On pühapäeva õhtupoolik Tartu äärelinnas. “Armageddon, come Armageddon! Come, Armageddon! Come! Everyday is like Sunday,” laulab Morrissey. Elu kui laulus, muigan endamisi, kui seos minu väikeses ja kõigi suures maailmas valitseva hetkeolukorraga kohale jõuab.
Lähed pühapäeva õhtul magama ja ärkad järgmisel hommikul järjekordses pühapäevas. Telefon vaikib kangekaelselt ja ainsad meilid, mis postkasti potsatavad, pakuvad unistuste peenist kolme (püha)päevaga. Või siis otsitakse kolmandas maailmas hukkunud multimiljonäri pärandvarale ajutist haldurit. Kopsaka teenustasu eest, mõistagi.




