Kui viimased kolmkümmend aastat on eestlased rännanud maalt linna, otsides lihtsamat elu ja tahtnud olla rohkem teiste inimeste keskel, siis ootamatult saabunud viirusepuhangu eest tundub ühtäkki ahvatlev põgeneda koos perega vaiksesse privaatsesse kohta.

Väga kiiresti Eestisse jõudnud SARS-CoV-2 viirus paiskas meid olukorda, kus teiste lähedus tekitab meis ebameeldivust. See on inimlik, sest viirust kannavad ja levitavad inimesed ning kes meist ikka tahaks vabatahtlikult haigeks jääda?

Suuremale osale inimestest pole aga ohtlik mitte viirusest tingitud haigestumine ise, vaid võimalus, et eriolukord jääb püsima kauaks. Mida päev edasi, seda raskem on meie majandusel. Aga ka maksudest elatuval riigil ja omavalitsustel. Juba praegu peab meil olema valmis plaan, mis saab siis, kui majanduselu täpselt samasugusel kujul ei taastu niipea.

Majandus seiskus

Ettevõtjad võrdlevad alanud kriisi 2008. aasta omaga ja tõdevad nüüd, et tolleaegsel peaministril Andrus Ansipil võis olla õigus. Oli Ansip ju see, kes lausus, et kui see on kriis, siis sellises kriisis ta tahakski elada.

Tosina aasta eest alanud majandussurutis polnud praegusega võrreldav. Toona toimus üleminek külluslikust majanduse kõrgpunktist kärpimise faasi järk-järgult. Tootmismahud vähenesid tasapisi ja ettevõtjad jõudsid reageerida. Elu ei jäänud seisma.

Sel korral jäi. Majanduselu seiskumine meenutab piltlikult öeldes laupkokkupõrget liikluses. Vähimatki reageerimisaega meile ei antud ja seiskumine saabus hetkega. Nagu liiklusõnnetuse puhul on esimene reaktsioon šokk, nii oleme šokis kogu ühiskonnas. Ühtäkki me pole enam kindlad selles, kas me käitume õigesti või mida me peaksime tegema.

Veelgi enam. Seisak majanduses on juba hakanud korrigeerima meie tööturgu. Erasektor hindab praegu väga kriitiliselt, kes on need võtmetöötajad, kelleta ettevõte edasi minna ei saa, kuid loendab ka neid, kellest saab loobuda. Ehk ei paista see veel ostukäitumisest välja, kuid kindlasti kahaneb nõudlus luksustoodete ja –teenuste järgi, kuid kriis ei jäta puudutamata tarbimist laiemaltki.

Kõige kiiremini ongi muutustele reageerinud ettevõtjad.

Spordiklubid lasid basseinidest vee välja ja keerasid kütte kinni juba enne kui valitsus andis korralduse sulgemiseks. Töötajad saadeti sundpuhkusele. Tootmistes on juba tehtud riskianalüüsid, kui palju langeb tänavu müük ühe, teise või kolmanda kriisiversiooni korral ning millised on konkreetsed sammud, kuidas hiljem ellu jääda.

Muu hulgas analüüsitakse sedagi, kas tooret jätkub ja kuidas töötavad edasi vajalikud tarneahelad. Kõigiti püütakse vältida vigu, mis võivad hiljem kalliks maksma minna. Riigisektor paistab siiani lootvat, et endine elu peagi taastub ning kõik jätkub sealt, kus see pooleli jäi. On oht, et ei taastu.

Siiski on meile alles jäänud emapiimaga kaasa antud põhiväärtused ja alalhoiuinstinkt. Nii näemegi, kuidas inimesed on asunud otsustavalt otsima viise, kuidas minimeerida oma sõltuvust ettevõtetest, asutustest ja globaalsetest trendidest.

