Hannes Kuhlbach: normaalsuse hoidmise hind

Foto: Shutterstock.com.

Uus normaalsus, mille inimkond ise oma lõpmatus laienemises on kardetavasti põhjustanud, erineb eilsest väliselt vähe. Päike tõuseb ja loojub ikka samamoodi, loomad-linnud toimetavad omasoodu ning näiliselt teevad seda ka inimesed. Kõik ei ole ennast isegi maski taha varjanud. Mõned maskid on ootamatult või oodatult ka langenud. Sisemised muutused on tajutavad ja nendega toimetulek nõuab igaühelt erinevat pingutust.

Keskmine inimene, keskmine stressitase, keskmine haigustundlikkus, keskmine islotasiooniperiood – need kõik on statistilised konstruktid, mis konkreetse inimese olukorda eriti kirjeldada ei suuda. Norm ei seleta piisavalt, kui räägime individuaalsusest ja konkreetsest inimesest (vt Kristjan Pordi artiklit). Seega on ka minu kirjutises a priori vastuolu: püüdes üldistada, ei pruugi ma väga täpselt suuta kirjeldada Sinu sisemaailmas toimuvat.

Inimene opereerib elusolendina üsna kitsas “normaalsusvahemikus”

Kehatemperatuur peaks normis olema kõigest kusagil poolekraadises vahemikus 36,5–37; sellest üle on tegemist juba organismi võitlusega mingi haigustekitajaga. Samamoodi peab inimese füsioloogias olema paigas vee, elektrolüütide, gaaside, hormoonide jne jne suhe, kuid tähelepanu – see pole mingi staatiline “normaalpunkt”, vaid pigem keerukas ja adapteeruv süsteem, mis hoiab tasakaalu väliste ja sisemiste jõudude vahel. Ega siis keegi paigal istu, elu on täis tegutsemist, reageerimist, mõtlemist, analüüsi. Soovitavalt ka vastupidises järjekorras.

Omalaadne tõlkeprotsess, mis vahendab välismaailmas toimuvat-tajutavat inimese meelde, on automaatne, valdavalt teadvustamatu, lihtsustav ja kategoriseeriv. See on olnud evolutsiooniliselt optimaalne, sest nn kognitiivset ressurssi (tähelepanu, mõtlemine, sümboliseerimine jne) ei ole kunagi üle. Seepärast on loodus nii sättinud, et tavapärast infot töötleb inimene psüühiliselt harjumuspäraselt, kuid tavalisest erinev ületab teatud läve ning nõuab suuremat vaimset pingutust. Praegune elukorraldus ei ole väga mitmetel põhjustel tavapärane, harjunud, turvaline. Ka sisemiselt – psüühikas – on tegemist eriolukorraga.

Millal ja millisel viisil saab erilisest tavaline, on praegu küsimus, millele vastust pole. Stress kasvab nii enda sees kui ka inimsuhetes.

Stress on kulukas nii füsioloogiliselt kui ka vaimselt, seda teavad kõik nii eesliini kui ka tagaliini töötajad; seda tunnetame oma uues normaalsuses kõik vähemal või rohkemal määral. Kui stressi ei õnnestu leevendada kasvõi osaliselt sündmuste kulu üle kontrolli omades, võime jõuda kurnatuse- ja apaatiaseisundisse, nagu puuri aheldatud ja suvalise sagedusega elektrilööke saanud koerad Seligmani katsetes. Nimetatud katsed tõid psühholoogiasse kõigile tuntud mõiste “õpitud abitus”. Käegalöömismeeleolu ja loobumine ei ole õnneks veel laialt levima hakanud, kuid kardetavasti on paljude inimeste meeli juba vallutamas.

