Kristjan Port: mõtle ebanormaalselt

Illustratsioon: Ander Avila

Hoida kõiki karantiinis, oodata poolteist aastat vaktsiini ning lasta majandusel seiskuda? Või lasta nakatumisel levida, taluda ära haiguse vaev ning kahju, aga saavutada massiline immuunsus ja elu läheb edasi? Polegi raske valik. Looduses on toiminud viimased kolm-neli miljardit aastat. Nõrgemad surevad välja. Oot-oot! Mina nii ei mõelnud!

Seletused on alati olemas olnud; nende seas on igale inimlikule probleemile mõni hästiteada lahendus – ilus, usutav ja vale (1917). Aga mis on siin valesti? Kõikidest põgenemisplaanidest on surm kõige efektiivsem (1916). Surra idee nimel; see on kahtlemata õilis. Aga kui palju õilsam oleks, kui inimesed sureksid ideede nimel, mis on tõesed (1919)! Kui peaks leiduma üks vaimne pahe, tõesõna, selline, mis eristaks meie inimesi igast teisest maamunal kõndinust, on nende seisukoht,et iga inimlik tegu saab olla kas õige või vale, ja nad on üheksakümmend üheksa protsenti eksinud (1914). Näiteks teavad poissmehed naistest rohkem kui abielumehed. Kui see poleks nii, oleksid ka nemad abielus (1916).

Enam-vähem sada aastat vanad mõtted on värsked nagu külmund mullast kasvavad lumikellukesed. Tähelepanekud pärinevad Ameerika Nietzscheks kutsutud vabamõtlejalt Henry Louis Menckenilt (1880–1956). Ta tegutses meiega sarnasel murrangutest tulvil, kuid sajand varasemal ajal ajakirjaniku ja kultuurikriitikuna. Mõnikord küüniku ja satiirikuna. Küllap saadakse teinekord sõnumi mõttest alles siis aru, kui haiget teha. Loota, et märkame kõiki ebakohti ise, pole usutav. Sest tõde lakkab olemast väljamõeldisest võõram hetkest, kui sellega harjume (1916). Tõe viimseks testiks on naeruvääristamine. Väga vähesed dogmad on sellega kohtunud ja jäänud ellu (1918). Kooliõpetajad, võttes neid tervikuna, on kõikide vaimse töö tegijate seas tõenäoliselt kõige rumalamate inimeste klass (1908).

Viimase väite tahaks tagasi võtta ja öelda, et oot-oot, mina nii ei mõelnud!

Tõde on tihti ebamugav. Nägemiseks peab emotsioone võitma. Sõnumi fookuses olevatest õpetajatest peab nägema kaugemale. Õpetajad esindavad ühiskondlikke norme. Süütu sõna, millele ei oskakski tähelepanu pöörata. Aga “norm” tuleb normaalsusest, ehk enamuse poolt kantud arusaamadest. Enamus tähendab “keskmist”. Keskmisest kõrvale kaldujad on ebanormaalsed. Mõnikord heas, teinekord halvas. Aga kes ütles, et keskmised ongi etaloniks? Probleem on selles, et keskmist inimest pole tegelikult olemas. Sellist, kelle pealt saaks hea ja halva tasakaalu hinnata. Ometi juhindume keskmisest, nagu see oleks päris.

Lähiajaloost leiab arvukaid näiteid keskmise otsingutest. Iga kord tulemusetult. Kas pole üllatav? Juhul kui üllatab, siis tõenäoliselt mõtled keskpäraselt. Mõtle näiteks optimaalse töökeskkonna loomise ülesandele. Otsustad kasutada kümmet mõõdikut töötajate jaoks mugava ning tõhusa keskkonna kujundamiseks. Pikkus, kaal, käte haardeulatus, rindkere ümbermõõt jne. Oletame, et mõõdad ära üle 4000 antud tööd tegeva spetsialisti. Loodad leida keskmise, mis sobib kõigile.

Tõenäosus leida üks kõikidele keskmistele näitajatele vastav indiviid on praktiliselt null.

