Näitus. Avameelselt meestest & naistest. Pärnu kunstisuvi

Fragment Marko Mäetamme maalist "Naine ja Kass", mida kuraator tõlgendab kui lõbusat irooniat klassikalisele aktimaalile, mida meeskunstnikud on läbi sajandite aktiivselt viljelenud ja mida kunstipublik väga auväärseks žanriks peab.

Samal nädalal, kui kuulsime uudist, et välisminister on saatnud juhised Eesti saatkondadele, et Eesti Vabariigi nimel enam seksuaalvähemuste toetusavaldustele alla ei kirjutataks, tuli ka uudis, et 29. juunil avatakse kuu aega kestev Pärnu XVIII Kunstisuvi näitustega  Mees ja Mees Pärnu Linnagaleriis Raekojas ja Naine ja Naine Kunstnike majas. Rääkisime kuraator Marian Kivilaga, miks selliste teemadega suvises Pärnus tegeletakse ja kes on need Eesti kunstnikud, kes kaasa räägivad.

Tõstatab see näitus keha- ja sooküsimusi üldse sellise nurga alt, nagu pealkiri aimata lubab?

Näitus kõneleb keha- ja sooküsimustest laiemas tähenduses, st ei tõstata mitte ainuüksi seksuaalvähemustega seotud temaatikat, kuigi seegi saab olema ühe fragmendina kui meid ümbritseva elu orgaanilise osana näitusel esindatud. Meie idee oli näitusel osalevate kunstnike ja nende loomingu kaudu rääkida naiseks või meheks olemisest ning selle ilust ja valust läbi väga erinevate vaatepunktide. Sootemaatika tõusis kunstis esile 1960–1970ndatel seoses feministide liikumisega ning aastakümneid on soo- ja kehateemat käsitletud peamiselt feministlikus kunstis.

Viimastel aastakümnetel võtavad üha enam sõna aga ka meeskunstnikud, kes samuti soorollide üle mõtisklevad. Ja seda mitte ainult kitsamas gay-kunsti tähenduses. Kuigi valge keskealine heteroseksuaalne mees on kunstiajaloos (ja ka laiemas sotsiaalses kontekstis) pikka aega dominant olnud, ei tähenda see seda, et ta ei pruugi end rõhutuna tunda.

Kuigi jah, vähemuste teema on siiani veel paljude jaoks midagi hirmsat ja võõrast, mida tuleks ühiskonnas tabuna hoida ja üldsuse silmade eest võimalikult kaugel hoida. Selles mõttes on nendel teemadel peatumine väga vajalik ning ka näitust tehes vaatasime, et kõik see väga macho’ks ei muutuks ja oleks esindatud võimalikult palju erineva huvi ja taustaga kunstnikke.

Kes on need kunstnikud, kes näitustel “Mees ja Mees” ja “Naine ja Naine” osalevad, ja mille põhjal valik sündis?

Näitusele valisime teadlikult kunstnikud, kes lähenevad teemale väga erineval viisil. Näiteks Marko Mäetamme mustast huumorist läbiimbunud seeria räägib elus läbikukkunud ja täiesti mõttetu keskealise mehe ühest õnnetust päevast hotellitoas. Heteroseksuaalse mehe karmi maailma esindab ka Rene Kari kehakeskne ja autobiograafiline seeria: 14-aastaselt otsustas praegu 69-aastane kunstnik, et ta seab oma elu missiooniks voolida iseendast täiuslik antiikskulptuur, ning ta ise ongi aastakümneid oma kunsti objektiks olnud. Sellise loomingu juurde käib muidugi ka vastav elustiil. Seeria portreteerib kunstnikku ennast ja tema keha muutumist läbi aastate.

Alan Proosa fotoseeria on samuti autobiograafiline, kuid täiesi teises võtmes. Tema fookus ja huvi on transsoolisusel ja sellega seonduvatel teemadel, ning oma fotodel kujutab ta end drag queen’ina. Meestenäituselt leiab aga ka teisi vaatepunkte: Leonhard Lapini 1970ndate seeriad “Fallos” ja “Mees masin” mõjuvad oma aja kontekstis isegi poliitilise manifestatsioonina.

Näituselt “Naine ja Naine” leiab muidugi ootuspäraselt feministlikke küsimusi tõstatavaid teoseid (Sandra Jõgeva, Mare Tralla), mis mõtisklevad naise positsiooni üle tänapäeva ühiskonnas. Ja kahtlemata väärib see teema jätkuvalt tõstatamist, sest naised on pidanud alati oma võrdse positsiooni üle võitlust pidama. Kuigi praegu võib kõik OK tunduda, ei olnud see tegelikult üldse ammu, kui naistel ei olnud valimisõigust või ei saanud nad paljudes valdkondades võrdselt meestega kaasa rääkida. Senini räägitakse ju palgalõhest ning paljudel ametialadel on tänini mehi rohkem kui naisi ja siinkohal ei pea me silmas füüsiliselt rasket tööd, millega naised hakkama ei saaks.

