On pühapäeva õhtupoolik Tartu äärelinnas. “Armageddon, come Armageddon! Come, Armageddon! Come! Everyday is like Sunday,” laulab Morrissey. Elu kui laulus, muigan endamisi, kui seos minu väikeses ja kõigi suures maailmas valitseva hetkeolukorraga kohale jõuab.

Lähed pühapäeva õhtul magama ja ärkad järgmisel hommikul järjekordses pühapäevas. Telefon vaikib kangekaelselt ja ainsad meilid, mis postkasti potsatavad, pakuvad unistuste peenist kolme (püha)päevaga. Või siis otsitakse kolmandas maailmas hukkunud multimiljonäri pärandvarale ajutist haldurit. Kopsaka teenustasu eest, mõistagi.

Käes on lõputu küünlapäev. Kes ei tea, mis see on, vaadake samanimelist filmi Bill Murrayga peaosas.

Sinist esmaspäeva pole lähimal ajal oodata ja ka mustad reeded on mõneks ajaks kalendrist välja kirjutatud. Elu individuaalsetes konservikuningriikides on kolinud tualettpaberipaleede helevalgesse hiilgusesse.

Vähemalt pole me karantiinis Grand hotellis. Mitte Viljandi, vaid Ungari kirjaniku Jenő Rejtő raamatu omas. Krimiparoodia võtmes kirjutatud mõrvamüsteeriumis on ühes hotellis muhk-katku juhtum ja seal jookseb teiste veidrate, karantiini sattunud tegelaste seas ringi aluspükstes tüüp. Põgenik, kes näppab teiste tagant riideid, ent ei saa neid erinevatel põhjustel pikalt kanda.

Kui iroonia kõrvale jätta, siis pole ju asjad tegelikult hullud. Ajad on küll keerulised, aga meil on aega mõelda, et kuidas edasi. Kuidagi ju ikka saab. Alati on saanud.

Ometigi valitseb hinges rumal rahutus. Tahaks välja, südalinna. Kohvikusse, jutukaaslaste juurde. Kaduvat kunsti just nüüd, siin ja praegu. Liikuvaid pilte suurelt ekraanilt ja plaksumaisi. Tahaks teiste elude, teiste linnade ja maade keskele. Jutuvada, inimhulkade suminat. Kuhu küll kõik läheks, mida vaataks ja kuulaks, kui vaid saaks. Aga kuskile ei saa. Või siiski?

Seisata raamaturiiuli ees ja avasta raamaturiiulist mõni ammu ununenud armastus. Võta mõni raamat ja rända maailma teisele servale või keset teiste inimeste maailmu. Sukeldu ERR-i arhiivi ja vaata või kuula teatriklassikat teleteatritest ja salvestatud etendustest kuni raadioteatri ja kuuldemängudeni välja. Külasta virtuaalselt mõnd muuseumi. Pane paika need viimased seitse põrandaliistu, mis juba pool aastat kuuris norutanud on. Ja kui see tehtud, siis tõsta ajaviiteks või vahelduseks ümber diivanid ja kapid, et võtta nende alt tolm. Ja siis jätagi need mõneks ajaks nii. Mäletad, millist rõõmu pakkus ühel teistlaadi karantiiniajal see lause, et tõstame toa ümber.

Ja kui ka see on tehtud, ehita lastega diivanipatjadest või voodilinadest onn. Ja seal taskulambi valguses reisige kõik koos ümber maailma või mängige looma- ja linnunimedega sõnaketti. Helista kaugeks jäänud lähedastele ja uuri, kuidas neil päriselt läheb. Kuula läbi oma vinüülikogu. Tee kõiki neid väikeseid, mõttetuid, rumalavõitu, asjatuna näivaid, kuid lummavaid tegevusi, mis argielu tuhinas on oma tähtsuse ja võlu minetanud. Ole oma olemise talumatu kergusega lihtsalt õnnelik ja rahul.

Ja kui sa oled terve ning pead kinni kehtestatud reeglitest, ei keela keegi värskes õhus viibida. Nagu mitmeid teisi, nii ajab ka mind sportlik huvi terve minapildi (ja nüüd ka karantiinis linnapildi vastu) ikka ja jälle pikemale ringile. Kord jalutama, kord sörkima, kord jooksma. Kuna iga päev on nüüd pühapäev, siis saan ka tööasjus lubada seda ajalist luksust, et võin jalutada Ihastest kesklinna ja tagasigi.

Mis siis mulle silma on jäänud?

Majade ette pargitud autode rohkuse järgi on ilmselge, et kodukontorirotid pole eramuterohket Ihastet hüljanud. Annelinnani looklev Lammi kergliiklustee on harjumatult tühi. Vaid üksikud või kaksikud inimesed kümblevad õhuvannis. Erinevalt Aura keskuse ujumisradadest tõmbuvad möödakäijad ja vastutulijad viisakalt parajasse kaugusse.

Mikrorajoonile omaselt valitseb tavapäraselt Annelinnas keskpäevane inimtühjus. Kohata võib vaid linnalinde ja üksikuid uitajaid.

