Jazzkaare fookuses. Noor jazzitalent Marianne Leibur: “Olen tänulik, et mu tegemisi on märgatud”

Marianne Leibur. Foto: Sohvi Viik

Silmapaistev laulja, viiuldaja ja muusikakirjutaja Marianne Leibur on olnud muusikasõprade huviorbiidis juba mõnda aega ning nüüd saame talle kaasa elada kui värskelt Noore Jazzitalendi auhinnaga pärjatud muusikule. Vestleme temaga keset kultuurimaailma mõningast seisakut Eesti muusika, looja kuvandi ja edasiste unistuste teemadel.

Leiame end praegu maailmas väga erilisest olukorrast, aga loomingulisi plaane ja töid see siiski täielikult ei summuta, mille üle on tõsiselt hea meel. Koosseis, kus Sa samuti ühe vokalistina ja viiuldajana üles astud – Pillikud – on kohe andmas välja uut albumit “Metsaunelm”, mille esimene singel on juba väljas ja just äsja (26. aprill – toim)  anti 14. korda välja Eesti Jazziauhinnad, kus osutusid laureaadiks Noore Jazzitalendi kategoorias. Palju õnne Sulle! Kuidas Sa end värske laureaadi ja muusikuna hetkeolukorras tunned?

Aitäh! Eks ootamatu ole keset rahulikku ja vaikset aega saada tunnustus, aga olen tänulik, et mu tegemisi on märgatud ja nüüd tuleb hoida hoog sees! Praeguse olukorra juures meeldib mulle tegelikult see, et on aega tegeleda rohkem ka just muude asjadega, mitte ainult muusikaga. Olen salaja rohkem tutvust teinud ühe funk-tänavatantsustiili waacking’uga ja üldse saanud trenniga aktiivsemale lainele. Ka Rootsi koolis toimuvad tunnid praegu interneti vahendusel ja muid suuri kohustusi pole. Vabal ajal igav küll ei hakka, kuid tegelikult tahaks juba väga teistega koos esineda ja kontsertidel käia.

Eelmisel ja sellel aastal sai Sulle osaks tegelikult veel mitmeid tunnustavaid auhindu ja äramärkimisi. Näitena Uno Naissoo loomingukonkursi ja rahvusvahelise konkursi Riga Jazz Stage’i esikoht, sh Läti helilooja maestro Raimonds Paulsi eripreemia. Samuti olid nomineeritud oma värske debüütalbumiga Eesti Muusikaauhindadele ning nüüd oled pärjatud Noore Jazzitalendi tiitliga. Mida need võidud ja nominatsioonid Sinu jaoks tähendavad ning kui suurt rolli mängivad need ühe noore muusiku karjääri kujunemisel ja planeerimisel?

Kui spordis on tulemused numbrilise täpsusega kirjas, siis muusika ja artisti puhul pole selline hindamine võimalik. Muusik sõltub väga palju kuulajast ja publikust, seega ennekõike on mul hea meel, et minu muusika on jõudnud inimesteni. Sellised tunnustused ja saavutused on kindlasti väga julgustavad ja endale heaks tagasisideks. Samuti aitavad need tuua karjääri alguses olevat muusikut rohkem pildile. Omaette meeldib mõelda ka nii, et ehk on need ka pisikesed kvaliteedimärgised, mis justkui kinnitavad näiteks kuulajale või tellijale, et tegemist on tõesti muusikuga, kes on pühendunud ja muusikaga suur sõber.

Eelmisel kevadel läksin Riiga rahvusvahelisele konkursile ootusteta. See oli esimene ja seni ka ainukene jazzmuusikute konkurss, kus ma osalenud olen. Eelvoorus osales 56 muusikut (lauljad ja pianistid), kelle seast valiti kohapeale poolfinaali 26 võistlejat, eestlastest ka pianist Joel Remmel. Finaali sai 6 lauljat ning minu jaoks oli see juba täiesti piisav saavutus. Konkursi võit rõõmustabki mind eelkõige selle pärast, et see oli minu jaoks ausalt öeldes väga ootamatu. Kandideerisin konkursile viimasel päeval, tahtsin lihtsalt ennast natuke proovile panna ning näha ja kuulda teisi muusikuid üle maailma. Lõpuks oli päris tore: päeval kohaliku IKEA riiulite vahel, õhtul rõõmustav sõnum auhinnatseremoonial.

