Hoida kõiki karantiinis, oodata poolteist aastat vaktsiini ning lasta majandusel seiskuda? Või lasta nakatumisel levida, taluda ära haiguse vaev ning kahju, aga saavutada massiline immuunsus ja elu läheb edasi? Polegi raske valik. Looduses on toiminud viimased kolm-neli miljardit aastat. Nõrgemad surevad välja. Oot-oot! Mina nii ei mõelnud!
Seletused on alati olemas olnud; nende seas on igale inimlikule probleemile mõni hästiteada lahendus – ilus, usutav ja vale (1917). Aga mis on siin valesti? Kõikidest põgenemisplaanidest on surm kõige efektiivsem (1916). Surra idee nimel; see on kahtlemata õilis. Aga kui palju õilsam oleks, kui inimesed sureksid ideede nimel, mis on tõesed (1919)! Kui peaks leiduma üks vaimne pahe, tõesõna, selline, mis eristaks meie inimesi igast teisest maamunal kõndinust, on nende seisukoht,et iga inimlik tegu saab olla kas õige või vale, ja nad on üheksakümmend üheksa protsenti eksinud (1914). Näiteks teavad poissmehed naistest rohkem kui abielumehed. Kui see poleks nii, oleksid ka nemad abielus (1916).
Enam-vähem sada aastat vanad mõtted on värsked nagu külmund mullast kasvavad lumikellukesed. Tähelepanekud pärinevad Ameerika Nietzscheks kutsutud vabamõtlejalt Henry Louis Menckenilt (1880–1956). Ta tegutses meiega sarnasel murrangutest tulvil, kuid sajand varasemal ajal ajakirjaniku ja kultuurikriitikuna. Mõnikord küüniku ja satiirikuna. Küllap saadakse teinekord sõnumi mõttest alles siis aru, kui haiget teha. Loota, et märkame kõiki ebakohti ise, pole usutav. Sest tõde lakkab olemast väljamõeldisest võõram hetkest, kui sellega harjume (1916). Tõe viimseks testiks on naeruvääristamine. Väga vähesed dogmad on sellega kohtunud ja jäänud ellu (1918). Kooliõpetajad, võttes neid tervikuna, on kõikide vaimse töö tegijate seas tõenäoliselt kõige rumalamate inimeste klass (1908).
