Ohustatud liigid. Essee väikeettevõtlusest

Kunstnik Flo Kasearu tellimusel on väikeettevõtja Margo Orupõllu mõtteid kunstiliselt liialdanud dramaturg Laur Kaunissaare. Lugu ettevõtte lõpetamisest ühe väikepoe näitel.

Me müüsime komme.

Me müüsime alkoholi. Palju alkoholi müüsime. Igasugust.

Me müüsime banaani.

Me müüsime leiba.

Me müüsime torusiili.

Me müüsime sihvkasid.

Me müüsime tikke.

Me müüsime kilekotte.

Me müüsime üllatusmune.

Me müüsime pelmeene.

Me müüsime suitsu.

Me müüsime vorsti. Terve suur lett oli vorsti täis.

Me müüsime krõpsu. Väga palju krõpsu müüsime. Ikka väga palju.

Me müüsime konserve.

Me müüsime tualettpaberit.

Me müüsime komme.

Me müüsime komme.

Me müüsime jäätist.

Me müüsime päikesekreemi.

Me müüsime vihmavarje.

Me müüsime kummikuid.

Me müüsime sukkpükse.

Me müüsime koeratoitu.

Me müüsime kassitoitu.

Me müüsime tatart.

Me müüsime kiirnuudleid.

Me müüsime komme.

Me müüsime nätsu.

Me müüsime patareisid.

Me müüsime patareisid.

Komme müüsime ikka väga palju.

Jaapanis on üks pood, mis töötab juba üle 1000 aasta. Üle 1000! Ainult komme müüvadki. Nad alustasid täpselt aastal 1000 ja müüvad siiamaani.

Kui tõsteti alkoholiaktsiisi, räägiti palju, et nüüd lähevad väikepoed kinni. Jah, aga päris nii lihtne see ei ole. Mitte ainult alkoholi pärast.

***

Statistika ütleb, et 80% Eesti elanikest ei kavatse mitte kunagi hakata ettevõtjaks. Ja ometi koolitatakse inimesi just nimelt ettevõtlusega alustama.

Alusta.

Alusta kas või tühjalt kohalt.

Ettevõtte alustamine võtab Eestis aega kui palju? Viis minutit?

Aga lõpetamine?

***

Kui Eestist sai jälle iseseisev riik, alustasin minagi ettevõtlusega. See oli ammu enne kõiki neid koolitusi. Mul ei olnud mingit lapsepõlveunistust vürtspoodi mängida. Lihtsalt juhtus nii. See pood oli siin juba nõukogude ajal. Ma mäletan veel neid tühje riiuleid. Pärast seisis terve pood mitu aastat tühjalt. Keegi teda ei tahtnud. Lõpuks võtsin ära. Väike plaan oli ka, ma olin ju ülikoolis majandust õppinud, aga üldiselt ikka emotsiooni pealt. Ettevõtlusvabadus! Ma tegelikult ei teadnud, mida ma teen. Lihtsalt tahtsin ja see oli ja on ju kõige tähtsam.

Tütar oli veel väike, aga ma sain hakkama. Tegin palju tööd. Me kõik tegime. Väga palju. Uskumatult palju. Uhke aeg oli. Põnev aeg oli. Elasin õnnelikult üle kõik ettevõtluse lastehaigused ja tormituuled. Te ei kujuta ette.

Meil on siin kuskil üks kraanikauss, mida pole siiamaani keegi kasutanud. Mitte üks inimene. Nõuete pärast panime. Prügikasti asendiplaani menetleti kolmveerand aastat.

Ükskord ütles üks meespeaminister, et need, kes on üle 20 aasta järjest ettevõtlusega tegelenud, on kangelased. Ilmselt kuskilt sealt 20 aasta juurest see kangelase piir lähebki. Mina alustasin 30 aastat tagasi. Nüüd ei julge silmi tõsta ja vaadata, mis ümberringi toimub. Paljud ei julge. “Teiseks jäämine pole tulemus,” ütles üks meesettevõtja ajalehes. “Eesmärgita elu pole minu jaoks,” ütles üks teine meesettevõtja. “Minu naine ütleb, et ma ei oska puhata. Puhkan teise töö tegemisega. Olen terve elu tööd teinud,” ütles kolmas meesettevõtja. Ja mina pole isegi mitte meessuurettevõtja nagu need kolm. Mina olen… kes ma olengi? … 50+ naine, väikeettevõtja, väljastpoolt pealinna, pensionieelik. Mis pension? Paneme elukestvalt auru juurde ja sukeldume.

