Esineb nii manavat pessimismi kui ka pateetilist optimismi. Tõbi on õel, seda tuleb tõsiselt võtta, aga on aeg hakata mõtlema, kuidas eluga edasi minna, juba eile oli aeg. Siinkohal aga lihtsalt mõned ilmsed tendentsid, kui lubate.

Internetitüdimus

Iga päev tuleb teateid, mis festival või näitus jälle virtuaalseks on läinud. Netis on saadaval teatrietendused ja filmid, mida enne netist ei näinud, muuseumid korraldavad virtuaaltuure, muusikud kodukontserte. See kõik leidlik, armas ja tore, aga kui kaua sa jõuad päevas võrgus olla? Liiati see kõik tegelikult ei asenda ei õudusfilmifestivali, ei teatriskäiku, ei näitusetuuri ega kontserdilt saadavat vahetut elamust. Kui kontserdil puudub vahetus, on ju parem kuulata plaate (digi, CD, vinüül, pole siinkohal tähtis).

See, et kaubakeskusi asendavad edukalt netikaubamajad, millest viisakamad toovad tellitu sulle otse koju kätte, on ainult positiivne.

Kultuuri osas näen aga kahte valikut: kõik on kolinud netti, et jääda; inimestel tekib tohutu virtuaaltüdimus ja nagu paisu tagant tulvatakse eriolukorra lõppedes teatrisse, muuseumidesse, kinno ja kontsertidele. Asjad ei ole kunagi mustvalged, aga ma ennustan kaalukaussi teise tendentsi poole. Muidugi, selleks peab olema raha, mida tasuta ülekanded ei taha, aga kus on vajadus, leitakse võimalus.

Hüsteerikud vs. vastutustundetud

Valitsus käitub praegu karmi, aga õilsa isakesena. Kuna kogu ühiskond, näitlejatest-lauljatest ühiskondlike ja riiklike organisatsioonide tellitud ja reklaamibüroode teostatud kampaaniateni kehtestatud piiranguid isukalt ja kuulekalt kaasa kisab, siis on tekkinud uusi norme ja suhtumisi: neid, kes julgevad piiranguid kritiseerida, tembeldavad jäikade piirangute pooldajad vastutustundetuteks, kes aga kõigi piirangutega ning ülaltpoolt ja kampaaniates leviva hurjutamisega nurisemata kaasa lähevad, peavad kriitilisema meelelaadiga isikud omakorda hüsteerikuteks.

Nagu äärmused alati, on ka mõlemad ülaltoodud suhtumised neetult õhukesed.

Ühelt poolt ei tohiks viirusekandjaid katkuhaigete ja süüdlastena kohelda, teisalt poleks tarvis sedasama “süüd” kõigile inimestele üle kanda (välja minnes oled ohtlik; eludega ei mängita; mitu elu jääb sinu südametunnistusele – masendav, jälk inkrimineerimine). Inimestest tuleb lugu pidada, nii tervetest kui ka haigetest.

Kodukontor, kallis kodukontor

Rendipinnad vabanevad, rendihinnad langevad: kõik, kel võimalik ja kel veel üldse tööd on, töötavad kodus, eriti muidugi inimesed arvutite taga. Küllap paljud kontorid jäävadki tühjaks ja nende asemele tulevad näiteks netti kolinud poodide kaubajaotuspunktid ning ettevõtete juhid ning pisifirmad taipavad, et kontor on üks mõttetu pläkutamise ja enesenäitamise koht, mille väärtus on rohkem sümboolne: tööandja näeb, et töötajad on kohal ja töötavad, kontroll on peal!

Töötajad näitavad aga vastu, et on kohal, ja töötavad, ja kui asjaliku näoga veel! Ilmselt leiavad paljud ettevõtted, et koos olemine on ülehinnatud sõna otseses mõttes: kontori pidamise kulud ei too arvatava kõrgema tööviljakuse pealt tagasi tulu, seda on nüüd mitmetel firmadel võimalus paari kuu jooksul testida.

Kõigil on arvutid ja internet, enamusel töötajaist on ka südametunnistus, et ta tõesti teeb kodus, silma alt ära olles, asjad ära; ja kui mõnel pole südametunnistust, siis on vahepeal rikkalikuks muutunud tööturult kerge uut ja paremat töötajat leida.

