Analüüs. Kas koroonakriis kukutab tänase maailma majandussüsteemi?

Tänane majandussüsteem ei harmoneeru ei ökonoomika, ökoloogia ega moraaliseadustega. See süsteem on määratud lõppema. Foto: Tavid

Maailmamajandus, eeskätt aga lääneriigid on seilanud juba pikemat aega tagastamatu võlakoorma, reaal- ja finantsmajanduse irdumise,  deindustrialiseerumise, struktuurse töötuse, kontrollimatu finantsspekulatsiooni ning rekordilise varandusliku kihistumise koosmõjus “täiusliku tormi” suunas. Tänane süsteem ei harmoneeru ei ökonoomika, ökoloogia ega moraaliseadustega. See süsteem on määratud lõppema, kirjutab Tavidi analüütik Adrian Bachmann pikemas analüüsis.

Võtmeteguriks, mis otsustab, kas maailmamajandus liigub seninägematu depressiooni või taastumise kursil, saab see, kui kiiresti teadvustatakse normaalse elukorralduse taastamise möödapääsmatust, ning pikemas perspektiivis see, millal jõuab otsustajateni arusaam sellest, mis on globaalse majandussüsteemi “normaalsuses” olnud pikemat aega ebanormaalset. Tendentsid, mis ei saa jätkuda… lõppevad. Paratamatult. Valikud kuuluvad meile. Tagajärjed samuti.

Tormihoiatus – kriis, mille laadset pole seni nähtud

Rahvusvaheline valuutafond (IMF) ei esine sensatsiooniliste avaldustega. See pole lihtsalt kombeks. Ülemaailmse finantsmajandusliku korra ülemhaldur, 189 riigi viimase instantsi laenaja, globaalse rahapoliitilise kursi suunaja teeb avaldusi tehnokraatlikult, emotsioonideta ja enesekindla autoriteedi positsioonilt. “Washingtoni konsensus” on alates 1944. aastast öelnud, kuidas asjad on ja… kuidas olema peavad. Sellise tonaalsusega on kolmveerand sajandit instrueeritud riike, kuidas oma rahvamajanduse puslet maailmamajanduse suurde pilti sobitada.

Ka olukordades, kus riikide makromajanduslikud näitajad on kõnelenud trööstitut keelt, on IMF-i väljenduslaad vääramatult (kriiside osalistele sageli talumatult) stoiline, sarnanedes inseneriga, kes kirjeldab, millised komponendid ja allsüsteemid suboptimaalsel tasemel töötavad ning milliste meetmete abil majanduse rikkis aparaat töökorda saada. Ei ole olukorda, mis ei oleks mõistetav, ega probleemi, mis poleks lahendatav. Kõik on juba nähtud ja tehtud… andmebaasid on olemas, mudelid loendamatute juhtumite käigus järele proovitud. Just selline oli asjade loomulik kord… seda kuni hetkeni, mil maailmamajanduse hammasrattad seiskusid. Business as usual’ist sai hetkega no business at all.

14. aprillil edastab IMF rahvusvahelisele kogukonnale sõnumi, mida ei ole varem kuuldud. Maailm siseneb peagi seninägematusse sotsioökonoomilisse surutisse, mis saab olema rängim pärast 1929.–1932. aasta suurt depressiooni… ning seda juhul, kui asjad (pigem) hästi lähevad.

IMF-i peaanalüütiku Gita Gopinathi sõnul “paneb ees ootav depressioon 12 aasta taguse finantskriisi kahvatuma”. Kui 2008.–2009. aasta finantsturbulents tõi kaasa maailma SKT kokkutõmbumise 0,1% võrra, siis 2020. aastal on ootamas ees 3%-line kontraktsioon. Esimest korda ajaloos täheldatakse olukorda, kus sügavas languses on kogu planeet – paralleelselt nii arenenud kui ka arengumaade majandused. Valuutafondi 189 liikmesriigist 170 ootab ees majanduse kärbumine – asjade seis, millel puudub maailmamajanduse ajaloos pretsedent. Euroopat saab kriis tabama kõige rängemalt – valuutafondi hinnangul on vähemalt 7,5%-line langus eurotsoonis juba garanteeritud (võrdluseks – 2009. aasta finantskriisi põhjas langes eurotsooni SKT maksimaalselt 4,5%).

Mida see kõik tähendab?

Kontekstivabalt ei kõla maailma kogutoodangu 3%-line langus ju kuigi dramaatiliselt. Seda suuresti tänu vääranaloogiale, mis tekib, kui tõmmata paralleel “majanduskasvu” ning eraisiku sissetuleku vahele. Üritada mõista tundmatut kogetu põhjal on nii inimliku mõistmise kui ka mõistmatuse algupäraks. Talupojalik rehnung arutleb umbes sedasi: 3%-line sissetuleku langus ei tohiks ju muuta ei kerjuse ega miljardäri elukvaliteeti? Mis see siseriikliku kogutoodangu tõus või langus muud ikka ole kui eraisikute sissetulekute kasvu või languste summa? Jah. Ja ei…

Oluline on meeles pidada, et “maailmamajandus” on abstraktsioon, mis ei kujuta endast ühte majandussubjekti ning “majanduse kogutoodang” on liiga erinev nähtus, et olla ekvivalendiks tavainimese regulaarsele sissetulekule. “Majandus” ei ole subjekt, vaid protsess, mis koosneb interaktsioonidest loendamatute subjektide vahel. Need on subjektid, kelle varaline positsioon on võrdeline nende turvatusega majanduskriisi mõjude eest ning pöördvõrdeline samasse klassi kuuluvate isikute arvukusega. Enam kui saja miljardi dollari suurust varandust omab vaid kaks ameeriklast 328 miljonist, samas 192 miljonit ameeriklast ei suudaks vabast rahast panna üheskoos kokku summat, mis küündiks kahe rikkaima ameeriklase varanduseni.