Mainisin enne ka Pillikute kohe varsti ilmuvat debüütalbumit “Metsaunelm”, räägi palun veidi ka selle koosseisu tegemistest ja kas kuuleme värskel kauamängival ka Sinu omaloomingut?

Meie esimene kauamängiv koosseisuga Pillikud ilmub järgmisel kuul. See ansambel sündis aastal 2014 Robert Rebase eestvedamisel, kuid aja jooksul on paljud liikmed vahetunud. Plaadil musitseerivad veel Jana Kütt, Ann Mäekivi, Karl Madis Pennar, Tobias Tammearu, Jan Kulbin ja Robert Rebane. Aktiivsem on see bänd suviti, sest siis leiab aset rahvusvaheline rahvatantsufestival Europeade, kus oleme olnud ühe Eesti esindajana saateansambliks tantsijatele.

Lisaks oleme andnud kontserte eri paikades ja riikides: Seto Folgil, Soomes, Rootsis, Lätis, Poolas, Saksamaal, Belgias, Tšehhis, Hispaanias, Portugalis ja vähendatud koosseisuga isegi Nepalis. Viimastel aastatel on keskendutud rohkem omaloomingule ning meil on oma materjali isegi rohkem kui üks plaaditäis. Albumil kõlab ansambli ühine looming, mis on alguse saanud kellegi ideest ja saanud oma lõpliku näo koosmängu tulemusel. Loomingusse on palju panustanud Robert – ise olen olnud abiks ka sõnade kirjutamisel. Debüütalbum “Metsaunelm” ilmub 8. mail!

Pop-folk-koosseisu Pillikud tegemiste kõrval oled Sa esindatud ka sellistes koosseisudes nagu Funkifize ja Horoskoop jm. Enne kui läheme Sinu debüütalbumi juurde, mis on Sind ärgitanud just sellistes koosseisudes osalema ja üles astuma, mis on neid ühendav või lahutav faktor?

Mulle meeldib, kui saan osaleda erinevates koosseisudes. Neid ansambleid lahutabki üksteisest eelkõige stiil, mis minu kui solisti jaoks tähendab mitmekesisust – mulle on see muusikaline võit! Funkifizega meelitame publikut tantsupõrandale. Kuna olen aastaid tegelenud ise tänavatantsuga, siis nende lugude saatel saab välja elada ennast nii publik kui ka ma ise. Ansamblis Horoskoop osalen külalissolistina, mõne lauluga on mul seal “perekondlik” side ning saan esitada tuntud lugusid eelmisest sajandist, mida on laulnud armastatud eesti lauljad.

Foto: Siiri Kumari

Horoskoobi peale mõeldes, kui palju leiad Sa sarnasusi või erisusi vanemas ja uuemas eesti muusikas?

Oli palju neid Horoskoobi-aegseid laule, mis jõudsid siia läänest, kuid ka kodumaised autorid rikastasid meid aegumatute lauludega. Publikule olid need lood meeldejäävad ja tänagi on selle aja muusika austajaid palju. Mul on tunne, et  sel ajal oli suurem rõhk laulude meloodial. Tänapäeval aga nähakse palju vaeva produktsiooniga ja võib juhtuda, et kui mõnelt loolt võtta taust ära ja jätta alles ainult meloodia, siis see ei pruugi olla kuigi kandev ja paljuütlev. Praegusel ajal on helimaailma mõttes muusikutel rohkem vahendeid ja võimalusi ning see tegelikult muudab üldise pildi mitmekesisemaks.

Eelmise aasta lõpus välja antud debüütalbumil “Marianne Leibur & Ansambel” leiame Sinu kirjutatuna nii muusikalised seaded kui ka laulusõnu, mis on toonud Sind pilti ka suurepärase heliloojana. Kuidas vaatad tagasi plaadi tegemise protsessile ja kui tihti, milliste mõtetega Sa oma plaati ise otsast lõpuni kuulad?