Foto Venemaa kunstniku Lilia Li-Mi-Yani seeriast “Küps ilu” mis küsib, mida me naiste puhul ilusaks peame ning kas naine võiks olla ilus ka vanuses 50+.

Üks lahe fotoseeria, mille tahaks esile tõsta, on Lilia Li-Mi-Yani “Küps ilu”, mis portreteerib naisi vanuses 50+ ning paneb meid mõtlema sotsiaalsete konstruktsioonide ja selle üle, mida me üldse iluks peame ning kas on õige pidada ilusaks vaid 90-60-90 mõõtudes naisi vanuses kuni 30.

Selles mõttes on grupinäitused heaks võimaluseks pakkuda teemale väga erinevaid vaatepunkte ning läheneda sooga seotud käsitlustele võimalikult avara pilguga. Kunsti üks funktsioone peakski ju olema tekitada diskussiooni ja mõtteainet, aga ka aidata näha asju võib-olla teises valguses, kui oleme seda harjunud tegema.

Ühiskonnas, kus on väga kitsad ja konservatiivsed vaated, on kõigil tegelikult väga raske elada, ja mis peaks olema see põhjus, et demokraatia kehtib ainult ühele osale inimestest, kes mahuvad mingitesse kunstlikult konstrueeritud raamidesse paremini kui teised?

Kui levinud nende teemade käsitlus Eesti kaasaegses kunstis üldse on? Kas need näitused oleks saanud teha ka näiteks 20 aastat tagasi?

Isiklikult ei mäleta, et meil 20 aastat tagasi erilist tsensuuri oleks olnud, ja keha on kunstis olnud nii 1990ndatel kui ka 2000ndate aastate alguses ja ka varemgi üheks levinud teemaks. Näiteks kureeris näitusel “Naine ja naine” osalev Mare Tralla 1995. aastal Eesti esimese feministliku kunsti näituse “Est Fem”.

Feministlikke ja provokatiivseid teoseid tehtigi ehk just 1990ndatel ja 2000ndate alguses rohkemgi kui praegu, sest ühiskonnas olid need teemad läbi rääkimata.

Praegu tundub, et sooteemadel võtavad kohati mehed isegi rohkem sõna kui paarkümmend aastat tagasi. Eks nad võib-olla peegeldavad ka seda nihet, et soorollid on varasemaga võrreldes muutumas ja nende roll selles protsessis samuti.

Pärnu kunstisuve lahutamatuks osaks on traditsiooniline näitus “Mees ja Naine”. Kas natuke on selles igasuvise ja nii mõnigi kord üsna eklektilise mammutnäituse paroodiat siiski ka?

Mark Soosaare kureeritav “Mees ja Naine” on pika traditsiooniga näitus, sisuliselt on ta ise seda defineerinud kui aktinäitust. Mingit kriitikat ja paroodiat sellele me tegelikult ei pakugi, sest tema projekt täidab oma nišši ja mis sest aktinäitusest ikka kritiseerida. Küll aga annab mehe ja naise teemal luua palju huvitavamaid ja mitmekihilisemaid väljapanekuid kui lähtumine ainult primitiivsest kriteeriumist, et pildil peab olema paljas inimene. Meie näitustel väga paljast ihu ei näegi ja läheneme sooteemalisele väljapanekule lihtsalt teisest otsast.

Marko Mäetamm “Naine ja kass”.

Muidugi, naljaga oleme alati mõelnud, et huvitav, millal tuleb Uue Kunsti Muuseumis näitus “Mees ja mees” või “Naine ja naine”, sest sooga seotud kunsti tehakse nii Eestis kui ka mujal väga palju ja väljundid on palju laiemad kui ainult aktimaal. On gay-kunsti, on feministlikku kunsti kui ka heteroseksuaalse mehe raskest elust pajatavaid jutustusi. Paar suve tagasi, kui Avangard Galerii permanentset näitusepinda Pärnus pidasime, pakkusin Rebeka Põldsamile kureerida näitust teemal “Mees ja Mees”. Aga selle asemel tuli üks teine näitus. Nii see teema õhku jäi ja küpsema hakkas. Et kirjutan praegu magistritööd nõukogude perioodi erootilisest kunstist, siis sai selgeks, et juba siis oli tegelikult erootiliste sugemetega kunst midagi palju mitmekihilisemat ja huvitavamat kui publiku ihadega manipuleeriv looming. Ja võib-olla on ka Pärnu-suguses väikelinnas aeg traditsioone pisut murda ja tuua sisse värskemat vaatepunkti, mis arusaamu sedalaadi kunstist pisut rikastaks ja ümber mõtestaks.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (75)