Majanduskriisid tabavad aga kõige valusamalt just majanduslikult vähem kindlustatud isikuid. 2009. aasta 0,1%-line ülemaailmne SKT kahanemine tõi kaasa sadade miljonite elukvaliteedi olulise languse. Maailmamajanduse 3%-line kokkutõmbumine (umbes 2500 miljardit eurot ehk Prantsusmaa aastane kogutoodang) on võrdne poolega maailma elanikkonna vaesema poole varandusest.

Küsimus sellest, kas miljard kaob ühe miljardäri või miljoni vaese taskust, on bilansiliselt mõõdetuna identne, ent omab päris maailmas mõõtmatut vahet inimlike kannatuste kogumääras. Kui miljardäri 10%-line sissetuleku langus ei mõjuta praktiliselt üldse materiaalse ja sotsiopsühholoogilise heaolu taset ühiskonnas, siis miljonite vaeste 30%-line sissetuleku langus võib kiiresti kulmineeruda näljahädas, rahvasterändes, sõdades, pandeemiates, massirahutustes, geopoliitilistes nihetes, revolutsioonides ja riigipööretes.

Murelikud näod valuutafondi tehnokraatide nägudel muutuvad ühtäkki mõistetavaks.

Pilt on tavatult heidutav eeskätt kahel põhjusel.

Esiteks tuleb meeles pidada, et IMF-i välja kuulutatud 2008. aasta finantskriisi mõjusid oluliselt ületav 3%-lise majanduslanguse prognoos ei visioneeri halvimat, vaid parimat võimalikku stsenaariumit. Mudel lähtub eeldusest, et alates 2021. aastast taastub globaalmajandus rohkemal või vähemal määral kriisile eelnenud elukorralduslikel alustel. Pole mingisugust garantiid, et asjade kulg saab tegelikkuses selline olema.

Veelgi problemaatilisem on aga asjaolu, et hoolimata globaalse majandusseisaku pretsedenditusest ei ole senini välja kuulutatud ühtegi globaalse ulatusega programmi, mis seninägematut reaalsust adekvaatselt adresseeriks.

252 triljoni dollari küsimus seisneb selles, kuidas saab 3%-lise majanduslanguse tingimustes maailma võlakoorma teenindamisega hakkama globaalne finantssüsteem, mis viidi 2009. aastal vaid 0,1%-lise langusega kokkuvarisemise äärele. Küsimused, mida ei esitata, on teadupärast sellised, mis ei ole küsimisväärsed või mille vastused on liiga pelutavad. Pole üldsegi selge, millised motiivid on praegusel juhul kõrvulukustava vaikuse taga.

Maailmamajandus enne koroonaviirust – haiguslugu asetab patsiendi riskirühma

Maailmamajandus ei olnud terve ka enne, kui COVID-19 selle hospitaliseeris. Planeedi rikkuste loomise ja ümberjaotamise süsteem on põdenud aastakümneid üha süvenevat haigust. Patsient sonib ning näib olevat deliiriumis, suutmata mõista oma teguviisi mõistusevastasust. 2008.–2009. aasta finantskriisi tohterdamiseks manustatud triljonid kujutasid endast väga kulukat ravimeetodit, mis täideti valediagnoosi alusel. Panganduskontsernidele kingiti uus raha, millega tasuda vanad võlad. Menetlus oli küll lihtne, ent üksnes forsseeris rikkuse ja võimu seninägematut hüpertrofeerumist finantssektori suunal.

Reaalsuses ei lahendatud möödunud kümnendil aga ühtegi maailmamajanduse süvaprobleemi, lükates sisulised lahendused ootama järgmist globaalset kriisi, mis saabus ootuspäraselt kõige ootamatumal kujul nagu kataklüsmidele kombeks. 

Maailmamajanduse pikaajalise tõve põhisümptomid on tõsised ning raviskeemi või elustiili muutuseta “patsiendi” jaoks letaalsed. Koroonakriis toimib selles protsessis kui COVID-19, mis on nakatanud 84-aastase astmaatiku.

Maailmamajanduse haiguse põhitüsistused on aga järgmised.

