Jarmo Virmavirta: mis saab pärast koroonat?

Me ei naase pärast koroonat enam samasse maailma. Seda kuuleb aina sagedamini. Võib-olla see on tõesti nii. Kuid mida see tähendab? Praegu pole see teada, kuid koroona mõjud ei kao mõne kuuga ega isegi mitte aastaga. Pole ka ime, sest seda pole praeguste põlvkondade jooksul kogetud.

Vastus eeldab põgusat ülevaadet maailma poliitika arengust viimastel aastakümnetel. Eelkõige Euroopa areng on siin olnud hoiatav näide.

Maailm on alates 1970ndate aastate lõpust elanud selles, mida Samuel Huntington nimetas demokratiseerimise kolmandaks laineks. Euroopa Liit on olnud selle laine alustala. See on viinud üha suurema uskumiseni, et liberaalne demokraatia, vabaturumajandus ja globaliseerumine on tee, mida mööda maailm liigub, nii kaugele kui silmapiir ulatub.

See pole esimene kord, kui võimulolijad hakkavad uskuma, et nad on jumalad. Miks peaksidki nad mitte uskuma? Lõppude lõpuks on rahvusvahelise kaubanduse ja investeeringute kasvutempo ületanud ülemaailmse sisemajanduse kogutoodangu kasvu ning muutunud seega heaolu kõige olulisemaks elemendiks. Demokraatlik-liberaalse turumajandusega riikide arv kasvas paarikümne aastaga tublisti üle saja, nii et kogu võim näis olevat samades kätes, ehkki see oli üsna ebamäärane. GATT, WTO, NAFTA ja EL olid heaolu laienemise sümbolid, mis lükkasid tagaplaanile varasemad kindlad veendumused, näiteks rahvusriigi.

Ühenduste laua taga oli lihtne silmi ja kõrvu sulgeda, kui 21. sajandi alguses hakkas lääne tööstus kolima Aasiasse ja tööd hakkasid tegema nutikad masinad. Vähe tähelepanu pälvis ka tõsiasi, et globaliseerumine teenis üha enam hästi toimetulevat kõrgklassi.

Selle arenguga seoses usuti, et rahvusriigi aeg on läbi saanud. Nüüd on selle veendumuse aeg möödas. Koroonaviiruse suur ideoloogiline mõju on siin: RAHVUSRIIK NAASEB otsuste tegemise tuumüksuseks.

Rahvusriik

Koroona ütleb, et riikideülesest idealismist ei piisa, sest iga riik teeb pingutusi oma lähtepunktist. Koroona alistamine ei toimu riikideüleste otsustega, vaid nõuab riiklikku otsusekindlust.

Eesti olemasolu ainus otsustav tegur on olla eestlane, Brüsseli üksmeelest ei piisa, kirjutas mõni aeg tagasi proua Ingrid Rüütel. Targad sõnad.

Rahvusriiki toetavaid protestihääli on muidugi olnud kuulda juba kogu 21. sajandi vältel. Seda on mõjutanud rasked faktid. Tööstus hakkas liikuma Euroopast ja Ameerika Ühendriikidest odava tööjõuga piirkondadesse, eelkõige Aasiasse. Eliit hakkas liberaalsest maailmakorrast kasu lõikama ja ebavõrdsus suurenema. Mõned sotsialismileeris olnud riigid hakkasid demokratiseerumise käigus otsima uut suunda. Esirinnas olid Poola ja Ungari. 2008. aasta finantskriis ja Kreeka maksejõuetus kujutasid endast ohtu Euroopa Liidule. Nüüd näitab koroona põhjustatud vaimne kriis, et rahvusriik on endiselt olulisim tegur, mis on vajalik selle väljakutsega toimetulemiseks. Hiinaski meenutatakse “sadat aastat alandust”, mis saabus kusagilt läänest. Suurbritanniagi otsustas EL-ist lahkuda just rahvuslikel põhjustel.

Kõikidelt väikestelt riikidelt nõuab see uut julgust ja uut analüüsi. Kuna Soomegi on 1990ndate aastate algusest alates käinud Brüsselis, müts peos, peame nüüd leidma uue Soome, julguse tegutseda oma asja nimel.

Tõenäoliselt peavad paljud, kes on oma ideed EL-ile ohverdanud, järgmise paari aasta jooksul oma asja ajamisest loobuma, ehkki EL muidugi ei kao kuhugi. Selles seltskonnas on liiga palju hästi tasustatud inimesi, kes hoiavad oma sissetulekust kinni.