Isegi kui annad nõudmistes natukene järele ja lubad mõõdetud keskmiste ümber 30% kõikumist, ei leia sa ikkagi kõige “normaalsemat” indiviidi, kelle andmed, võib öelda ka “tagumik”, sobituks isegi kolmandiku võrra avaramaks tehtud universaalse “tooliga”.

Sõjalennuki piloodi töö leiab aset kabiini kitsikuses. Neis tingimustes tehtud toimingud säästavad elusid või külvavad surma. USA lennuväes alustati lendamiseks turvalise ning lahingolukorras tõhusa kokpiti ehitust. Parema töökoha otsingud algasid pärast järjekordset juhtimisveast tingitud lennuõnnetust. Purunenud lennukeid ja hukkunud piloote kogunes liiga palju. Eesmärgiks seati luua pilootidele normaalsed, enamuse vajadustega arvestavad ohutud ja tõhusad töötingimused.

Parima lahenduse leidmiseks mõõdeti 4063 piloodil kümme kehamõõtu. Saadud keskmiste tulemuste ümber lisati 30% kõikumisvaru. Võiks arvata, et pilootide valik ja pingeline koolitus oli juba välja sõelunud universaalsed, enam-vähem ühte mõõtu sõdurid. Ometi ei vastanud mitte ükski indiviid kümnest mõõdikust koostatud keskmisele. “Normaalseid” piloote oli null. Oleks seda ette teadnud!

Saadi tulemus, mis ei sobinud ühelegi piloodile. Kokpittides hakati arvestama individuaalsustega ja kallid ning ohtlikud relvad püsisid õhus. Saadi aru, et lennumasina kui äärmiselt keerulise ja alatiselt uues olukorras toimetava tööriistaga saavutatakse soovitud tulemus pilootide eripära, nende unikaalseid valikuid ning tegutsemist arvestades. Selleni jõudmine nõudis aega.

Otsingud leida normaalne töökoht, reisijatele sobivaim iste, enamusele passiva suurusega riided jmt eeldavad, et inimestes on palju ühist. Paraku ja heal juhul sarnanevad indiviidid masside keskmistega vaid nelja viie näitaja osas. Ja isegi siis oleks “täiesti normaalseid” vähe, et nendelt midagi õppida. Petlik usk keskmisesse tuleneb sellest, et iga üksiku mõõdiku (pikkus, kaal, sissetulek, kaugushüppe tulemus jmt) põhjal hinnates moodustaks ligemale kaks kolmandikku inimestest suhteliselt kompaktse, keskmise ümber moodustava nn normaalsete grupi. Ainult et me ei ole ühedimensioonilised. Meie edu on rajanenud keha struktuursele mitmekesisusele ja võimete rikkusele, tänu millele kohaneme erinevate olukordadega ja saame ootuste kiuste hakkama kõiksuguste tööülesannetega. Igaüks natukene erinevalt. Miks tahame neid erinevusi maha viilida?

Sellegipoolest oleme terve sajandi püüdnud inimesi normaliseerida, tasalülitada ja standardiseerida. Nimetatud meetmed jõudsid töökeskkonnast töökorralduseni. Normtöö tähendab iseseisvuse ehk vigade allika minimeerimist. Initsiatiiv on halb. Tööülesannete täpne täitmine on hea. Tööd standardiseeriti, tekkisid töökirjeldused ja sündis tootmisprotsessi juhtimise teaduslik meetod. Normatiivsete töötajate, normeeritud tööülesannete ja ainuma ideaalse teostusega töö ideoloogia tõid sama idee taha kokku Lenini, Stalini, Hitleri, Mussolini, Roosevelti ja lugematu hulga tööstusreid eesotsas John D. Rockefelleriga. Algas keskmiste kodanike, tööliste, õpetajate ja koolilaste ajastu.

Mida täpsemalt õnnestub tööd kirjeldada, seda lihtsam on luua selle jaoks masinat. Alguses tehti inimesest masinat, hiljem asendati inimene masinaga. Sest masinad on kõik samasugused. Kõrvalekalded seostuvad vigadega. Enamasti inimestega.