Hirm on meie kõigi sisse pandud vastuste-reaktsioonide süsteem, mis käivitub võõra, uue, ootamatu signaali puhul eesmärgiga olendi ellujäämise šansse suurendada. Katsetes, kus neuroloogiline hirmusüsteem on ajus läbi lõigatud (taolised katsed loomadega on tänapäeval reeglina eetilistel põhjustel keelatud, kuid ajalooline uurimismaterjal on külluslik), kaotab katseloom võime reaalsele ohule väliskeskkonnast adekvaatselt reageerida ning looduses hukkuks ilmselt üsna pea. Tõsi, inimene ei pea tänapäeval enam üldjuhul kartma ohte, mis tema pika arenguloo jooksul on olnud tavalised. Meist endist on enamiku elusolendite jaoks saanud nn superkiskjad.

Seevastu on normaalsuseks saamas uued ohud, mida evolutsioon ei ole jõudnud veel lihvida ja mida vahel isegi ohuks ei suudeta kvalifitseerida. Ainuüksi Eesti maanteedel hukkus möödunud aastal 52 inimest, vigasaanuid oli ligi 2000. Ometi ei tunne enamik liiklejaid autosse istudes potentsiaalset surmahirmu; seda ei teki kahetsusväärselt ka siis, kui piiratud nähtavusega kurvis gaasipedaali põhja vajutades kolmest eelsõitjast mööduda proovida. Piltlikult öeldes reageerib hirmusüsteem meelte kaudu registreeritavatele ohtudele kui õppiv süsteem. Olukorrad, milles inimene pole n-ö kõrvetada saanud, tõlgitakse ebaühtlaselt ja tihti ebausaldusväärselt, individuaalseid erinevusi arvestades. Kordus sõelub välja optimaalse vastuse, kui korduseks muidugi aega jääb.

Praegune viirus on potentsiaalselt surmav, igal juhul ohtlik. Paljud inimesed surevad selle põhjustatud komplikatsioonide kätte, mis enamjaolt on liitkomplikatsioonid, ja see on iga indiviidi ja tema lähedaste jaoks traagiline. Küllaltki lihtne on ennast kujutleda surija voodi äärde; faktiliselt on ka Eestis juba kümneid perekondi, kes oma lähedaste lahkumist on pidanud tunnistama. Sajad on haigestunud, ilmselt tuhanded viiruse kandjad, sümptomitega või ilma. Siin ei aita eriti tõdemus, et haigus on surmav ehk paaril protsendil elanikkonnast, individuaalne surm on lõplik ja selle statistiline mõõde on pigem külm ja hoolimatu jõnks kusagil graafikul. Enamikule inimestest pole omane käsitleda sellesinatse, saati ükskõik mis viiruse kulgu ja levikut inimeste seas statistiliste meetoditega, vaid emotsionaalselt.

Tundlik meel ei ole häälestatud infot töötlema numbrite ja suhtarvude keeles.

Hirm kas on või siis pole, pole olemas 2% hirmu ja 60% hirmu; hirmutunnetus ei ole hästi tõlgitav statistilisse keelde (nagu ei ole väga hästi ükski psüühiline fenomen). Küll on aga võimalik hirmu esile kutsuda või siis leevendada sõnumeid raamistades, millest räägib nobelist Daniel Kahneman. Tema kirjutatut üldistades töötleb inimene igasugust ohust rääkivat uudist kallutatult ning sõnastusest oleneb vägagi palju.

Küsimused stiilis “Kas olete nõus proovima vaktsiini, mille tulemusena üheksa inimest kümnest paraneb? Kas olete nõus proovima vaktsiini, mille tulemusena 10 inimest sajast sureb?” saavad vägagi erinevad vastused, mõistagi taas keskmiselt ja suure vastajate hulga puhul. Matemaatiliselt olemuselt on need küsimused aga võrdsed. Seega on väga suur erinevus, kas rääkida haigestunutest, surnutest, tervenenutest või üldse mitte haigestunutest. Ohtu tunnetav inimene teravdab oma teadliku tähelepanu negatiivsele infole. Alateadlikult on ta hirmu ja ärevuse meelevallas ning püüab leida temale individuaalselt sobivaid toimetulekuviise.

“Püsi kodus” ei ole toimetulekuviis, vaid ajutine reaktsioon, millest peab edasi liikuma.