  • Kiireim võlakoormuse kasv läbi aegade, mis peab varem või hiljem paratamatult päädima hüperinflatsiooni, rahareformi või võlgade annulleerimisega. Planeedi võlad ei saa paraku igavesti kasvada kiiremini kui majanduse kogutoodang, mis neid teenindab. Ent selline on reaalsus olnud juba aastakümneid, kasvatades finantssektori kasumite osakaalu majanduses mõnelt protsendilt mõnekümne protsendini.
Maailma võlakoorma rekordkiire kasv 2002-2017 perioodil ületab oluliselt võlamaksete aluseks oleva maailmamajanduse kasvutempo. Püramiid peab millalgi kokku varisema.
USA siseriikliku kogutoodangu ja võlgnevuse kasv 1951-2014 perioodil. Graafik peegeldab juba mesopotaamia templimajanduste ajastust teada majanduse seaduspära, kus võlakoorem kasvab paratamatult kiiremini kui majandus. See sunnib üha suuremat osa rikkusest jagama kreeditoride klassile – pankadele, investeerimispankadele-fondidele ning kõikidele füüsilistele ja juriidilistele isikutele, kelle tegevus ei ole tegelikkuses majanduslik, vaid krematistiline ning ei seisne väärtuste loomises, vaid loodud väärtuste üha suuremas oma(sta)mises. Antud asjaolu seletab, miks USAs on finantssektori kasumite osakaal kogumajandusest viimase poole sajandi jooksul kasvnud umbes 1000% võrra circa 4% pealt 40%-ni. Kuigi antud protsess on eriti omane USA’le ning teistele ülimalt “finantsialiseeritud” majandustele, on see universaalne üle maailma, kuna tegemist on sama võlapõhise
  • Inimkonna ajaloo suurim varanduslik kihistumine, kus planeedi 2200 miljardäril on rohkem vara kui 4 600 000 000 inimesel kokku. Situatsiooni obstsöönsus muutub inimlikult hoomatavaks, kui kujutame ette olukorda, kus Loksa linnakese elanikkonnal on rohkem vara kui kõikidel Hiina, India, Euroopa ja Aafrika rahvastel kokku. See pole fiktsioon, vaid rahaliselt mõõdetava rikkuse reaalne jaotumine inimkonnas aastal 2020.
Maailma rikkuse jaotumine 2019 näitlikustatud visulaalsel kujul.
  • Rikkust ja vaesust iseeneslikult taastootev rahasüsteem, kus raha hind on rikkaimatele sisuliselt tasuta ning vaestele hinnaga, mis muudab kitsikusest väljarabelemise praktiliselt võimatuks. Piiramatute finantsiliste ressurssidega globaalsete investeerimiskontsernidele (mille hallatavate varade maht ületab pea kõikide maailma riikide aastased kogutoodangud) kätte saadavad intressimäärad ehk “raha hind” on allapoole inflatsioonimäära, samas kui vaesuslõksus majandussubjektid peavad raha eest maksma kümneid kordi rohkem. Vaesus toodab vaesust.
  • Kontrolli alt väljunud finantssektor, mille “finantsinstrumentide” bilansiline väärtus kasvab oluliselt kiiremini finantsvarade intressimakseid tasuvast maailmamajandusest. Tegemist on eelnevalt kirjeldatud protsessi paarisnähtusega.
Maailma finantsinstrumentide kogumahu kasv 1990-2015 (Bloombergi 2017 avaldatud uurimuse kohaselt, viimase 5 aasta jooksul on pidev kasv jätkunud).
  • Reaal- ja virtuaalmajanduse kiirenev liikumine paraleelreaalsustesse, kus kokkupuutepunktid pärismajanduse ning finantsmajanduse vahel on kadumas.
Kuvatõmmis USA peamise majandusuudiste telejaama CNBC 09.04.2020 otse eetrist. Ülekandes teadustatakse paralleelselt, kuidas USA aktsiaturgudel toimus suurim hinnaralli alates 1938 aastast. Seda hetkel, mil Ühendriigid registreerisid riigi ajaloo kiireima töötute arvu kasvu, kus 10% kogu USA tööjõubaasist (16 miljonit 164 miljonist) kaotas mõne nädalaga töö. Rahatrüki poolt üles paisutatud virtuaalmajandus elab tänapäeval oma elu, mis on sotsiaalmajanduslikust reaalsusest lahutatud.
  • Finants- ja kinnisvara hindade inflatsioon kaugel üle keskmise sissetuleku kasvu, mis on viinud olukorrani, kus noored generatsioonid “rikastes” riikides ei suuda eluaset soetada, majanduslikult emantsipeeruda ning järelkasvu võimaldada. Sellel on ulatuslikud järelmid geopoliitikale ja etnogeneesile, süvendades demograafilist tasakaalustamatust hääbuvate jõukate rahvuste ning vaesuses virelevate, ent plahvatuslikku järelkasvuga rahvaste vahel. Maailma kõige madalama sündivusega Euroopas (kui Lõuna-Korea ja Jaapan välja arvata) elab (üha väiksemaks jääv) parimas lastesaamise eas 16–29-aastaste generatsioon 68% ulatuses endiselt koos vanematega. Reaalmajandust väljasuretav finantssüsteem, mis röövib noortelt töökohad (mis kolitakse maksimaalse kasumi nimel arengumaadesse) ning kergitab samal ajal krediidiraha laineharjal kinnisvarahinnad väljapoole iseseisva elu alustamise võimalikkuse piire, on mõistusevastane ning oluline faktor europiidse rassi väljasuremises nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas.
  • Stabiilsete valuutade kadumine pärast kullastandardist loobumist, mis on röövinud võimaluse säästude kõrvalepanemiseks muul viisil kui alatasa väärtusetuks muutumise ohtu kandvaid finantsinstrumente soetades või kinnisvaramulli karuselliga liitudes. Inflatsioon sööb tagatisvarata valuutade väärtust, jättes sisuliselt ainsaks jätkusuutmatu finantssüsteemi väliseks likviidseks varaks füüsilise kulla, mida leidub liiga piiratud koguses (pisut vähem kui üks unts maailma iga elaniku kohta), et kõiki finantsapokalüpsise saabumise korral kaitsta.
Kulla hinna kasv dollarites pärast kullastandardist loobumist 1971 (mõõdetuna USD/ untsi kohta). Graafikut võib lugeda peegelpildis nii kulla väärtuse lakkamatu kasvuna kui tagatisvarata valuutade väärtuse langusena.
  • Massiivne, permanentne ja globaalne finantssõja pidamine, mis röövib miljonitelt inimestelt majandusliku edenemise perspektiivid, mis tuuakse ohvriks geopoliitiliste ambitsioonide altarile.
  • Võtmetehnoloogiate süvenev monopoliseerumine ning nende loodud rikkuse koondumine käputäie transnatsionaalsete korporatsioonide kätte, kelle kasumitest osa saav omanikering moodustab maailma populatsioonist olematu (ja kahaneva) protsendi.
  • Panganduse kontsentreerumine “liiga suur, et ebaõnnestuda” tüüpi finantskontsernide kätte, mis loob olukorra, kus maailma pantvangi võtnud suurimate finantskonglomeraatide võim saab seaduseks iseenesele, väljudes faktiliselt ühiskonna poliitilise kontrolli alt.
  • Süsteemne huvide konflikt sotsiaalmajandusliku regulatsiooni kõigil tasanditel, mis mehitab regulatsiooni objektiks olevate majandusharude (eeskätt finantssektori) eest vastutavad avalik-õiguslikud organid nendest sektoritest pärinevate ning sageli nendesse tagasi suunduvate kaadritega. 99% elanikkonnast, kes peaks valima ametisse avaliku, mitte erahuvide eest seisvad poliitilised jõud, ei mõista aga protsesside olemust ning süsteem taastoodab iseennast.
  • Deindustrialiseerumisest tingitud keskklassi ümberlokeerumine Aasiasse Euroopas ja Ameerikas, mis jätab andekatele noortele üha vähem alternatiive “haljale oksale” jõudmiseks, kui liituda hüpertrofeeruva finantssüsteemi kaadritega pigem väheste võitjate kui arvukate kaotajate poolel. Seni kuni börsimaakler teenib kümneid kordi enam kui insener, ei ole oodata trendide pöördumist ning Lääne deindustrialiseerumine jätkub. Kõige andekamad noored lääneriikides suunduvad üha enam reaalsektori asemel finants- ja administratiivsesse valdkonda, katalüseerides lääneriikide kiirenevat tööstuslikku marginaliseerumist. Hetk, mil maailma tööstust domineerivad Aasia riigid joondavad ennast ümber Hiina-kesksesse finantssüsteemi, saab olema hetkeks, mil lääneriikide heaolu tase teeb läbi drastilise languse, kuna finantssektori “toodete” abil reaaltoodangu eest tasumine lakkab ning Aasia odavast tööstustoodangust saab minevik.
Reaalmajanduse kokkuvarisemine. Tööstustootmises ja finantssektoris töötavate inimeste osakaal USA kogu tööhõivest. 1944 aastast maailma rahasüsteemi kesemeks olnud kunagise maailma sepikoja Ameerika Ühendriikide peamiseks eksportartikliks ei ole enam reaalne toodang, vaid dollar ning sellele ehitatud permanentselt paisuv finantsinstrumentide mass.
Tööstustootmise ja finantssektori osakaal USA ettevõtete kasumitest 1948-2012 perioodil. Finantssektori kasumite osakaal üha kasvab finantsasutuste tegevust piiravate regulatsioonide lõdvendamisega samas kui tööstustootmise kasumid kahanevad seoses reaaltootmise relokeerimisega Aasiasse.
  • Ökoloogiliselt jätkusuutmatu tarbekaupade ületootmine, mille on põhjustanud võlapõhise rahasüsteemi tekitatud vajadus paisuva krediidiraha pealt üha suuremaid intresse maksta. Olukorda süvendab oluliselt toodetava kauba üha madalam kvaliteet, mis väljendub üha lühemates ekspluatatsioonitsüklites. Asjaolu, millega on anekdootlikul tasemel kokku puutunud kõik, kes võrdlevad paarkümmend aastat tagasi soetatud tarbekaupade kestvust tänapäevastega. See on protsess, mis ei ole üksnes finantsiliselt, vaid ka ökoloogiliselt võimatu.
  • Ränk ja süvenev globaalne demograafiline tasakaalutus, mis on esile kutsutud suuresti eespool kirjeldatud rahanduslik-majandusliku tasakaalutuse epifenomenina.
  • Rahvusvaheliste korporatsioonide massiline maksudest kõrvale hiilimine maskuparadiiside kaudu, mis loob ebanormaalse olukorra, kus majandusringluse kõige rikkamate osapoolte maksukoormus on minimaalne või olematu, samas kui avalikku sektorit hoiab üleval umbes 70% kumulatiivset maksukoormust (sotsiaal-, tulu-, käibemaksud ning aktsiisid) omav “keskmine kodanik”.

