasama Grušenka Svetlovat.

Niisiis, Dostojevski meelest on vabadus see, mida mõni uskmatu peab orjuseks. Vaimuorjuseks vähemalt. Ent mulle kättesaadavalt pole keegi jumalasalgaja suutnud tõestada oma tõde nii veenvalt, nagu seda on teinud Dostojevski “Karamazovites”.

Dostojevski on esitanud varem vaid muusikas esitatud idee (Kristuses on vabadus) verbaalselt ning teinud seda geeniuse sulega. Tulemuseks on šedööver, mis on ja jääb maailmakirjanduse kullafondi, mis sest, et kirjutati peaaegu poolteist sajandit tagasi.

PS. Austusest Dostojevski vastu kasutan ma siin nime Kristus, nagu seda tegi tema ning nagu see on kombeks õigeusklikel. Harilikult pruugin ma nime Jeesus.