Kolm head kevadet tagasi käisin sõbra agiteerimisel esimest korda Võhandu maratoni sõitmas. See oli pikk sõit, sest viimases kärestikus õnnestus meil kahese kajaki esiotsaga kivisse põrutada ja edasine oli meil korralik tahtejõu tuur. Sellele vaatamata uuristas käänuline Võhandu jõgi väga erilise koha minu emotsioonide varamusse. Seda tunnet olen iga kevad rõõmuga värskendamas käinud. Ei ole kordagi kahetsenud.
Selle aasta kevad tuli teisiti. Viiruskriis tegi meie eludesse erinevaid korrektuure ja pööras paljud asjad pea peale. Õnneks ei kaotanud see võimalust looduses liikuda. Ilma selle privileegita oleks “minu katus” hakanud kiiresti läbi laskma.
Kriisiaegsetel nädalavahetustel Jägala ja Soodla jõgesid avastades tekkis minusse vaikselt ja kindlalt üks mõte. Ärajäänud Võhandu maratoni sõidan seekord tagurpidi. Vastuvoolu, Võõpsust Võrru. Ühe päevaga.
Laupäeva hommikul kell 4:10 lükkasin end Võõpsus vee peale. “Hommik” oli imeliselt vaikne, aga ebameeldivalt külm. Nädala alguse soe ilmaennustus oli asendunud tuulevaikse ja krõbeda ööga. Kajaki pealispind kattus kiiresti õhukese jäätunud kihiga ja sulas täielikult alles kella üheksa ajal.
Iga peatumise ja pildi tegemise hetk tähendas hoogsaid käteringe ja kiireid aerutõmbeid uuesti sooja saamiseks. Aga peatusi tuli esimese kahe tunni jooksul palju, sest iga jõekäänaku tagant vaatas vastu uus looduse kunsttükk.
Sellises koiduvalguses hommikut jõe peal ei mäletagi. Peegelsile vesi, päikesetõusul tekkinud udu ja sinine valgus hoidsid mu meeled päeva põhitegevusest kaugel. Ilus oli!
Õnneks andsid külmunud sõrmed mingi hetk meeldetuletuse, et niimoodi Tamulale enne järgmist hommikut kohale ei jõua.
Tuli sõitma hakata.
Enne kella kuut jõudsin Räpina tammi alla, kus sain hõigata päeva esimese tere. Varajane kalamees lubas endast pildi teha ja tuletas meelde, et mul on vale suund. Enne Räpinat on korralik vastuvool ja eks vanahärra kogenud silmad nägid seda pingutust, millega võõras ülesvoolu pressis. Aga tänu sellele pingutusele sai keha esimest korda nii soojaks, et soojus jõudis korraks ka näppudesse.
Räpina ülevedu läks edukalt, nii nagu ka kõik järgmised. Veekindel seljakott koos söökide ja jookidega selga ning kajak õlale. Red Bulli lennukat turbojooki seekord keegi ei pakkunud ja selge, et sellest purgist poleks Võruni ka jagunud. Jõin selle asemel termosest kuuma Food Stuudio kanapuljongit.
Leevakule jõudsin Räpinast kahe tunniga. Lootsin, et veetase on piisavalt kõrge, et sõita käänulisemad jõekurvid otseks, aga juba esimeses suures kurvis lõikasin otseminekuga näppu. Jäin korralikult mudasse kinni ning jõesängi tagasisaamiseks sain mõnusalt energiat raisates sumada. Rohkem ma lõikeid enam teha ei proovinud ja jõesängis kurvitamisest kogunes lõpuks tavapärase kõrge veetasemega sõidust rohkem kui kolm kilomeetrit lisapikkust.
Pildistamiseks tegin peatusi valikuliselt, aga siiski pigem rohkem kui vähem, sest Võhandu jõe ürgorg on fotograafile tõeline maiuspala.
Olgu öeldud, et minu pildistamisvahendiks on matkadel Fujifilmi X100V, mis on äärmiselt hea matkakaamera oma niiskuskindluse ja priima pildikvaliteedi poolest. Lisatud pildid on kõik selle kaameraga tehtud.
Lisaks jõge ümbritsevale faunale pakkus Võhandu sõit palju kohtumisi loomade ja lindudega. Lähemalt ja kaugemalt kohtasin palju kopraid, sokuhärrasid ja kitsi. Lisaks nelja rebast, kahte jänest, saarmast, põtra, merikotkast, jäälinde, erinevaid rähne, laululuiki ja teisi fauna esindajaid. Ei saa öelda, et silmadel aerutamise ajal igav oleks olnud.