Loetelu ei ole ammendav, vaid üksnes kogum põhitrende, mis iseloomustavad maailmakorda sellisena, nagu see aastal 2020 finantsmajanduslikus plaanis välja näeb.

See on maailmakord, kus võlapõhine virtuaalne rahasüsteem sunnib hüperinflatsiooni ähvardusel planeedi piiratud füüsiliste ressurssidega majandust lõputult kasvama.

Maailm, kus finantsturgude päevakäive ületab Jaapani ja Saksamaa kombineeritud SKT – nädalakäive planeedi aastase kogutoodangu. Maailm, kus 90% suurimate aktsiaturgude tehingutest sooritavad automatiseeritud robotid. Maailm, kus 2000 maailma jõukaimat inimest omavad enam vara kui pool planeedi elanikkonda. Maailm, kus 10 suurimat erafirmast varahalduskontserni valitsevad suuremat bilansilehte kui maailma 197-st suveräänsest riigist 188 kombineeritud kogutoodang. Maailm, milles asjade sisuliste ja bilansiliste väärtuste käärid on jõudnud punktini, kus New Yorgi kinnisvara on väärt rohkem kui kogu USA tööstuslik infrastruktuur.

Selline on süsteem, mis ei harmoneeru ei ökonoomika, ökoloogia ega moraaliseadustega. Süsteem, mis on määratud lõppema. Kas koroonakriisist ajendatuna või mitte, seda näitab juba lähitulevik.

Maailmamajandus pärast koroonakriisi – surm, taastusravi või ümbersünd?

Nagu eelnevast nähtub, on maailmamajandus, eeskätt aga lääneriigid seilanud juba pikemat aega tagastamatu võlakoorma, reaal- ja finantsmajanduse irdumise,  deindustrialiseerumise, struktuurse töötuse, kontrollimatu finantsspekulatsiooni ning rekordilise varandusliku kihistumise koosmõjus “täiusliku tormi” suunas.