Kontorid kontoriteks, sotsiaalsete rakukestena on neil ka oma väärtus, aga ma usun, et uusi kaubakeskusi nüüd küll enam mõnda aega ei püstitata. Pigem võiks ka Eestis tekkida euroopalikud pisikeste poodide kaubatänavad, mida Eesti linnades ju mõnel pool ka leidub, aga mis aga juba enne kriisi olid pigem peaaegu inimtühjad või elavad pelgalt turistide peal.

Maskis laulja

“Avalikus kohas maski kandmine võiks saada sotsiaalseks normiks,” ütles märtsi lõpus professor Irja Lutsar, keda ma ei ole telekas kunagi maskiga näinud ja kes on hiljem oma sõnu osalt ka ümber lükanud. Täpselt samas sõnastuses teatas seda peaminister Jüri Ratas mõni päev hiljem aprilli alul. Tema ongi hakanud vähemalt teles maski kandma.

“Meditsiinilise maski kandmine haigussümptomiteta inimese poolt ennetava meetmena ei ole põhjendatud, sest suure tõenäosusega see ei peata imepisikese koroonaviiruse (SARS-CoV-2) sattumist hingamisteedesse,” on ometi öelnud Terviseamet. Maski soovitab Terviseamet neile, kes puutuvad kokku nakatunud või nakkuskahtlusega isikutega, näiteks tervishoiutöötajad, hooldajad ja pereliikmed. Samas märkis kuulsaim perearst Karmen Joller, et “tatilappide” valesti kandmine on kordades ohtlikum kui mittekandmine.

Loomulikult peaksid maski kandma nakatunud, aga nemad ei tohiks oma (ja teiste) tervise huvides ringi käia. Seega mask ei kaitse, see on pigem sümbol, mis ütleb: “Asi on tõsine. MINA saan sellest aru.”

Meelelahutusest, teatrist ja karnevalidelt tuntud maskitraditsiooni tähendus on tänu katastroofifilmidele muutunud, nagu on õudusfilmid vajutanud pitseri klouni-imagole. Praegu soodustavad maskid hirmuõhkkonda.

Prantsusmaa, Belgia, Taani ja mitmed teised Euroopa riigid, ka Läti, samuti mõned Aasia ja Aafrika maad on keelanud burka kandmise eri põhjustel, üks neist puudutab turvalisust: kui ei ole näha inimese nägu, ei saa teada tema emotsioonidest lähtuvaid kavatsusi, samuti mitte tema isikut tuvastada.

Ma ei taha õigustada ega ka laita burkakeeldu, mille üks tagapõhi on samuti hirm tundmatu, hirm näotu ees, hirm erineva kultuuri ees, vaid osutada normide vastandlikkuse kaudu sellele, et äärmustesse ei tasu laskuda ja ehk ei peaks maski kandmine saama siiski sotsiaalseks normiks.

Oodatakse helgeid noote

Küll aga võiks saada sotsiaalseks normiks ligimeste kohtlemine viisakas, seletavas vormis, mitte käskivas, nõudlikus, isegi tänitavas kõneviisis.

Valitsus (või ühiskond, aga need kaks on saanud sel kevadel Eestis varem nii harva nähtava võrdusmärgi) räägib aina mustadest stsenaariumidest, ootaks juba helgemaid, nagu seda teeb kultuuriminister Tõnis Lukas. Ta ütleb näiteks, et aasta teise poole kultuuriüritusi pole praegu mõtet ära jätta ja et peab olema valmis kõige paremaks, mitte ainult kõige halvemaks.

Eesti on kriisiga üpris hästi hakkama saanud, aga just seetõttu oleks vaja positiivseid stsenaariume, mitte vihjata üha, et eriolukord pikeneb ja suveüritused jäävad ära, nagu teevad Jüri Ratas ja Mart Helme. Me ju näeme koroonastatistika paranemist, miks siis keerata eos kinni elu ka suvel? Tsiteerides Lukast: kiusu pärast pole ju mõtet neid sündmusi ära jätta.

Häid arenguid juba esinebki: mitmed firmad ja elualad on muutunud paindlikumaks, otsinud uusi võimalusi (kasvõi neidsamu maske tootes). Siiski ei saa unustada, et paljudel inimestel pole pärast kriisi enam kuhugi tööle minna ning need inimesed ootavad valitsuselt selget signaali, kuidas edasi minna ja parema puudusel kõlbaks esialgu isegi moraalne tugi positiivsete sõnumite näol. Esialgu on hüvitusi pakutud, aga riigi rahakott pole põhjatu ja töötus pole lahendus.