Huvitav, kas korteritesse sunnitud vabakäiguvangid on harjumuspärast pilti muutnud, mõtlesin hiljuti Annelinna majadevahelisse ruumi sattudes. Tõdesin, et enamasti mitte. Parvedena tiirlesid vaid kajakad pea kohal ja liialt vara “baabadeks” küpsenud vennasrahva naissoost esindajad paneelmajade vahel. Küll nelja-, küll viiekesi.

Kärude kägisedes vidistasid naised covidiit-covidiit, nagu pääsukeste kombel häälitsenud kajakad kevadsinises taevas.

Veider, imestasin kummaliselt käituvate kajakate üle. Nagu Hitchcocki filmivõtted. Vaevu oli see mõttelind mulle pähe lask(u)nud, kui märkasin endale vastu jalutamas üksikut vanameest. Pea lindude poole suunanud papi näis kuidagi tuttav. Need maneerid ja kehakuju, kus ma neid näinud olen? Hitchcock, pomisesin ehmunult, kui ta pilgu taevast minu peale langetas. Kiirendasin igaks juhuks sammu ja jätkasin oma teekonda läbi mikrorajooni. “Ära möödu must lähedalt,” hoiatas kortermajade vahelistes koridorides ulunud tuul. “Lähedal-läh-läh-lähedal,” hoiatas viiruse eest tuules laperdav rõduplekk Taukarilt viisijuppi laenates.

Kui ma üle turusilla südalinna jõudsin, sain tõdeda, et keskpäevane kesklinn on uus Annelinn. Inimtühjuse mõttes.

Kummaline, ent rahustav on tõdeda, et enamus üksikutest jalutajatest võtavad hoiatust tõsiselt, mitte tuulepuuhuulte luulena. Nagu mina, nii ka teised tartlased järgivad distantsipühade pidamise nõuet.

Ja nii me kõik tartlastest jalutajad läbi linna siksakitades omi (häda)vajalikke asju ajades kulgeme.

Unustamata, et linn on nakatunud. Unustamata, et 71 aastat tagasi oli linn ja terve Eesti samuti nakatunud. Tookord hirmuga. Ja hirmust sündinud kurjusega. 71 aastat tagasi ei olnud kodu meie kindlus. Üks uksel kõlanud koputus muutis inimeste elusaatust ja sinna ei olnud midagi parata. Polnud mingit selgust, kes on oma, kes vaenlane. Kõik pöördus pea peale.

Täna oleme me kõik omad. Ja meil on üks ühine, paraku nähtamatu vaenlane. Erinevalt 71 aasta tagusest ajast on meie kodud meie kindlusteks. Vaenlane võib küll olla nähtamatu ja salakaval, ent kui me püsime oma kindlustes, siis ei valluta ta meid kunagi.

Veider, et valgus ja varjud on väljas samad kui siis, mil kõik oli vanaviisi. Lindude lõõrid, kluugutused, siristused samuti. Kuid ometigi on kõik teisiti. Linn ja ilm ei tunne ennast hästi. Tärkav hommik veab tänavatelt sombu, nagu ikka. Ent linn ja ilm on haiged. Küll see läheb mööda. Kõik läheb mööda.

Hiljem, kui see kõik ongi möödas, katsume teeselda, et teatud vahejuhtumeid meie elus ei ole iialgi juhtunud. Teinekord jällegi mäletame seda, mida pole kunagi olnud. Mõned minevikusündmused hindab ümber aeg. Ent mitte ükski lugu ei ole kunagi niisugune, nagu see tegelikult aset leidis. Alati on ühes loos veidi vähem ja teises rohkem, kui oli päriselt. Ja niimoodi me siis mõtleme ja meenutame, et mis oli mängult ja mis päriselt. Õigupoolest ei olegi see tähtis. Oluline on, et täna ravime külad, linnad, maad ja ilmad terveks. Isekeskis. Ükshaaval. Üheskoos. Päriselt.

Morrissey laulis viimsestpäevast esimest korda juba 1987. aastal ja laulab ikka veel. Viimset päeva ei paista aga kusagilt. Iga päev on pühapäev ka siis, kui kõigi meie elu tavapärane rütm taastub (ja küll ta taastub, varem või hiljem). Ka iga tööpäev on pühapäev, kui oskame rõõmu tunda neist ja väikestest asjadest ning võitudest seal sees. Nojah. Lähimal ajal homset oodata ei ole. Aga miks mitte proovida see igikestev pühapäev iga päevaga järjest paremaks elada. Iseendale. Lähedastele. Tuttavatele. Eestlastele. Eestile.

Lauri Räpp

Lauri Räpp on põline tartlane, väikeettevõtja ja kirglik seljakotireisija. MTÜ Heade Mõtete Klubi asutajaliige. Ta on avaldanud viis raamatut ning kirjutanud mitmeid kolumne ja artikleid Tartu kohta. Lauri kirjutab Edasi lugejatele elust Tartus. Loe artikleid (39)