Tehniliselt ei ole lõpp ju keeruline. Kohtus kuulutatakse välja pankrot ja ongi kõik.

Aga ei ole pankrot. Raha oleks.

A mis saab siis, kui enam ei ole põnev?

Mis saab siis, kui unistused on täitunud?

Mis saab siis, kui vabadusest on saanud ahelad?

Ühe ajastu lõpp.

Mida ma ootan?

Oeh, pateetiline.

***

Keskmises novembris on meie keskmise suurusega linna põhjaservas õhuniiskus 83%, puhub kerge läänetuul, hooti on sademeid, temperatuur on nullilähedane. Asfaldis ei ole enam okeaanilisi auke, nagu 30 aastat tagasi. Tänavad on valgustatud. Kraanist tuleb sooja vett. Akende ees ei ole trelle. Inimesed on varjunud Ikeast ostetud kardinate taha. Poes müüakse asju: suures poes palju, väikeses poes vähem. Inimesed võtavad vähem ette. Tühjade tänavate vahel särab väikepood talvepimeduses nagu majakas. Normaalsus on võitnud, aga hoog on kadunud.

Mida ma ootan?

***

Ülemiste keskus. Järve keskus. Arsenali keskus. Sikupilli keskus. Kristiine keskus. Rocca al Mare keskus. Lõunakeskus. Põhjakeskus. Idakeskus. Läänekeskus. Kagukeskus. Eedeni keskus. Zeppelini keskus. Tasku keskus. Astri keskus. Rappeli keskus. Vaalakeskus. Siili keskus. T1 Mall of Tallinn. Alko 1000.

Flo Kasearu näituse “Ohustatud liigid” vaade. Foto: Taavi Piibemann

***

Ettevõtlus on eelkõige protsess, aga sellel on ka algus ja lõpp. Protsessi pikkus sõltub väga erinevatest asjaoludest – see võib kesta aastaid, isegi sajandeid. Aga ettevõtja ei ole igavene. Ka siis, kui tal läheb kõik hästi või enam-vähem hästi.

Kuidas maanduda? Kuidas pehmelt maanduda? Ma tahan lõpetada inimese, mitte ettevõtjana.

Alguses tegin kõike ise. Ise olin müüja. Ise tellisin kaupa, ise panin selle välja. Ise olin kassas. Ise tegin äriplaani. Ise tegin reklaami. Ise tegin raamatupidamist. Ise koristasin. Ise magasin. Ise ärkasin. Mees parandas aastaid öösiti ise aknaklaase, kui need sajandat korda sisse visati. Tütar oli ka juba väikesest peale abis.

Siis kõik muutus. Tasapisi, aga kindlalt. Võtsin müüjad. See vist ongi edu hind?

Ega väikepoodi ei sobigi igaüks. Siin peab inimene oskama kõike. Isegi, kui ta on müüja. Eriti, kui ta on müüja. Ja eelkõige – ta peab tahtma. Tema suhtumine peab olema, nagu ta oleks omanik. Mitte lihtsalt, et kuidas on mugavam. Tänapäeval annab seadus töötajale väga palju õigusi, aga töötaja teadlikkus, vastutus ja kohusetunne ei tule ju järele. Kauplemisele ja kapitalismile panid ju aluse müüjad, nende teadmiste ja tundemaailma sümbioos. Nende tahe. Ma ju tean. Ma ju tean, kuidas kõik müüjad käisid kogu aeg mujal proovipäevadel, aga ei julgenud mulle öelda, et käisid. Said teada, et ega mujal ka parem pole. Kõik on personali taga.

Hiljuti ütles üks Eesti poliitik, et kahjuks on Soomes peaministriks saanud müüjatüdruk. Pärast pidi üks teine Eesti poliitik, peaministrikandidaat, minema üheks päevaks poodi müüjaks. Aga lõpuks ta ikkagi ei läinud. Vist hakkas häbenema või ei tea, mis seal oli. Noh, pole hullu, robotid on juba kohal. Varsti polegi müüjaid tarvis. Varsti pole poode ka tarvis, eriti väikeseid. Robot toob koju kätte. Võib-olla pole varsti peaministreidki tarvis. Jäävadki ainult robotid.

Mida ma ootan?