Koroonaviiruse pandeemia jõudmine Euroopasse ja Ühendriikidesse on tänase päeva seisuga toonud kaasa elukorralduse seiskumise, majanduse paralüüsi ning kapitaliturgude kokkutõmbumise. Tõenäosus on suur, et finantsvarade langus maailmaturgudel jätkub seni, kuni majandus seisab, olles perioodiliselt kergitatud keskpankade massiivsete stiimulpakettide armust, omades üha vähem kokkupuutepunkte pandeemiast halvatud reaalmajandusega. Seiskuva majanduse tingimustes üha kasinamaid rahavooge omavate börsiettevõtete aktsiakapitali bilansilist väärtust üleval hoides ponnistavad keskpangad lähitulevikus selle nimel, et vältida võlastruktuuride kokkuvarisemist. Sellisel viisil üritatakse majandusseisaku kiuste vältida 90% maailma reservvaluutasid emiteerivate lääneriikide finantssüsteemi krahhi pankrotilainete ja tagatisvarade kollapsi läbi.

See on ootuspärane, kuna läänekeskne globaalne finantssüsteem ei oleks 1929. aasta krahhi laadse stsenaariumi korral kehtivate kontuuride alusel enam taastatav. Seda seepärast, et reaalmajanduslik jõudude vahekord, millele globaalne finantssüsteem peaks olema rajatud, on liikunud viimaste kümnenditega vääramatult läänest Aasia suunal, mis annab praegu üle 50% maailma kogutoodangust, ent moodustab ebanormaalsel kombel lääneriikidest oluliselt väiksema osa maailma aktsiaturgude turukapitalisatsioonist ning murdosa reservvaluutade positsioonidest. Virtuaalvarade ja reaaltootmise suhe ei vasta ammu enam planeedi majandusgeograafia reaalsusele.

Aasia riikide osakaal maailmamajandusest arvestatuna ostujõuga korrigeeritud kogutoodangu alusel. 2020 aastal möödub Aasia ülejäänud planeedi kombineeritud majandusvõimsusest. Koroonapandeemia poolt halvatud Euroopa ja USA majanduste langus kiirendab jõudude vahekorra muutust ning arengumaade liikumine Hiina majandusmassi gravitatsioonivälja orbiidile kiireneb.
Maailma reservvaluutade osakaal 2018 seisuga. Kuigi Aasia riigid annavad üle 50% planeedi reaalmajandusest ja samaväärse osa ekpordist, moodustavad 90% maailma reservvaluutadest endiselt lääneriikide vääringud. Imbalanss ei saa jääda püsima ning juhul kui koroonapandeemia peaks pankrotistama arengumaad, ei ole kindel kas need enam lääne finantsorbiidile naasevad.

Oluline on meeles pidada lahti rulluva kriisi põhimõttelist erinevust eelnenutest, seda mitte üksnes kvantitatiivsel, vaid kvalitatiivsel alusel. Kui 1987. ning 2007.–2008. aasta turulangused olid puhtal kujul rahasüsteemi tõrked, mis olid korrigeeritavad rahanduspoliitiliste meetmetega, siis käesolev kriis lähtub reaalse füüsilise majandusringluse seiskumisest nii tarnes kui ka tarbimises, mida ainuüksi finantspoliitiliste meetmetega ei ole võimalik taaskäivitada. Keskpangad ja kommertspangad saavad erakorraliste krediidiliinide avamisega vältida finantspüramiidi kokkuvarisemist, ent seda üksnes senikaua, kuni seiskunud majandusmootori toodetud varud otsa lõppevad.

Kupüüre saab trükkida ning krediidiraha luua nupuvajutusega, ent reaalset tarbimisväärtust hüviste näol, mis rahale katte loob, sellise menetluse alusel ei tekita. Ning kui 90% maailma reservvaluutadest on tänaseni loodud lääneriikide pankurite nupuvajutuste armust, siis reaalne toodang, mis maailma rahamassile katteväärtuse annab, toodetakse tarbekaupadena Aasias toorainena, Venemaal, Austraalias, Brasiilias, Lähis-Ida naftaväljadel ning arengumaades.

Pärast laovarude ammendumist seisab maailm paratamatult valiku ees: kas taastada normaalne majandusringlus ja elukorraldus või olla tunnistajaks tootmiskomplekside lagunemisele ja kompetentside kadumisele. Lõppastmes aga hüperinflatsioonile ning sotsiaalsete rahutuste puhkemisele. Süsteemide taastamine võtab teadupärast kordades rohkem aega, kui nende lagunemine ning aastaga koost hargnenud tootmisfunktsioonide taastamine võib võtta aastaid, kui mitte kümneid aastaid.

Maailma tootmis- ja tarbimiskeskuste üheaegne seiskumine muudab praegu ebakindlaks pea kõikide maailmamajanduse subjektide tulevikuperspektiivid. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ei ole investorite jaoks kriisi tingimustes investeerimiskõlblikud õhukeste finantspuhvrite tõttu, mis ei garanteeri majandusparalüüsi üleelamist. Suurkorporatsioonid, mis moodustavad maailma aktsiaturgude turukapitalisatsioonist lõviosa, on aga lahutamatult seotud ning vahetult haavatavad ülemaailmsetest hoomamatu komplekssusega tarneahelatest. Antud asjaolu aga annulleerib enamikust maailma riikidest suuremaid bilansse omavate rahvusvaheliste konglomeraatide (maailma 200 suurimast majandussubjektist vaid 43 on riigid, 157 transnatsionaalsed korporatsioonid) finantsmuskli pakutava riskimaandamise funktsiooni.

Globaliseerunud maailmamajanduse ning sellele rajatud ülemaailmsete rahaturgude Achilleuse kand seisneb selles, et planeedi lisaväärtuse loomise võime (millele krediidirahast paisutatud finantsturud lõppastmes siiski tuginevad) kasvab proportsionaalselt tööjaotuse keerukuse kasvuga. Tööjaotuse komplekssuse suurenemine ei kasvata aga üksnes lisaväärtuse loomise võimet (mis võimaldab üha keerukamate hüviste tootmist), vaid ka süsteemi tundlikkust kapitali, tehnoloogia, tootmissisendite ning hüviste ringluse häirete suhtes.