Majandus

Teine muudatus on MAJANDUSLIK MURRANG, mille koroonakriis toob konkreetsel viisil esiplaanile. Haiguspuhkused, töötusepäevad, ettevõtete sulgemine, pankrotid jäävad ühel või teisel viisil riigi kanda. Finantsraskustesse sattunud Euroopa riike ei ole enam võimalik hõlpsasti veenda Itaalia, Hispaania või Kreeka majandust toetama. Kui pole piisavalt raha, satuvad kõik riigid ise olukorda, kus tuleb kärpida palku, pensione ja sotsiaalkindlustust.

Ees ootab kasinam elu. See sunnib riike uuesti otsima oma suunda, sest raha pole piisavalt, sotsiaalkindlustussüsteem tuleb ümber korraldada, maksud tõusevad… Kuidas ja millise enamuse järgi uusi suundi otsitakse? Paljudes riikides on juba enamuse leidmine keeruline ülesanne.

Eestis on riigi rahanduse juhtimine ilmselt lihtsam kui Soomes. Eesti riik on peaaegu võlavaba, Soome aga kõrvuni võlgades.

Nüüd tõuseb võlakoormus koroona tagajärjel rekordkõrgusteni.

Soomel on uue suuna osas siiski teistsugused traditsioonid. Jaanuarikihlus, mille käigus töötajate ja tööandjate organisatsioonid ühendasid 1940. aastal oma jõud ja lõpetasid tüli, saab lähiaastatel uue läike ja uudseid selgitusi ning selgitajaid. Majandusprobleemide osas on vaja suuremat üksmeelt, mida ongi nüüd lihtne saavutada, sest muud võimalust pole. Jaanuarikihluseni viis ühine vaenlane, Nõukogude Liit. Milline oht varitseb meid praegu?

Seetõttu peavad eeskätt väikesed riigid – näiteks Soome – oma suhted muude riikide ja rahvusvahelise poliitika tegijatega üle vaatama. Kuna Soome on 1990ndate algusest alates käinud, müts peos, Brüsselis, peame nüüd uuesti leidma oma suuna. Suhted muude riikidega peavad edaspidi lähtuma oma selgemast tahtest ja julgusest väljendada ka välispoliitilisi seisukohti. Selleks on vaja selgemat oma tahet ja läbimõeldumat otsuste tegemise põhimõtet. Nüüd, kui juba paarkümmend aastat on otsuseid langetatud EL-i peavoolu järgides kobavalt ja hilinemisega, peame tulevikus otsustavamalt otsima soomlaste jaoks mõistlikku joont.

Välispoliitika

UUS VÄLISPOLIITIKA põhineb oma huvidest lähtuval realismil, mitte erinevaid maailmu embaval idealismil.

See ülesanne pole aga kerge. Soome rahvastiku areng näeb välja nagu katastroof. Noorte arv kahaneb, vanade arv kasvab. Ehkki meie, vanad, oleme koroona riskirühm, ei sure meid piisavalt. Lisaks meile vajab Soome peagi ja külluses töötajaid, sisserändajaid. Eesti ehitajatest ei piisa. Meil on liiga vähe noori ja liiga palju vanureid. Ainus viis selle olukorra parandamiseks on sisseränne. SOOME VAJAB SISSERÄNDAJAID, mitte varjupaigataotlejaid, vajab tööga seotud sisserännet. Tundub, et sama probleem on ka Eestis, sest eestlased eelistavad ehitada Soomes. Selle eest ei põgene kuhugi.

Suur küsimus on, millistel poliitilistel alustel hakatakse looma uut rahvuslikku välispoliitikat. Tõenäoliselt saavad koroonavastases võitluses praeguse punahuulevalitsuse jõuvarud lõpuks otsa. Naiste rolli üle otsuste tegemisel tuleb veel mõtiskleda, seda enam.

Soome rahvas on usaldanud vabariigi presidenti ja võib-olla mitte asjata. Eelmine suur suund – see liberaalne turumõtlemine – soovis presidendi poliitiliselt kaardilt eemaldada. Õnneks ei läinud see läbi. Alles jäi presidendi juhitud välispoliitika, mis oli kõike muud kui selge. Kuid sellest piisas realismi taastamiseks, kui seda vajati, ehk siis, kui koroona üllatas.