Me tunneme hirmu, et see viirus võib meie organismi sattuda suvalisest kohast, ukselingilt või käsipuult või ükskõik kust. Ning ta võib hakata meie organismi laastama, halbade asjaolude kokkusattumisel meid siit elust lahkuma sundima, kas siis tahame või mitte. See viirus on nähtamatu ning temaga võitlus on pigem kaudne, populatsioonis ennetavatele meetmetele rõhuv. Viirust ennast me inimsilmaga ei näe. Meenub uudistest nähtud “lahendus”, kus ühe haigla ette posti külge oli seotud kaltsunukk, millele oli käsitöötunnist tuttavate võtetega antud COVID-19 viiruse ümmargune kuju. Seda “viiruse nähtavat sümbolit” sai igaüks jalaga või käega lüüa, andes oma vägagi konkreetse panuse, et meid ohustavale vaenlasele koht kätte näidata. Mida ei ole võimalik tajuda, tuleb sümboolselt esitada ja seejärel on temaga juba kuidagigi võimalik toime tulla, ehk isegi võita.

Seepärast on väga oluline, et meil on siiski mingid vahendid – pihustid, 80-kraadine viin (teate küll, kui ei ole surmatõbi…), kummikindad, maskid – et ennast hirmutavas eriolukorras kaitsta. Rahvatarkus kombineerituna tänapäevase meditsiini ja mõistliku ettevaatusega, millega võiks iseloomustada nn Rootsi toimetulekumudelit, on psüühiliselt vähema koormusega ja mis kõige olulisem – ei lõhu sidusust inimeste vahel. Viiruse sunnitud kaks meetrit vahet ja kaks inimest korraga on sotsiaalselt jätkusuutmatu mudel, millel on oma, kardetavasti jätkuvalt kasvav hind. Ma ei räägi majandusest, vaid vaimsest tervisest.

Imetajatele eriomane on lähedussuhete katkemise hirm

Ka sellel süsteemil on oma neuroloogiline vaste, seepärast saab lähedase, hooldaja, armsama kaotusest või ka isegi potentsiaalsest kaotusest tingitud hirmu ja ärevust pidada universaalseks fenomeniks. Inimese vaimne sünd ja vaimse tasakaalu hoidmine on seotud lähedussuhetega, alguses emaga, hiljem kogu oma sugulaste-sõprade-kallite võrgustikuga.

Me oleme loomaliigina saavutanud loodusliku hierarhia tipu mitte tänu oma eriti suurele ajule või osavusele või kahejalgsele liikumisviisile, vaid tänu sotsiaalsusele.

Inimeste tugevus nii indiviidina kui ka grupina on koostegutsemises, suhtlemises, kultuuris, ühiskonnas, riigis, majanduses jne jne, mis kõik eranditult põhinevad koostööl, andmisel ja saamisel, jagamisel. Meie evolutsioon on läbi põimitud suhetest, suhtlemisest, sotsiaalsusest kõige laiemas mõistes. Inimene vajab teisi inimesi, et vaimselt terveks jääda, ütleb Jordan Peterson. Üks kõige karmimaid karistusi on üksikvangistus. Vähesed inimesed suudavad inimkonnast eraldatuna terveks jääda. Allegooriliselt öelduna ei kohanud merehädaline Crusoe mitte pärismaalasest Reedet, vaid hallutsineeris endale kaaslase, et mitte päriselt hulluks minna.

Inimesed elavad olulise osa oma elust suhetes.

Me hoiame kõik enda hinges n-ö pilti, kujutlust endast ja oma kallitest, laiemalt väga paljudest inimestest. Me kanname neid endaga kaasas, enda meeles, vahel kogu elu, vahel lühemat aega. Mingi jälje jätavad kõik. Visuaalse nägude eristamise/meeldetuletamise katsetes suutsid inimesed meenutada tuhandeid, paremal juhul isegi 10 000 inimese nägu, kellega nad elu jooksul on vähemal või rohkemal määral kokku puutunud.