Kui paluda tuhandel kunstnikul teha koopia ühest ja samast ratsanikumonumendist, saaksime tuhat erinevat monumenti. Kõigil oleks uhke ratsanik, aga väikeste erisustega. Peame otsustama, kas inimestest kunstnikud tegid kõik vigu, sest nad ei osanud eeskuju maha viksida? Või tegid nad tuhat unikaalset kunstiteost, sest iseseisvad nägemused ei võimaldanud neil robotina toimetada?

Keskmistele keskendumise ja sellesse uskumise ideoloogia tagajärjeks on normatiivne mõtlemine. Loobumine iseseisvast arutelust domineeriva arvamuse kasuks. Omamoodi karjakäitumine.

Millele aitavad kaasa standardsed ametid ja ametinimetused ning kasvav sotsiaalmeedia kõlakodade efekt, mis on immuunne kriitilise mõtlemise ning konfliktsete faktide suhtes. Individuaalselt iseseisvuse puudumisele osutades salvatakse halvustavalt, kuid järgmisel hetkel pahameel kaob ja oma standartsete mõtete õigustamiseks osutatakse sõrmega ülejäänute ehk “normaalsuse” poole. Piirdutakse teadmisega, kes räägib, vähem juureldakse selle üle, kas jutt on õige. Loogiline pole piisav, sest hea pettur on alati loogiline ja ka eksinu veenab end loogikaga. Probleem on faktide puudus. Ja selguse vajadus. Ometi oleks naljakas oodata keskmist fakti.

Kujuta ette, et ostad turul kurke. Müüja nõuab kilo eest 5 eurot. Üsna palju! – mõtled. Kuid mis seal ikka. Maksad ära. Jääd veel hetkeks kurkidega kohmitsema ja kuuled, et järgmiselt kliendilt küsib müüja kilo eest ainult ühe euro ja sellele järgmiselt koguni kümme. Mille peale prahvatad: “Mis teil viga on! Kas mõistust peas polegi? Kas te ei tea kui palju kurgid maksavad?” Jne. Millegi pärast arvad, et see, mida sina arvad, peab kokku langema müüja omaga. Ehk kurkidel peab olema kindel hind. Ja hinnakujundusele peab omakorda olema põhjendus. Kusjuures üheks põhjenduseks on, et kõiki kliente tuleb kohelda ühtemoodi. Mõeldes, et eksisteerib keskmine klient. Sa ei leiaks oma korvist isegi keskmist kurki.

Kurk kurgiks, tervishoiusüsteem peab teadma, millal koroonaviirus ära kaob!

Nende mudelid peavad olema täpsed. Sest sinu elukorraldus sõltub koroonaviirusest ja sina oskad täpselt öelda, millal kõht tühjaks läheb või uni peale tikub. Pagan, isegi koolis nõuti alati ainult õigeid vastuseid ja nüüd need samad targad ainult hämavad! Mis on õige number?! Millal viirus ära läheb? Raske on omaks võtta tegelikkust, milles õiget keskmist vastust polegi.

Mudelid kirjeldavad tulevikku jämeda pintslitõmbega. Normatiivne mõtleja tahab, et see oleks kitsas joon.

Kultuurist mõeldakse ometi pehmemalt ja järeleandvamalt. Märkamata hiilivat enamuse diktaati ja keskmistumist. Saad vihjeid, mis on hetkel õige ja vale, mis on moes või mida enamus eelistab. Kultuur on väärtuste süsteemi poliitika. Poliitika on masside juhtimine. Tegevus, milles avaldatakse, kuidas enamus mõtleb ja mida soovib saavutada. Poliitika ei ole ühe või teise seisukoha tõestamine ega ümberlükkamine, vaid agiteerimine, miks keegi peaks milleski nõustuma.

Poliitikas kirjeldatakse ühisosa. Sellest lähtudes kutsutakse üles koostööle, otsitakse kompromisse ja kujundatakse koalitsioone. Püütakse väita, mis on normaalne ja mis mitte. Kujundatakse enamust. Tööriistadeks on veenmine, auditooriumile mängimine ja loogika. Pahatihti demagoogiline, milles tõendid valitakse ja limiteeritakse agendale sobivaks. Poliitilisest üleskutsest võib sündida kultuurifenomen ja vastupidi, poliitikud kasutavad populaarset kultuuri oma seisukohtade normaliseerimiseks. Demokraatia on teooria, et tavalised inimesed teavad, mida tahavad ning väärivad saada seda siis korralikult ja täie laksuga (1916).