Kes plaanib esimest korda elus panna maha kartuli ja porgandi, kes kaalub kanade võtmist – juba praegu on see kerkinud oluliseks jututeemaks. Et inimesed on hakanud vähemasti ajutiselt kolima maale, kinnitavad nii omavalitsusjuhid kui ka sidefirmad.

Eelista eestimaist!

Möönan, et see võib kõlada klišeena, kuid nüüd eelista eestimaist kohe südamest. Praegu ei ole kohane pirtsutada selle üle, kas Eesti tootja pasta jääb alla Itaalia omale, juust Taani analoogile või sink Hispaania talunike toodangule. Aeg on käes toetada eelisjärjekorras kodumaist ettevõtjat.

Miks? Sest iga Eestisse jäetud euro jääb ringlema meie majandusse ja elavdab meie elu Virust Võruni. Iga Eestist välja läinud euro lahkub meie majandusest ja praeguses sulgunud maailmas on väga keeruline piiri taha antud raha siia tagasi teenida.

Me ei taha sellele ehk veel mõelda, aga kodumaise toidutootmise säilitamine kriisi ajal on üks meie olulisemaid julgeolekugarantiisid.

Seda enam, et mõnede üsna tavaliste toiduainetega varustamises on tekkinud esimesi tagasilööke. Elektrikatkestuse elame üle, uute riiete ja jalanõude ostmisega kannatab oodata, kuid toiduta ei saa. Mõelge selle peale tõsiselt.

See on ka põhjus, miks Eesti Maaülikool, Eesti Väikeloomaarstide Selts ja Eesti Loomaarstide Ühing tegid pöördumise peaminister Jüri Ratasele palvega, et ka veterinaarid ja nende abilised arvataks elutähtsate tervishoiutöötajate hulka.

Soovime, et ka neile tagataks isikukaitsevahendid, desinfitseerivad ained ja teised ohutuks tööks vajalikud materjalid. Et ka neil oleks ligipääs SARS-CoV-2 viiruse testimisele, mis võimaldaks vähendada nakkuse levikut tööülesannete täitmisel, korraldada haigestunud loomaarstide karantiniseerimist ning võimaldaks samas nende kiiremat tööle naasmist.

Kriisiolukord ei ole hetk, mil teha järeleandmisi toiduohutuse valdkonnas. Seetõttu jääb Maaülikooli loomakliinik tööle ka kriisiajal ning pakub veterinaarset tuge kogu riigile.

Jääb see, mis oluline

Nii põllumajandustootjad kui teisedki ettevõtjad kurdavad praegu, et võõrtööjõuta satub nende tegevus löögi alla. See on tõsi, kuid me peame vaatama kogu pilti laiemalt.

Majandus on alles hakanud kohanema tahtmatu äkkpidurdusega. Me veel ei tea, kui pikalt kestab kriis, millised on selle tagajärjed ning kuidas taastub tarbimine või tööturg laiemalt. Me ei tea, kui kaua veel on võõrsil nõutud meie ehitajad või klienditeenindajad. Võib-olla tulevad nad hoopis koju tagasi?

Kindlasti jäävad alles elutähtsad teenused ja töökohad, mida on inimestel tarvis iga päev. Arst, müüja, põllumees ja toiduainete tootja võivad end ilmselt tunda üsna kindlalt. Ettevõtjad tunnetavad trende esimesena ning nemad kujundavad ka tööturu.

Pole välistatud, et nii mõnigi meist peab maha suruma oma ego ja tegema tutvust uue ametiga, mis seni ei tulnud kõne allagi. Sest paraku saab palka maksta üksnes sellest rahast, mis on eelnevalt teenitud.

Õppidagi tasub neid elukutseid, mis on täna tähtsad, sest need on tähtsad ka tulevikus. Elu ei pruugi minna halvemaks, aga see võib muutuda senisest erinevaks.

“Üheskoos edasi” on rubriik, millega soovime toetada väike- ja mikroettevõtlust raskustest üle saamisel ja üksteist inspireerida.