Viimased lindistused toimusid sügisel ja plaat ilmus detsembri alguses. Muusikalise materjali ettevalmistused toimusid muidugi juba varem. Läksin sügisest aastaks Rootsi õppima, osalesin Eestis telesaates ja tegelesin plaadi väljaandmisega. Eks endal oli kogu aeg sabin sees, kas kõik läheb plaanipäraselt, katsusin ennast jagada kuidagi kahe riigi vahel.

Plaadid jõudsid minuni lõpuks isegi oodatust paar päeva varem. Pärast ilmumist olen selle plaadi otsast lõpuni kuulanud vist ainult ühe korra, lennukis teel Stockholmist Tallinna. Ikka tekib ideid, kuidas oleks saanud mingeid asju teisiti ja oletatavalt paremini teha, kuid nii võib jäädagi asju lõputult muutma. Vahel kuulan eraldi mõnda lugu, millega seovad mind tugevamad mõtted, erilised paigad ja momendid elust. Ja on kummaline, kuidas nii mõnegi loo sisuline tõlgendus võib aja jooksul muutuda enda jaoks uueks.

Vahetult enne intervjuud olin igal juhul uuesti Sinu kammerjazziliku plaadi lummuses. Kuidas Sa enda muusikat ja muusikalist keelt määratled, mis on need elemendid, mida pead tähtsaks ning kuidas jõudsid nii tugevate ja liigutavate sõnumiteni oma muusikas? Samuti ei saa mainimata jätta just emakeeles muusika loomist. 

Meie ümber on ka praegu närvilisust ja segadust. Ma sisimas loodan, et selle albumi muusika aitab viia unistavasse meeleollu ja mõjuda rahustavalt. Lauljana on tähtis kanda ja edastada sõnalist osa. Minu suur soov oli esimene album välja anda just emakeelse muusikaga. Mäletan, kui lapsena Hollandis elades teadvustasin, et kõik inimesed ei suhtlegi eesti keeles ja kui mingi aja jooksul tekkis mulle võrdlusmoment teiste keelte vahel, siis tegin enda jaoks järelduse, et eesti keele kõla on meeldiv, helisev ja puhas. Ka täna arvan sedasama.

Laulutekste meeldib mulle ka siiani teha rohkem eesti keeles, sest emakeelel lihtsalt on minu jaoks tugevam jõud ja tähendus, sõnad paigutuvad sügavamale südamesse.

Mulle meeldib, kui loos on moment või meloodia, mis võib jääda kõrvu kauemaks helisema. Loodan, et minu albumil on mõni selline lugu, mis on jäänud kuulajat “kummitama”.

Mulle tundub, et Sinu muusikalises lähenemises on üldiselt ajatuse nüanssi ja viiside taaselustamist. Kas siin võib peituda seos Sinu kummardusega oma vanaisa, Eesti pikaaegse esivibrafonisti Kalju Terasmaa esitatud loomingule ja laieneda selle kaudu Sinu enda looja kuvandile?  

Ei julge öelda, kui tugev seos sel võib olla, kuid ta on toonitanud, et meloodia on laulu A ja O. Siiamaani on ta näiteks Raimond Valgre lauludest lummatud, sest neil on kandev harmoonia ja sellele toetuv meloodia, mida ilustavad kaunid tekstid. Tema 1954. aastal loodud viisile püüdsin teha stiililiselt sobivad sõnad ja kokku sai laul “Kaunid hetked”. Vanaisa lauldud lugusid kuulsin lapsena eelkõige raadiost ja ka kassettidelt ning ilmselt olid need üldse ühed esimesed viisid, mis mind kummitama jäid. Näiteks “Rohelised niidud”, “Päiksepoolsel tänaval”, “Mul metsas väike maja” jt.

Kuidas on Sind mõjutanud oma muusikutest pere eeskujud ning tunnustatud taust? Siinkohal võimegi rääkida n-ö topeltdünastiast, kuna nii Sinu ema, ERSO löökpillimängija Terje Terasmaa kui ka isa, EMTA viiuliprofessor ja ERSO kontsertmeister Arvo Leibur on pärit muusikalistest suguvõsadest. Mida selline taustsüsteem ühe muusiku jaoks tähendab ja mida oled siit endaga kaasa võtnud või juurde saanud? On see Sind kannustanud või tekitanud mõneti hoopis alateadlikku survet?

