Tartu Kunstimuuseumis filmitud videotuuril viib Hanna-Liis Kont vaatajad Flo Kasearu isikunäitusele “Ohustatud liigid”, mille keskseks teemaks on ühe Eesti väikepoe valud ja võlud, mis mõjuvad praeguses kriisiolukorras eriti aktuaalsena. Tuuril tutvustatakse Flo kunstikeelt, näituse tagamaid ning avatakse kunstimuuseumi eri ruumides ringi liikudes näitusel eksponeeritavate kunstiteoste tähendust praeguses hetkes ja ka laiemalt.

Alljärgnev on videotuuri üleskirjutus.

Flo Kasearu valib väga mänglevalt erinevaid kunsti väljendusvorme, millega töötada. Vastavalt sellele, kuidas on kõige parem ideed edasi anda, töötab ta kas video, foto, installatsiooni või näiteks performance‘iga, ja seda on ka siin näitusel näha.

Flo valib teemasid, mis on ühiskondlikult aktuaalsed, aga ta ei võta neid juhuslikult või ainult vastavalt sellele, mis on parasjagu üles kerkinud, vaid ta saab palju inspiratsiooni just omaenda ja oma lähedaste elust.

Flo puhul on veel oluline mainida, et tema looming on vürtsitatud isikupärase huumoriga, mis toob tõsistesse teemadesse teatavat kergust ja mängulisust.

Sellel näitusel tegeleb ta ühe Pärnu väikese toidupoega, mis pandi teadmata ajaks kinni 2019. aasta jaanuaris. See pood kuulub Flo emale ja kogu nende pere on poodi väga palju panustanud. Huvitav on mainida, et umbes 10 aastat tagasi tegeles Flo sarnase teemaga, kui valmis teos “Parim enne on möödas”. Sellel hetkel valitses parasjagu eelmine majanduskriis. Täna oleme jõudnud olukorda, kus oleme tõenäoliselt uue majanduskriisi või vähemalt majanduslikult väga ebastabiilse ajajärgu alguses.

Kummastavad väikepoe objektid ja mööbel

Mulle tundub, et sellel näitusel on päris mitu prohvetlikku momenti.

Kui vaatame siin ruumis ringi, siis näeme tavapäraselt toidupoele omaseid mööbliesemeid ja objekte – kas või see vorstilett või lihalett, teisel pool euronõuete kohaselt paigaldatud kraanikauss, et tagada poes hügieen.

Lähemal vaatlusel märkame, et need objektid ja mööbliesemed ei täida oma tavapärast funktsiooni. Nad on kuidagi teistsugused; vorstiletil ei ole vorsti, kraanikausist ei saa tavapärasel moel vett lasta, erinevates nurkades paiknevad toataimed on ära kuivanud. See on midagi, mis on Flole väga omane: ta tekitab kummastust või muudab seda, mida me ootame, et saame – me avastame enda ees tegelikult hoopis midagi muud.

Minu jaoks tekib siin paratamatult ka seos tänase olukorraga ühiskonnas. Ühelt poolt see, kuidas eriolukord on kõigi meie igapäevaelu muutnud, teiselt poolt see, kuidas toidupoed on sattunud erilise tähelepanu alla.

“Personaliprobleemid” ja “Väikepoe hirmud”

Kui liigume näitusel edasi järgmisesse ruumi, siis näeme kahel pool seintel samuti eelneva teemaga tugevalt haakuvaid teoseid. Ühel pool on teos pealkirjaga “Personaliprobleemid”. Me näeme poemüüja kitleid, mis on seinale riputatud justkui loomanahad. Teisel pool seinal on “Väikepoe hirmude” sari. Flo on ka varem sarnaseid sarju joonistanud, näiteks Tartu Kunstimuuseumi muuseumijuhi hirmude sarja.

Pean tunnustama, kui see näitus avati, sisaldasid need teosed minu jaoks teistsugust tunnetust või ma lugesin neid teisiti. Ma võtsin neid kuidagi humoorikamalt, mulle tundusid need väga tabavate sümbolitena, mida kasutada, aga täna siin seistes, kui ma neid poemüüja kitleid vaatan, tekib natuke õõnes tunne ja mõte läheb paratamatult nendele inimestele, kes iga päev tööle lähevad, et me ülejäänud saaksime poest oma söögi kätte.

Kui tulla hirmude juurde, siis siin on kaardistatud päris mitmed väga inimlikud ja üsna levinud hirmud.

Näiteks “Vandalism” – keegi viskab poe akna sisse. Või “Teetööd” – poodi ei saa lahti hoida, sest tänav kaevatakse üles. “Vargus”, aga ka näiteks see, et klient tuleb liiga suure rahatähega ja müüjal ei ole talle midagi tagasi anda või et võimust võtavad robotkassapidajad.

Ootamatult aktuaalseks on muutunud joonistus pealkirjaga “Sai otsa”. Veel mõned nädalad tagasi ei oleks kujutanud ette, et see võiks ka 2020. aastal nii kõnekas olla.

Siin seinal ei ole haigestumise või viiruse hirmu, küll aga on ettenägematud hirmud, mille suhtes kunstnik on olnud väga ettenägelik; neid hirme, mis üht väikepoodi võivad tabada, on päris palju ja tuleb pidevalt juurde.

“Klatš”

Lisaks erinevatele eksponaatidele ja mööbliesemetele, mis siin ruumides on, on minu arvates oluline pöörata tähelepanu ka sellele hoonele ja nendele ruumidele endile. On põhjust meenutada, et siinsamas tegutses aastakümneid Tartu raekoja platsi legendaarne apteek ja me viibime praegu selle apteegi müügisaalis, nii et ringiga on siia tagasi jõudnud kassa.