Koroonaparalüüs on ajaloos aga esimene praktiline eksperiment, mis näitab kätte globaliseerunud tarneahelatest sõltuvate regioonide ja riikide reaalse materiaalse iseseisvuse puudumise.

Selle ilmsikstulek hakkab olulisel määral mõjutama riikide arusaamist oma haavatavusest ning mängib trumbid kätte nendele riikidele, mis on tööstuspoliitika prioriteediks võtnud lokaalse tootmise subsideerimise ka juhul, kui see on majanduslikult ebarentaabel.

Made in… China? Apple Iphone on võimalik, et kõige ajastutruum 21. sajandi toode, mille alltöövõtjate tootmisgeograafia illustreerib millisel määral on maailmamajandus 2020. aastaks integreerunud üheks tervikuks

Seega… mis saab edasi?

Kas koroonakarantiinis halvatud globaalne majandussüsteem sureb välja (vähemasti senituntaval kujul), taastub või teeb läbi metamorfoosi?

Need küsimused puudutavad kõiki planeedi 7,7 miljardit elanikku Chittagongi laevalõhkujast New Yorgi investeerimispankurini. Pretsedenditust olukorrast hõlmatud inimeste, riikide, pankade ja ettevõtete loendamatu arv seninägematute asjaolude tervikus muudab igasuguse geoökonoomilise prognoosi keerulisemaks kui kunagi varem. Küsimusi on oluliselt rohkem kui vastuseid ning vastuste pakkumine pikemal ajalisel teljel vähegi suurema selgusega ei sobitu hetkel ühtegi mudelisse, kuna puudub empiiriline baas, millele stsenaariume ehitada.

Mõned tagajärjed lubavad ennast siiski vähemasti võimalustena aimata. Mõningad neist on järgmised.

Tänaseks on selge, et lennundus-, turismi- ja meelelahutussektorist on saanud majandusseisaku esimene ohver. Tegemist ei ole väheolulise osaga majandusest. Maailma reisi- ja turisminõukogu (WTTC) avaldas märtsis projektsioonid, mille kohaselt on käesoleval aastal oodata 50 miljoni reisi ja turismisektori töökoha kaotust. Sektor pakub tööd 319 miljonile töölisele ning annab hinnanguliselt 10% globaalsest kogutoodangust. 50 miljonit töölist moodustab ligi 1,5% maailma 3-miljardilisest tööjõust. Kui arvestada vallandatute lähikondsete ja sõltlaste kasvavat ebakindlust, mõjutab ainuüksi see protsess vahetult kuni 5% maailma elanike sotsiaalmajanduslikku käekäiku.

See trend ei ole üllatav, kuna turismi ja lennutranspordi sektor on ajalooliselt kõige tundlikum majanduse üldkonjunktuuri suhtes. Veelgi olulisem kui vahetu nõudluse äralangemine järgnevatel kuudel, on küsimus, millal võiks sektor taastuda ning kas see üldse kunagi senisel kujul aset leiab. Globaalne massiturism on ajalooliselt väga hiljutine fenomen. Deglobaliseerumise asendumine regionaliseerumisega vähendaks oluliselt nõudlust nii turismiobjektide kui ka Euroopa ja USA aeronautika ettevõtete lennukite, turbiinide, avioonika jms toodete järele, mõjutades sedasi maailma SKT-st ca 1% andvat sektorit.

Kriis on tabanud ennenägematul viisil ka maailmamajandusest ligi 4% moodustavat naftatööstust. Kui tavaliselt on musta kulla globaalne nõudlus ja pakkumine mõneprotsendise kõikumisega tasakaalus umbes 100 miljoni barreli juures päevas, siis 2020. aasta aprilliks oli päevane kogunõudlus langenud 29% – langus, mis on võrreldav globaalse sõjaseisukorraga. Tootjad ei suuda tootmismahte drastiliselt kahanenud nõudlusega samas mahus langetada ning naftahoidlate kapatsiteet on ammendumas, viies mõningate toornafta indeksite hinnataseme allapoole nulli ja sundides tootjaid maksma üleliigse toodangu turustamise eest peale.

Naftahindade pikaajalisel surutisel on potentsiaalselt kaugeleulatuvad tagajärjed nii geoökonoomikale kui ka geopoliitikale. Hoolimata “rohelise energia” kiirest kasvust on must kuld jätkuvalt maailmamajanduse vereringeks, millele on ehitatud suur osa eksisteerivast maailma võimuarhitektuurist. Naftatulude kokkuvarisemine ennustab massiivse riikliku sekkumiseta USA kildanafta (ebakonventsionaalselt ammutatud nafta, mille tootmiskulud nõuavad kasumi teenimiseks kõrgeid naftahindu – üle 40 USD barrelist) sektori pankrotistumist ning üliriigi enam kui pooleteise kümnendi jooksul taastatud riikliku naftasõltumatuse kokkuvarisemist.

Venemaa peamiseks ekspordiartikliks olevate naftatulude täielik ja pikaajaline kokkuvarisemine viiks seevastu riigi esmakordselt pärast katastroofilisi 1990ndaid jooksevkonto defitsiiti, süües ära valuuta ja kullareservid ning survestades kiirendama riigi majandusharude mitmekesistamise programmi – seda eriolukorras, kus see on faktiliselt võimatu.

Ühtlasi võib muutuda esimest korda tõsiseltvõetavaks võimaluseks Putini ja eksisteeriva võimuvertikaali kadumine, mis võib tähendada Venemaa täielikku de-orbiteerimist läänemaailma defineeritud maailmamajanduse süsteemist ning loobumist lõplikult postsovetlikust taotlusest saada “normaalseks riigiks” lääneliku ühiskonnakorralduse mudeli alusel, kuna programm ei veetle enam ei rahvast, oligarhe ega “siloviki” võimuaparaati.

