Maailmamajandus, eeskätt aga lääneriigid on seilanud juba pikemat aega tagastamatu võlakoorma, reaal- ja finantsmajanduse irdumise, deindustrialiseerumise, struktuurse töötuse, kontrollimatu finantsspekulatsiooni ning rekordilise varandusliku kihistumise koosmõjus “täiusliku tormi” suunas. Tänane süsteem ei harmoneeru ei ökonoomika, ökoloogia ega moraaliseadustega. See süsteem on määratud lõppema, kirjutab Tavidi analüütik Adrian Bachmann pikemas analüüsis.
Võtmeteguriks, mis otsustab, kas maailmamajandus liigub seninägematu depressiooni või taastumise kursil, saab see, kui kiiresti teadvustatakse normaalse elukorralduse taastamise möödapääsmatust, ning pikemas perspektiivis see, millal jõuab otsustajateni arusaam sellest, mis on globaalse majandussüsteemi “normaalsuses” olnud pikemat aega ebanormaalset. Tendentsid, mis ei saa jätkuda… lõppevad. Paratamatult. Valikud kuuluvad meile. Tagajärjed samuti.
Tormihoiatus – kriis, mille laadset pole seni nähtud
Rahvusvaheline valuutafond (IMF) ei esine sensatsiooniliste avaldustega. See pole lihtsalt kombeks. Ülemaailmse finantsmajandusliku korra ülemhaldur, 189 riigi viimase instantsi laenaja, globaalse rahapoliitilise kursi suunaja teeb avaldusi tehnokraatlikult, emotsioonideta ja enesekindla autoriteedi positsioonilt. “Washingtoni konsensus” on alates 1944. aastast öelnud, kuidas asjad on ja… kuidas olema peavad. Sellise tonaalsusega on kolmveerand sajandit instrueeritud riike, kuidas oma rahvamajanduse puslet maailmamajanduse suurde pilti sobitada.