See kassa, mille taga ma istun, kannab teosena pealkirja “Klatš” ja viitab sellele, kui olulised on väikesed toidupoed kohaliku sotsiaalse elu keskustena. Sellele on päris mitu korda viidanud ka kõnealuse poe omanik Margo Orupõld, kes rõhutab, et toidupoed ei ole ainult kohad, kust süüa osta. Just väiksemates kohtades muutuvad need sageli sellisteks paikadeks, kus inimesed vahetavad omavahel infot, saavad kokku, veedavad meeldivalt aega. Ja kui need väiksed poed ära kaovad, siis kaob ka see võimalus. See on päris suur kaotus just nendele, kes on erinevatel põhjustel üksildased või ei oma võimalust muul moel teistega suhelda.

Selle teose üks osa on ka tekst, mille on sisse lugenud näituse kuraator Marika Vaarik ja mille on koostanud Laur Kaunissaare. See tekst võtab minu arvates väga hästi kokku erinevad teemaliinid, mis siin näitusel paralleelselt jooksevad, ja ma kasutan võimalust, et lugeda ette paar lõiku.

„Statistika ütleb, et 80% Eesti elanikest ei kavatse mitte kunagi hakata ettevõtjaks. Ja ometi koolitatakse inimesi just nimelt ettevõtlusega alustama. Alusta. Alusta kas või tühjalt kohalt. Ettevõtte alustamine võtab Eestis aega kui palju? Viis minutit? Aga lõpetamine?”

“Ettevõtlus on eelkõige protsess, aga sellel on ka algus ja lõpp. Protsessi pikkus sõltub väga erinevatest asjaoludest – see võib kesta aastaid, isegi sajandeid. Aga ettevõtja ei ole igavene. Ka siis, kui tal läheb kõik hästi või enam-vähem hästi. Kuidas maanduda? Kuidas pehmelt maanduda? Ma tahan lõpetada inimese, mitte ettevõtjana.”

Kassa jälg põrandal

See teos on minu arvates selle näituse üks kõige poeetilisemaid või kui nii võib öelda, siis esteetilisemaid teoseid. Mulle tundub, et siin on tabatud moment, mida me ei oskaks tavaolukorras hinnata. See on foto selle sama kassa poolt jäetud jäljest, nii et mida me näeme, on põrandale kogunenud mustus või plekk. Teisalt on selles palju jutustust ja kulgemist – kõik see aeg, mil pood on tegutsenud ja see kassa seal olnud. Minu jaoks on küll tegemist sellise teosega, mille paneksin hea meelega endale seina peale.

“Apellatsioon”

Siin sellel seinal on teos pealkirjaga “Apellatsioon”, mis räägib sellest, et väikepoe sulgemise tagajärjel hakkasid kohalikud elanikud Pärnus jätma poe uksele silte, et küsida, millal pood taas avatakse. Kuna poe omanik ei olnud konkreetselt ära otsustanud, et ta paneb poe lõplikult kinni, vaid andis mõista, et see on ajutiselt remondiks suletud, siis tekkis omamoodi uus kommunikatsioonivorm.

Meile tundus, et see teema ja konkreetne teos annab hea võimaluse luua siia näitusele ala, kus külastajad saavad oma kommentaare jätta, võib-olla lahendada see natuke teistmoodi kui tavalise majaraamatuga, teha seda pigem apellatsiooni vormis. Minu rõõmuks hakkas siia üsna pea tulema päris palju erinevaid vastuseid. Me ei andnud külastajatele täpseid juhiseid, mida nad peavad kirjutama.

Kui lugeda siit seinalt erinevaid sõnumeid, siis on huvitav näha, kuidas inimesed on selle teemaga suhestunud. Näiteks on siin üks silt, kus on kirjas “Käisin väiksena nurgapeal poes ja ostsin natuke võid. 🙂 Kaaluga. Nüüd on seal koopiakeskus”. Või siis ka selline silt: “Panin ka oma poe kinni. Ka meil oli kasutamata kraanikauss. Veider!” Ta viitab euronõuetele vastavale kraanikausile, mida ei paigaldatud mitte sellepärast, et poeomanikul või müüjatel oli seda vaja, vaid sellepärast, et nõuded nägid nii ette.

“Pehme maandumine”

Selle näituse lõpetab videoteos pealkirjaga “Pehme maandumine”. Pehme maandumise teema tuli üles juba teoses nimega “Klatš”, kust ma ühe katke ette lugesin. Kui vaatame seda teist, siis näeme, et mitmed niidiotsad või teemad, mis on sellel näitusel tõstatatud või õhku jäänud, seotakse siin justkui kokku. See video on filmitud sealsamas Pärnu poes ja me näeme värvilisi seinu, mis seal päriselt on, ja näeme, kuidas peaosaline Marika Varik poemüüja rollis erinevaid riiuleid ja muid asju kokku tõstab, viimast korda põrandaid peseb, otsi kokku tõmbab.

Kui ma võrdlen seda uut videoteost eelmisega – sellega, mis umbes kümme aastat tagasi valmis, siis teoses pealkirjaga “Parim enne on möödas” juhib vaatajat jutustaja poolt antud tempo ja narratiiv, aga siin oleme me pigem oluliselt aeglustunud ajas, toimub rahulik kulgemine. Selle erineva ajalise tunnetuse taustal on õhus küsimus: mis saab edasi? Mis saab edasi sellest poest, aga laiemalt väikepoodidest või väikeettevõtetest?