Mängur, kellel ei ole süsteemist enam midagi võita ega kaotada, võib teha kõige äkilisemaid manöövreid.

Sellise stsenaariumi puhul oleks mänguriks aga maailma suurim tuumariik, kelle rahvusliku raevu ei suudaks ega sooviks keegi ohjata laiemalt, kui on vaja iseenese alalhoiu tagamiseks. Ultimatiivselt suudaks seda vaid võrdväärset tuumaarsenali ning sõjatööstuskompleksi omav USA, ent arusaam(atus), et seda privileegi laiendataks in extremis olukorras kellelegi teisele, ei ole vähimalgi määral tõsiseltvõetav.

Koroonakriisist tekkinud naftahindade kollapsi kõige vahetum ja ulatuslikum mõju avaldub aga Lähis-Ida regioonis, millel puudub erinevalt USA-st ja Venemaast igasugune võime ennast ise varustada nii söögi, tarbekaupade, kapitalikaupade kui ka toorainega. Naftatulude katkemine pikemaks ajaks suunaks maailma kõige plahvatusohtlikuma regiooni pankrotikursile, ähvardaks koost lammutada Araabia poolsaare klannisüsteemi, lõpetaks saudide toetatud islamivõrgustike finantseerimise ning kallutaks võimutasakaalu rahakate saudide ja frugaalsete, ent distsiplineeritud iraanlaste vahel tugevasti viimase kasuks.

Naftahindade pikaajaline ülimadal tase hakkaks survestama ka USA dollari staatust maailma valitseva reservvaluutana. Pärast kullastandardist loobumist on USA dollari positsioon maailma baasvaluutana tagatud paljuski tänu selle staatusele maailma naftaturgude käibevahendina, kuna kõik maailma tööstusriigid vajavad nafta soetamiseks suurtes kogustes dollareid. Mida madalam on nafta hind, seda madalam on ka “petrodollari” staatusest tulenev kogunõudlus dollarite järele.

Põhjuseid, miks maailma riigid peaksid varuma dollareid, jääb vähemaks ning hetk, mil dollar omandab maailma rahasüsteemis rolli, mis on proportsionaalne USA reaalse osakaaluga maailmamajandusest (15%, mitte 62%), on hetkeks, mil Ühendriigid kaotavad finantsilise baasi etendada maailmavalitseja rolli. Kas koroonaviirusest kokkuvarisenud naftaturg toimib antud protsessi katalüsaatorina, selgub lähitulevikus, ent juhul kui see saab sedasi olema, on tegemist eriolukorra kaugelt kõige kaalukama geoökonoomilise ning geopoliitilise tagajärjega.

Kriisil on olnud dramaatiline mõju ka maailma viimase instantsi turvavarale ehk kullale. Maailma võimukeskustes on hästi teada tõsiasi, et olukorras, kus kogu maailma virtuaalsete finantsvarade väärtus peaks kokku varisema, jääb reservidest ainsaks kehtivaks vääringuks füüsiline kuld. See on ka põhjuseks, miks nii Hiina kui ka Venemaa poliitika on olnud (esimese puhul poolsalaja, teise puhul avalikult) aastakümneid suunatud füüsilise kulla palavikulisele kuhjamisele, valmistamaks ette momendiks, mil ebanormaalne lääne reservvaluutade põhine maailma finantssüsteem kokku variseb ning kõik väärtpaberid ja pangahoiused väärtusetuks muutuvad. Arusaam kullast kui ainsast varast, mis garanteerib rikkuse säilimise ka kõige ekstreemsemates olukordades, on kasvanud proportsionaalselt arusaamaga maailma finantsmajandusliku süsteemi eespool kirjeldatud jätkusuutmatusest.

Märtsis jõudis maailma kullaturg esimest korda enam kui poole sajandi jooksul kokkuvarisemise äärele, kuna 99% ulatuses virtuaalse “paberkulla” kauplemisest tulenev maailmaturu kullahind hakkas kaotama oma etaloni staatust reaalse (füüsilise) kulla turul. Kartes, et finantskollaps on kohe kätte jõudmas, ostsid Euroopa investorid kullamüüjate laovarud tühjaks, kergitades nõudluse kaugelt üle pakkumise, ning tavaoludes mõni protsent üle maailmaturu “kullahinna” (tegelikkuses 99% ulatuses virtuaalkulla hinna) kauplev füüsiline kuld tõusis 20–30% üle turuhinna. Hetkeseisuga ei ole selge, kaua virtuaalkulla kauplemisest tulenev kunstlikult alla surutud kullahind jääb püsima, ent selle saatus on seotud otseselt maailma finantsturgude käekäiguga.

Kindel on aga see, et kasvav nõudlus reaalse füüsilise kulla järele on tendents, mis on tulnud, et jääda, ning juhul kui süsteemne kollaps peaks aset leidma, plahvatab nõudlus füüsilise kulla järele kaugele üle normaalolude 5000 tonni/aastas. Kui kõrgele? Seda ei tea keegi. Võib-olla 10 000, võib olla 50 000 tonnini. Mis olulisem – nõudluse plahvatuslik kasv toimuks olukorras, kus uue kulla kaevandamisest tulenev 3300-tonnine pakkumine ei suuda seda korvata ning 1000–2000 tonni olemasoleva kulla taasmüügist tulenev kompensatsioonimehhanism ei suudaks seda ära katta.