***

Eestis on majanduslikult aktiivseid ettevõtteid 131 650. Neist kuni 10 töötajaga ettevõtteid on 123 744 – see on 93,99% kõigist ettevõtetest. Enamikus sellest 93,99% ettevõtetest ei ole, muide, mitte alla 10, vaid alla 5 töötaja, ka alla 4 ja alla 3 ja alla 2. Päris paljudes ka alla ühe. Tere tulemast väsinud väikeettevõtete Eestisse. Kui paljud neist väikeettevõtjatest kuuluvad võitjate põlvkonda? Kas mina kuulun võitjate põlvkonda? Väikevõitjate põlvkonda? Mida ma võitsin?

Üks Praxise uuring ütleb, et naisettevõtjad moodustavad Eesti ettevõtjatest 28%. 72% nendest naisettevõtjatest on üksikettevõtjad. Ohustatud liik. Nagu musketärid, üks kõigi eest. Ma ei ole statistik, aga mul on emotsioonid.

***

Aga võib-olla peakski ikkagi ühe start-up’i ka tegema?

Mida ma ootan?

***

Kui alustasime, tuli lisaks ettevõtlusele hoolitseda ka laste eest. Saime hakkama, olime noored. Nüüd ei ole me enam noored, aga oma vanemate eest hoolitseda tuleb ikkagi. 100% ainult ettevõtlusele pühenduda saigi võib-olla ainult nende kahe vahepeal.

Turg ütleb, millal sa üles tõused.

Turg ütleb, millal sa lähed magama.

Turg ütleb, kas sul on jaanipäev.

Turg ütleb, millal sul on sünnipäev.

Turg paneb sind jõule vihkama.

Turg on su hallinevad juuksed, mida sa ei taha värvida, sest tõde on see, et su pea valutab. Turg on su kodumaja esiku kustunud lambipirn, mida sul pole aega vahetada. Turg on kevadine tolmu- ja päikesepaistesegune soe tuul, kui ta sinust poe ukse taha õue jääb, vaba ja vallatu.

Vabadust on väikeettevõtja elus täpselt nii palju, kui seda annab turu nähtamatu käsi.

Aga kui sa oled ettevõtjaks sündinud, siis sa saad hakkama.

Kas ma sündisin ettevõtjaks?

Mida ma ootan?

Flo Kasearu näituse “Ohustatud liigid” vaade. Foto: Taavi Piibemann

***

Kõige raskem on kevaditi. Pikk talv on üle elatud. Kulusuits. Kostub huljaid hõikeid. Lükatakse lastekärusid. Paar vanainimest on jälle ära surnud, aga ülejäänud, ka kõige hädisemad neist, käivad ringi heldinud nägudega. Hekid on ererohelised. Päike sirab asfaldil. Ostetakse palju jäätist, ehkki nii soe veel ju ei olegi.

Ükskord arvutasin kokku: ma olen selles poes käinud umbes 22 000 korda. See on siis viimase 30 aasta jooksul. Enne käisin niisama, kliendina, aga seda ma ei arvesta. Ma mäletan – kuuel päeval nende kolmekümne aasta jooksul ma ei tulnud siit läbi. Ei, üks oli veel. Seitsmel.

Siis hakkadki vahelduse mõttes seinu üle värvima.

***

Mul on ühed tuttavad lehmapidajad. Nad polnud aastaid puhkamas käinud. Ei jäta ju lehmi lüpsmata. Viimaks tuli välja, et seaduse järgi võid ettevõtjana saada puhkuse ajaks riikliku asenduslüpsja. Sharm el Sheikh!

***

Suri ettevõtja Ingvar Kamprad. Suri ettevõtja Cardo Remmel. Suri ettevõtja Jüri Vips. Suri ettevõtja Ago Liblik. Suri ettevõtja Guido Sammelselg. Suri ettevõtja Guido Pärnits. Suri ettevõtja Tiit Aava. Suri ettevõtja Raimu Aas. Andrus. Tarmo. Villem. Andrei. Taavi. Rein. Indrek. Vello.

***

Ma ei ütle, et kui seda musta klaaslage ees ei oleks. Mina seda klaaslage ise tundnud ei ole, ma tegin lihtsalt oma asja, pole tahtnud kuskile areneda. Aga see lagi on olemas. Muidugi on. Mehed teevad saunas kokkuleppeid ja need peavad. Naised teevad äri üksi ja kannatavad. Meestel toimivad sõpruskonnad pärast kooli äris edasi. Naistel pole sõpruskondi, mis ka äris toimiksid. On meil mõni majandussektor, mida juhivad ainult naised?

Naistel on vahel kaks kõrgharidust ja ikka ei julge pihta hakata – muudkui käivad koolitustel. Riskivalmidus on meestel suurem.