Meie aju on üles ehitatud võrgustikuna, selles võib leida palju sarnasusi sotsiaalse võrgustikuga. Nii nagu aju erinevad osad teevad omavahel koostööd erineva tasandi ülesannete täitmiseks, nii ka inimesed ühiskonnas. Täna, eriolukorra 7. nädalal, kui ma seda mõtterida kirja panen, on sotsiaalsed võrgustikud veel säilinud. Me mäletame ja suudame ilmselt üsna kiiresti taastada seosed kultuuris, teaduses, hariduses, majanduses ehk meie tsivilisatsioon ei ole ohus. Küll on rebenemist märgata inimvõrgustike peenes koes.

Vaatamata kohati meeleheitlikele katsetele asendada tegelik lähedus ja kohtumised virtuaalsetega, ei suuda need korvata, saati siis asendada inimeste füüsilist läbikäimist. Küllap on kõik märganud, et ükskõik mis e-suhtluskeskkonna eetris läheb palju kaduma, isegi kõla või tämber on kohati võõras, rääkimata muust. Veel (kas kunagi?) ei suuda internet edastada lõhnu, maitseid, taktiilset infot, rääkimata tunnetest, mida inimesed jagavad üksteisega vahetult ja filtreerimatult ühes ruumis, üksteisest mõnevõrra lähemal kui 2 m viibides.

Inimese nägu, eriti aga silmad, öeldakse olevat tema hinge peegel. Kui me sellest peeglist peame vähemasti poole maskiga katma, siis kas suhtlus on ikka endine?

Kuigi näiliselt on kõik korras – kauplustes toitu jagub, taristu toimib, liikuda on lubatud – siis midagi väga olulist hakkab järjest enam puudu jääma. Ma kardan, et kõige raskem on see inimestele, kelle üksildus juba enne kriisi oli suurem kui ehk “keskmisel inimesel”. Mõnedki inimesed, kes elavad üksinda, on suuremas hädas kui muidu oma isikliku sisemaailma tasakaalus hoidmisel, sest välised majakad plingivad väga kaugel ja väga harva.

Pean silmas vanureid, hooldekodude patsiente, ääremaal elavaid inimesi, niigi harva maailmaga ühenduses olijaid. Nemad vajavad inimlikku kontakti ehk rohkemgi kui ukse taha jäetavat toidukotti või postipakki. Ka nende lähedased vajavad neid, igatsevad nendega päriselt kohtuda. Võimalik et isegi rohkem kui enne eriolukorda. Maise elu haprus ja haavatavus on kohati rohkemgi esil. Paljudel ei ole enam neid päevi, kuid või aastaid, et oodata koroona kadumist. Inimesi lahkub meie seast iga päev ning hüvastijätt oma kallimaga on moraalne õigus, mida eriolukord täna tõlgendab kui “haiguse levitamist”. Selliseid valikuid ei peaks tegema.

Mõistagi on õige ja vale rajajoon hägune. Minu poolt esitatud mõtted võivad olla kallutatud, kuid ma ei tahaks küll nõustuda, et kirjutan millegi vastu või millegi poolt. Võib-olla ongi kõige tähtsam praegu hoida meist igaühel enda sisemist tasakaalu, normaalsust. See aitab toetada lähedasi ja saada neilt toetust vastu.

Ärevail aegadel vaatab iga rahvas ka oma liidrite otsa ning näilisus asendub tegelikkusega. Nii nagu Eesti rahvas on ajast aega joondunud pigem vaimsete ja teadlike liidrite taha, eristuvad ka nüüd tõelised teadjad ja lihtsalt jutuvestjad. Otsuste tegemine nõuab sisemist tugevust ja oma otsuste eest vastutuse võtmist; selliselt toimivaid inimesi usutakse. Täna on rumalus ja tarkus kontrastsemad kui headel aegadel ja võimu vastutus on suur. Kiusatus eriolukord permanentseks muuta kasvab ning osad riigid on oma liidritest juba ainuvalitsejad teinudki. Olgem meie targad, jäägem siiski normaalseks.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (49)