Ülestõusmispühade 1. püha õhtul, mil paljud itaallased jälgisid otseülekannet tenor Andrea Bocelli kontserti inimtühjas Milano toomkirikus, ei saanud esitamata jätta aina põletavamat küsimust: mis saab kultuuritarbimisest tulevikus? Kas me üldse saame (julgeme) pärast lockdown’i vanal heal moel kultuuri tarbida?

Kuigi Itaalia kultuurivaldkonna olukord on keeruline juba praegu, saab see olema keeruline ka hetkel, mil Itaalia erimeetmetest loobub. “Selliste kultuurivaldkondade tulevik nagu teater, ooper, muusika ja tants, mis on sündinud selleks, et koos olla ja ühiselt osa saada, saab olema paradoksaalne ühiskonnas, mis nõuab avalikus ruumis inimestevahelist distantsi,” kirjutab sihtasutuse Teatro Due juhatuse liige Oberdan Forlenza ajakirjas La Repubblica.

Forlenza paneb sõnadesse need mõtted kultuurikriisist, millest täna kõik räägivad: ümberkorraldused nõuavad riigilt konkreetseid struktuurilisi meetmeid ja viivitamatut rahahapnikku. Aga suuri ja väiksemaid küsimusi on arvukalt, alates töö ümberkorraldamisest (kuidas teha proove, tuleks kanda maske?) kuni avaliku siseruumi kuluka, kuid vältimatu ümberehitamiseni.

Kooriga ühineb kirjanik Stefano Massini, kes pealkirjastas telekanalil La7 eetrisse läinud monoloogi appihüüdega “Ma ei ole kasutu!”. Massini väitel on valitsus alandanud kunsti ja kultuuri rohkem kui kunagi varem “mittetarvilike, kasutute kategooriate” madalaimale astmele ega pea neid prioriteediks. Stefano Massiniga ühines suur hulk Itaalia tuntud lavakunstnikke.

Itaalia kultuuripärandi- ja turismiministeeriumi lubadused kultuurist hoolida on siiski pigem julgustavad.

Teatavasti moodustasid kultuur ja turism enne pandeemiat Itaalia sisemajanduse kogutoodangust 15%.

Minister Dario Franceschini hiljutine videokonverents suuremate linnade kultuurinõunikega oli samm positiivsete lahenduste leidmise suunas. Näiteks 2014. aastast loodud maksusoodustuste abil kultuurimetseenluse arendamise meedet Art Bonus laiendatakse nüüd kõikidele kultuurivaldkondadele.

Esimese eksperimenteeriva lahenduse teatritele käis neil päevil välja Firenze kultuurinõunik Tommaso Sacchi, hea näide ettevõtlikkust kultuuripoliitikust, kelle käe all on viimastel aastatel Firenzesse toodud suurnimed Medardo Rosso, Bob Wilson ja Marina Abramović. Sacchi kutsub valitsust üles kultuurile erakorralisi vahendeid eraldama, kuid ei istu käed rüpes. Käivad läbirääkimised Firenze 350-aastase linnateatriga La Pergola, muutmaks teater turvaliseks ruumiks publikule ja näitlejatele. Tegemist on klassikalise itaalia lavaga teatrisaaliga, mille parterist saaks ajutine lava ja publik hakkaks istuma rõdudel.

Ka juba tsiteeritud Oberdan Forlenza pakub välja lahendusi. Ühena neist tulumaksu mahaarvestamine kultuuriüritustele ostetud piletist või täpsemalt üksikisiku poolt kultuurivaldkonnale tehtud kulutustest. Meede soodustaks seda, et inimesed epideemiajärgsel ajal kultuurist lõplikult ära ei pöörduks.

Eksperimenteeriva lahendusena mõjub aga Itaalia valitsuse otsus avada lockdown’i ajal raamatupoed. Kui minister Dario Franceschini peab seda tunnustuseks rollile, mida kultuur itaallaste elus mängib, siis kultuuriajakirja Artribune peatoimetaja Massimiliano Tonelli nimetab otsust absurdseks. Ka raamatupoodnikud ise jagunevad kahte leeri.

On’s kultuur üks meie prioriteetidest? Kes meist poleks neil epideemianädalatel ja varsti -kuudel kodudest kultuuri tarbinud? Kes poleks kogenud, et hea raamat, film, muusikateos või kultuuri-infokanal on olnud lohutavaks sõbraks ja ülendavaks kaaslaseks? Tõepoolest, sest – parafraseerides itaalia filosoofi Carlo Sinit – “kultuur on inimeseks olemise lävepakk”.

Meie siin Itaalias oleme (kultuuri)karantiinis veel 4. maini.