Usun, et muusikute peres kasvamine annab eeldused ka ise muusikaga tegelemiseks. Kodus on toimunud proove, pilli harjutamist, muusika kuulamist – see kõik oli mulle lapsena igapäeva osa. Minule anti kätte viiul ja see on õnneks tänaseni minuga kaasas. Kuid ainult muusikat õppima mind ei pandud ega ärgitatud, võisin tegeleda ikka sellega, mis endale meeldis.

Lastemuusikakooli (Nõmme Muusikakool – toim.) ajal aitasid vanemad mõista, miks on hea mõte harjutada. See andis ka selge arusaama, et ükski tulemus ei tule ilma iseseisva töö ja panuseta. Praegu on nad mu suured toetajad ja usaldusväärsed õpetajad. Olen tänulik, et saan nendega avatult ja ausalt suhelda, olgu küsimus eluline või muusikaline. Imetlen nende pühendumust, nad on kindlasti mulle eeskujuks.

Hedvig Hanson kirjutab ühes oma arvustuses: “Tema esimene album on kahtlemata sümboolselt avar ning valgusesse suunduv uks sel unistuste alguse teel”, rõhutades püüdlikkuse avaldust ja ideaalmaailma. Milliseks võiks kujuneda Sinu järgmine album ja kuidas näed oma edasist muusikalist teekonda? On Sul mõni unistuste projekt või kaasmuusik, kellega soovid lava ja loomingut jagada?

Mõtteid on erinevaid… Naljaga pooleks võiks öelda, et toredad kaasmuusikud oleks nii kunagine klassivend Nublu kui ka esindusorkester ERSO. Hoian loomingulise meele avatud.

Sa puutud juba praegu kokku väga mitmesuguste inimeste ja loojatega. Viimati osalesid ka telesaates “Su nägu kõlab varsti tuttavalt”, täiendad end hetkel Rootsis Stockholmi Kuninglikus Muusikakõrgkoolis, oled pikalt elus tegelenud tantsimisega ja pead lugu vaba aja veetmisest sõpradega. Milliseid varjatud andeid me veel Sinus leiame ning milliseid inimesi Sa enda ümber hindad, mis on Sinu jaoks peamine koostöö alus?

Ei teagi, millega nüüd üllatada…

Suvel sain Pärnu kardirajal naiste edetabelisse enda nime esikohale kirja. Võib-olla on see mu varjatud anne?

Käisime seal koos Funkifize lõbusa seltskonnaga. Mulle meeldivad “päriselu pusled” ehk siis lahenduste otsimine, ürituste ja aja planeerimine ja organiseerimine. Ise hindan inimesi, kes jagavad rõõmu, on heatahtlikud, kannatlikud ja siirad. Imetlen neid, kelles on midagi, mida tahaksin enda juureski näha. Koostöös mängib tugevalt rolli usaldus. Kui inimene on avatud, toetav ja kõige lihtsamas tähenduses normaalne, siis see loob koostööks juba piisavalt hea pinnase. 

Mida Sa maailmale ja muusikale antud olukorras kõige enam soovid? Samuti muusikutele enda erialaseks vormis hoidmiseks.

Kannatlikkust ja positiivset meelt. Divea ütles Julianile, kui kinkis talle liivakella: “Parim aeg puu istutada oli 40 aastat tagasi. Selle järel paremuselt teine aeg on täna.” Aeg on hinnaline vara, ka praegusel ajal peab jääma alles julgus unistada.

Too siia lõppu veel üks tore kultuurisoovitus: raamat, muusikapala või muu elamus, mida soovid lugejatega jagada.

Eelmises vastuses kasutatud tsitaat on pärit Robin S. Sharma raamatust “Lugu mungast, kes müüs maha oma Ferrari”. Sealt leiab häid mõtteid, mis just ka praegu võivad mõnele toeks olla. Julgustab iseennast looma ja ehk loksutab paika nii mõnegi lahtise mõtteklotsi.

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.

Ave Tölpt

Ave Tölpt

Ave Tölpt on kultuurikorraldaja, kes on seotud nii kunsti- kui muusikavaldkonna ürituste korraldamisega. Loe artikleid (2)