Miks me seda läbi ei näe, saab alguse juba koolist. Kooli teatakse ühe konservatiivseima ühiskondliku vaimsuse organiseerimise vormina. Sealsed meetodid ja loogika pärinevad tööstusrevolutsiooni perioodist, mil inimesest püüti teha normaalseid ja standardseid tööühikuid. Lähtuti keskmise inimese ideest. Tekkisid standardiseeritud õppekavad ja normidest lähtuvad õpetajad. Kelle töö vastavust nõuetele testiti pooltoodete hindamiste ja lõpp-produktide eksamineerimisega. See lähenemine oli majanduslikult paratamatu. Linnad kasvasid, õpilasi oli palju, individuaalseks lähenemiseks puudunuks ressurss.

Ja ikkagi, keskmist õpilast pole tänaseni leitud. Selle asemel räägitakse ebamäärasemalt ja lootusetumalt keskpärasusest. Kuigi kõige keskpärasemeteks ehk standardsemateks on kõik normatiivid täitnud viielised. Paljud neist jõuavad edasi, osad juristideks, teised ettevõtetesse ja kolmandad poliitikase. Kandes nii heas kui ka halvas edasi arusaama normidele vastavusest. Arusaama, et iga inimlik tegu saab olla kas õige või vale. Kusjuures nad on üheksakümmend üheksa protsenti eksinud.

Suured ja edukad IT-ettevõtted avastavad, et pärast seda kui nad on magnetina viielisi masse enda juurde meelitanud, on innovatsioon aeglustunud.

Innovatsioon nõuab erakordset, mitte standardset ideed.

Lootus, et parimal moel kooli standardid täitnud indiviid hakkab mõtlema originaalselt, pole justkui põhjendatud. Enamus inimlikest tegudest on komplekssed. Sellised nagu USA lendurid, kes ei sobi normatiivsesse kokpitti, sellised nagu iga üksik ja kallis laps, kelle seas puudub täiesti normaalne indiviid. Välja arvatud, kui vaadata tema tunnistust.

Viiruse oht toob esile varjatud igatsuse näha suurel laval iseseisvat mõtlemist. Need on näited, milles juhtiv poliitik püüab erialast tulenevalt apelleerida massidele ja standardiseerida rahva lootusi ning käitumist. Kuid kangelaseks osutuvad hoopiski mitteigapäevased tegelased, kes toovad esile argimõtlemise keskele teistsuguseid vaateid, uusi teadmisi ja kiuslikke fakte. Selliseid, mis ei taha alluda meie ootustele ega püüda kõigile meeldida.

Senise tavalise ehk “normaalse” elu asemele asunud “ebanormaalse” ehk ebatavalise ajendatud keskmist ületavad personaalsed ning kollektiivsed pingutused äratavad isiklikus ja kultuurimälus uinunud geeniused. Keskpärasust trotsida soovivaid tundeid, kollektiivist kõrvale tõmbumise vajaduse, iseseisvuse kultiveerimise soovi jne. Sest kui ebatavaline on möödas, siis parim kingitus kogukonnale on olla keskmisest erinev, mitmedimensiooniline isiksus ja mitte olla kollektiivi toode. Rumal on see, kes ei teadnud. Loll on see, kes teab ja jõuab ikka vale tulemuseni.

Ning ometi! Me kõik, kui armastaksime juurelda, imetleksime inimesi, kelle põhilised veendumused erinevad kardinaalselt meie omadest. Ent kui riigiameti kandidaat seisab silmitsi valijatega, ei seisa ta silmitsi mõistlike inimestega; ta on vastamisi massiga, kelle peamiseks tunnuseks on asjaolu, et nad ei suuda arutada ideid ega mõista midagi, mis poleks kõige elementaarsem – inimesed, kelle kogu mõtlemine on tunnetepõhine ja kelle valitsev emotsioon kardab seda, mida nad ei mõista (1920).

Kristjan Port

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Kord kuus kirjutab ta Edasile kolumni teemal, kuidas lihaste kasutamine teeb rõõmu peale ja vastupidi. Loe artikleid (26)