Mis puudutab maailma tööstussektorit, siis kriisi mõju saab olema otseselt proportsionaalne sellega, kaua seisak kestab – iga kuu läheb mingi osa globaalsete allhankevõrkude ettevõtteid pankrotti või formeerub ümber alternatiivsetesse tootmisahelatesse – kõige tõenäolisemalt taaskäivitunud majandusega Hiina suunal.

Kindel on aga see, et hüperglobaliseerumise tendents tööstusliku julgeoleku kaalutlustel pöördub ning nn networking‘u tüüpi ülemaailmsed tööstusahelad asenduvad vähemalt osaliselt klassikalisema ja lokaalsema (või vähemasti regionaalsema) in-house tüüpi tootmisega vähem haavatavates tootmisfunktsioonides. See aga toob kaasa kaitsetollide ning riiklike tööstuse subsideerimise programmide leviku, mis ei kaota riikidevahelist jõukuse tasakaalutust, vaid viib selle alused finantsvõimekuse aluselt reaaltööstuslikele alustele. Odavatest allhankemaadest tootmise tagasitoomine jõukatesse lääneriikidesse tõstaks ühest küljest kaupade hindu, ent loodetavasti ka kvaliteeti ning pakuks automatiseerituse kasvu kiuste täiendavat tööhõivet.

Meil on hädasti vaja häid uudiseid. Soovmõtlemise vältimiseks alustagem aga reaalsuskontrollist.

Maailmamajanduse lukustamine on ajalooliselt pretsedenditu, jätkusuutmatu ning kätkeb endas reaalset ohtu paisata planeedi väärtusloome ettearvamatute tagajärgedega kollapsisse. II maailmasõda ei oleks toimunud ilma sellele eelnenud ülemaailmse majandusdepressioonita, kuhu pikaajaline karantiin 237 triljoni dollari suuruse võlakoorma all ägava maailmamajanduse kõikide eelduste kohaselt tõukaks. Seda eriti olukorras, kus kunagi varem ei ole inimkonna aineline eksistents olnud sellises ulatuses sõltuv ülemaailmsete sotsiaalsete, majanduslike ja finantsiliste interaktsioonide jätkupidevusest.

Kas päästa elusid või “majandust” ei ole paraku reaalne valikukoht.

“Elu” on nii bioloogiliselt kui ka ühiskondliku organismi tasandil protsesside ühendatud tervik. Katastroofilised majandusprotsessid avalduvad paratamatult mitte üksnes majanduslikes, vaid ka sotsiaalsetes ning ka rahvatervislikes tagajärgedes. Üleskutsed ühiskondliku elukorralduse seiskumise jätkumiseks “elude päästmiseks” ei arvesta sellega, et kuu aega majandusseisakut tähendab 3% kogutoodangu kaotust, mille rahaline ekvivalent on Euroopa kontekstis võrdne umbes 500 haigla ning 250 000–500 000 voodikohaga. Samuti oleks võimatu prognoosida sadade miljonite majandusdepressioonis laostunud inimeste kannatuste määra terviseriketes, suitsiidides, sündimata jäänud eludes ning potentsiaalsetes ohvrites sõdade või ühiskondliku kaose keerises.

Ent düstoopilised stsenaariumid ei ole paratamatud, vaid igati välditavad.

Kui inimkond säilitab kaine mõistuse ning arusaama meditsiiniliste, majanduslike ja ühiskondlike ohtude proportsioonidest, on võimalik majanduslikku kollapsit vältida ning taastada ka normaalne elukorraldus ja teha seda võrdlemisi kiiresti. Tänaseks on selgemaks saamas ka see, et apokalüptilised käsitlused COVID-19-st on osutunud liialdatuks. Soovimata alavääristada ühegi selle tõve tüsistuste all kannatanu vaevusi või lahkunu elu, tuleb protsessid ometi asetada adekvaatsesse taustsüsteemi.

Tõsiasi on see, et iga kuu sureb maailmas ca 5 000 000 inimest. 2–3 kuu jooksul, mil COVID-19 on üle maailma levinud, on haigusesse või haigusega surnute arv (kirjutamise hetkel) 186 000  ehk  1,36% 15 miljonist lahkunust. Juhul kui viimased antikehade testide uuringud vastavad tõele, on planeedi populatsioonist 3% viiruse juba läbi põdenud. 230 000 000 viiruse läbi põdenu kohta 187 000 surmajuhtu teeks viiruse letaalsuse väga madalaks (eriti arvestades COVID-19-ga surnute väga kõrget keskmist vanust ja/või arvukaid teisi tervisehädasid) ning ekstreemse ohu vastumeetmena rakendatud “maailma lukkupanek” võiks peagi lõppeda.

Summa summarum

Juhul kui katastroofilise pandeemia kartuses kehtestatud piirangud peaks lähiajal kaotatama, oleks endiselt võimalik majanduse suhteliselt kiire taastumine. Kahe kuu jooksul ei ole maailma tööjõud kadunud ega minetanud oma kvalifikatsioone, infrastruktuurid ei ole hävinud, tooraine pole otsa saanud, füüsilised ja infotehnoloogilised kommunikatsioonid on säilinud ning võlapüramiid ei ole hakanud (veel) kokku varisema.

Võtmeteguriks, mis otsustab, kas maailmamajandus liigub seninägematu depressiooni või taastumise kursil, saab see, kui kiiresti teadvustatakse normaalse elukorralduse taastamise möödapääsmatust, ning pikemas perspektiivis see, millal jõuab otsustajateni arusaam sellest, mis on globaalse majandussüsteemi “normaalsuses” olnud pikemat aega ebanormaalset. Tendentsid, mis ei saa jätkuda… lõppevad. Paratamatult. Valikud kuuluvad meile. Tagajärjed samuti.

Allikas: Tavid majandusuudiste rubriik

Adrian Bachmann

Adrian Bachmann

Adrian Bachmann on AS TAVID uute turgude peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui riiklikul tasandil. Loe artikleid (2)