Leevakult edasi hakkas töö.
Mõtlesin korra peale kajaki ülevedu, et allavoolu sõites on Leevaku söögipunktiks on tavaliselt kõikidel osalejatel üsna “pikad” näod ees, sest seljataha on jäetud juba 70 km distants. Vastuvoolu tulles on Leevakul sama tunne, aga minna on veel 70 km ja raskem osa alles algab.
Selle mõtte peale tegin esimese pikema söögipausi ja asusin uuesti teele teadmisega, et järgmise kolmekümne kilomeetri jooksul ootavad ees Lauri-, Kassi-, Viira- ja Süvahavva vesiveskite astangud, nendest üleveod ja stabiilselt kiire vastuvooluga jõgi. Kõik eelnev oli olnud pelgalt mootori soojendus.
Vaatamata hoogsale aerutamisele hõiskasid jätkuvalt minu visuaalsed meeled, mida tekitasid Võhandu jõe vägevad liivakivipaljandid – Põdramüür, Viira veskimüür, Kalmetu müür, Tsirgu müür jpt. Pildistamise ajaks ankurdasin ennast jõe kaldasse, tegin pildid ja peale seda lükkasin end voolu tagasi.
Süvahavvasse jõudes olin koos peatustega teel olnud üheksa tundi ja sõitnud nelikümmend seitse kilomeetrit. Olin esialgse sõiduplaani mõttes igati graafikus ja lubasin endale sooja söögi pausi Tactical Foodpacki pasta näol. Termosest kuum vesi pakki, kümme minutit ootamist ja toitev lõuna valmis. Kõrvale Food Stuudio maitsev kanapuljong ja peale kaks Karumsi kohukest. Nautisin pausi ja kohtusin lõunapausi lõpetuseks Leevilt kohale libisenud paari sõbraga, kes olid tulnud Võhandule kanuud testima ja aitasid mu auto Võrru transportida. Soovisime üksteisele jõudu ja lahkusime vastupidistes suundades.
Teadsin, et Süvahavvast Leevini on jõe kõige raskem osa, aga seda, et Leevilt Paidrani on täpselt sama raske lõik, seda millegipärast minu plaan ette ei näinud. Ju ei tahtnud näha. Mõttes tänasin mitu korda ülikorralikku lõunapausi, ilma milleta oleks minust Paidras ainult riismed järel olnud.
Mida tähendab vastuvoolu sõitmine kiiresti voolaval jõel?
Kui arvata, et see on nagu jalgrattaga tühja kummiga sõitmine, siis enam-vähem peab see paika. Vahe on lihtsalt selles, et kui rattaga jääd peale väntamise lõpetamist seisma, siis jõe peal hakkad peale aerutamise lõpetamist jõe kiirusele vastavalt allavoolu liikuma. Allavoolu Võhandu maratoni olen kahel viimasel aastal sõitnud üheksa ja poole tunniga, mis tähendab keskmiselt kümme kilomeetrit tunnis liikumist. Ülesvoolu minekul on poole aeglasem tempo korralik tõmbamine.
Minu maksimaalne kiirus kajaki peal on sileda veega ca 11 km tunnis ja seda mitte väga pikka aega. Võhandu jõe kiiremad kärestikud voolavad nii kiiresti, et maksimaalse pingutusega sõidad kärestikke ülesvoolu kohati sentimeeter sentimeetri haaval.
Sain eelnevatel nädalavahetustel Jägala jõe peal hea arusaama sellest, kui raske on kärestikest üles minna ja kuidas neid läbima peab. Tuleb hoida väga ühtlast tõmmet, töötada terve kehaga ja mitte lasta end morjendada sellest, et kohati edened ühe aerutõmbega ainult mõne sentimeetri. Mõnikord läheb kiirevoolulisel lõigul väikese kärestiku läbimiseks 4–5 minutit aega ja need rasked minutid tuleb lihtsalt ära kannatada.
See hetk, kui kajak uuesti liikuma hakkab, on naeratus näol ja väike “huuh” huulil garanteeritud.
Paidra tammi alla jõudmiseks tuli teha viimane ülesvoolu tõmbamise eneseületus. Ma ei tea, kas spetsiaalselt minu jaoks oli sellel päeval tammi kanalid väga avatud asendites või ei olnud ma eelnevatel aastatel peale Paidrat nii kiiret voolu lihtsalt kogenud. Igatahes, see viimane sajameetrine lõik oli ekstravalusa maitsega. Ja ülevedu oli ka raske.