Üks pensionieas mees-ettevõtja müüs hiljuti oma suure automüügifirma soomlastele. See firma oli ta elutöö. “Mind? Miks?” küsis ta, kui ajakirjanik talle helistas ja ütles, et ta on selle otsuse eest valitud aasta ettevõtjaks. Ta suutis ja ta julges. Ja ta sai. Lõpetada. See paistiski silma.

Mida ma ootan?

***

Kuidas lõpetada? Selle kohta pole ühtegi koolitust. Isegi brošüüre ei ole.

Elu ilma ettevõtluseta?

On see lubatud?

On see võimalik?

Ja kui sa ei taha, aga sa pead lõpetama? Sest selleks sunnivad… perekondlikud asjaolud… nagu koolipäevikusse kirjutatud vabandus.

Kuidas leida rahu endaga, kui sa lõpetad? Kuidas leida rahu endaga, kui sa ei lõpeta?

Ja kui lapsed ka ei taha? Ja miks nad peaksidki tahtma? Kas nad on ettevõtjaks sündinud?

Kellele ma siis olen tein’d ja vaeva näin’d?

Delegeeri-delegeeri. Eks delegeerisingi. Aga vastutad ju ikka ise.

Ja ega ühe väikepoe pidamine ei ole ju mingi eriline väljakutse. Mida imet sa sinna teed või arendad?

Tõstad kartulid kurkide taha ja makaronid tomatite asemele ja tomatid hoopis tikkude kõrvale? Kui hakkad väikepoes tegema imeasju, siis ega kliendid ei tule sellega kaasa. Tõstad kauba ringi – nad ei leia seda üles. Ma võin tuua roboti, kes naeratab, liputab saba ja ütleb tere, aga klient ei taha robotit. Klient tahab suhelda või ta tahab kiiresti oma vorsti ja siis koju. Mida ma siin arendan? Uut värvi seinad ei ole areng.

Klient tahab rutiini.

Ja see rutiin on tappev.

Ma hakkasin iga päev uut tänavat pidi koju tulema, et ei peaks oma poest mööda minema.

Ma mõtlesin vabadusest iga päev.

Mida ma ootan?

***

Ma olen aastaid olnud ettevõtja puhtalt kõhutunde pealt – kuidas ma nüüd planeerin omaenda lõppu?

***

Noh, hea küll, mõtlesin, et panen siis poe kinni. Aga ega see polegi nii lihtne. Mis töötajatest saab? Mis saab Sirjest? Mis saab Marest hüüdnimega Cleopatra? Mis saab Svetast? Mis saab Eevist? Kes on süüdi? Mida teha? Ja pole kellegagi jagada ka.

Kas ma mõtlen nüüd nagu naisettevõtja?

Kui lapsed on haiged või neid pole kellegagi jätta – kes valib esmalt lapsed ja seejärel ettevõtluse? Ikka naine. Ikka mina. Lõpuks võib-olla selgubki, et lihtsam on pühenduda lastelaste hoidmisele, kui end ettevõtlusega katkestada? Aga kui kaaslane saab insuldi? Aga kui lapselaps jääb haigeks? Kui see ei ole minu valik. Kas ma olen siis lõpetades veel kangelane? Tervislikum on mitte mõelda.

Mu tuttavad FIE-d on ka kõik surematud.

Ja kuhu ma lähengi – naine, 50+, väljaspool pealinna.

Hakkan jälle ettevõtjaks?

***

Flo Kasearu näituse “Ohustatud liigid” vaade. Foto: Taavi Piibemann

Ma rahvale ei ole veel öelnud, et pood läheb kinni. Ma ei ole seda veel oma ajus lõpetanud. Ma ütlesin, et remont tuleb.

Kogukonnal pole enam kokkusaamise kohta. Pole kohta, kus värskeid ajalehti lehitseda, kiirelt pakk suitsu või jäätist osta. Ja enam ei saa ka poe taga maailma parandada.

Nüüd jätavad kliendid mulle poe ukse vahele nõudlikke kirjakesi, kus palutakse kodulähedase ja mugava poeskäimise võimaluse taastamist. Tänaval jooksevad järele ja nõutavad vastust, et millal ma selle poe ikkagi uuesti avan.

Mida ma ootan?

Essee pealkirja all “Väljavõtteid teose “Klatš” tekstist” valmis Flo Kasearu näituse “Ohustatud liigid” jaoks Tartu Kunstimuuseumis. Näitust näeb taas alates 1. maist.