Süvahhavast Paidrasse jõudmiseks läks aega peaaegu kuus tundi ja see lõik sõi minust päeva suurima energiakoguse. Kell hakkas saama seitse ja sain aru, et jään pimeda ja külma kätte.
Tuli ennast turgutada. Termosest kuum vesi Tactical Foodpacki riisipudrule peale ja kümne minuti pärast soe energialaks sees. Avasin lisaks “esmaabi” paketist Coca-Cola pudeli ja lasin endale pool liitrit suhkrut “otse veeni”. Hämmastavalt kiiresti toimiv vahend, kui keha energiaressursid on nulli tõmmatud.
Arvasin, et viimased kakskümmend kuus kilomeetrit võtavad aega umbes neli tundi ja kell üksteist randun Tamula hotelli liivarannal. Selle plaaniga teele läksingi.
Tunni pärast, kui kell oli kaheksa saanud ja päike varjus vaikselt metsa taha, läks külmaks. Peale ühte pildistamist sain aru, et peatusteks ja pildistamiseks rohkem aega võtta ei tohi, sest muidu ei saa enam sooja sisse.
Kuusteist tundi tööd hakkas vaikselt keha soojusvarustusega oma tööd tegema. Külmatunde vältimiseks hoidsin tõmbel head rütmi ja Kääpa silla all vaatasin, et olen alates Paidrast liikunud planeeritust oluliselt kiiremini – seitse ja pool kilomeetrit tunnis eeldatud kuue asemel. Suurepärane energiajook, saabuv külm ja pimedus mängisid selles oma rolli. Järgmine kümme kilomeetrit Kirumpää sillani läks sama rütmiga. Kirumpää silla juures tegin viimase peatuse ja kiirsöögi kahe singi-juustuvõiku ja sooja kanapuljongi näol.
Viimased viis kilomeetrit olid põnevad.
Alustuseks demonstreerisid oma sabadega plärtsutegemise oskust kolm kobrast. Eelviimase silla, Liitva all oleks napilt ujuma saanud, sest sõitsin vee piiril oleva puujändriku peale kinni. Õnneks jäin “püsti”. Ja siis, pimeda jõe kõige kitsamal lõigul, jooksis seitsme meetri kaugusel kaldal minuga kaasa suur haukuv koer. Tagantjärele pole midagi ka imestada, et just sellel lõigul sõitsin GPS-i järgi päeva kiireima kilomeetri. Ja kasu oli sellest täpselt nii palju, et Roosisaare silla all lõi kirikukell kümme korda.
Mis ei tapa, teeb tugevaks, aga ega see lihtne sõit polnud!
Kaheksateist tunniga ülesvoolu sõitmine annab võimaluse nautida loodust märksa rohkem, kui kiire allavoolu sõit seda pakub. Tahtmist peab muidugi palju olema ja energiat kulub võrreldes allavoolu sõitmisega poole rohkem. Kui tagantjärele GPS-i andmeid vaadata, siis puhas sõiduaeg (liikumise aeg ilma pausideta) oli kolmteist tundi. Pildistamised, söögipausid ja üleveod lisasid sõitmisele viis tundi aega juurde.
Miks alustasin sõnadega “Võru veri ei värise?”.
Minu kadunud vanaema ja vanaisa sünni- ja elukohad olid Ruusmäe lähistel asuvad Parmo ja Rätsepa talud. Seega läbi ema voolab minus puhas Võrumaa veri. Arvestades, et ka meie suguvõsa nimi Jõepera on pärit Võhandu jõe käänuliselt kaldalt, pole suurt imestada, kui vahel tekib mõnel kodanikul tahtmine kala moodi vastuvoolu minna. See tahe on veres sees ja see ei värise.
Kui soovid kogeda Võhandu maratonitrassi võlu ja valu, siis käesoleva aasta õigetpidi maratoni võlu ja valu on võimalik kogeda 5. septembril. Lisainfo leiad siit.
Häid tervisi ja nautige Eestimaa puhast loodust!
Assar Jõepera hobid ja tööd on omavahel kenasti põimunud. Igapäevase töö, Fotoluksi vedamise ja Eesti laskesuusatamisele hoo andmise kõrvalt leiab ta aega nii loodusmatkadeks kui ka sportlikeks tegevusteks.
Assar Jõepera
Assar Jōepera on liikumis- ja spordientusiast, kes loob eestimaalastele paremaid liikumisvōimalusi SA Eesti Terviserajad juhatajana. Loe artikleid (10)
