Tartu Ülikooli kultuurisemiootika professor Peeter Torop tegeleb igapäevatöös ühiskonna ja kultuuri ning meie arusaamade ja väärtuste süvaanalüüsiga. Edasi kaasautor Iiris Viirpalu uuris professorilt viirusega seoses tekkinud meediaplahvatuse ja hirmu tekke kohta ühiskonnas ning kollektiivsete arusaamade ja käitumise muutumise võimalikkuse kohta kriisiaegadel.

Kultuurisemiootika professorina tegelete igapäevaselt kultuuri kui terviku kirjeldamise ja süvaanalüüsiga. Kas saaksite kokkuvõtlikult sõnastada, mis seoses kriisi ja meediaruumi üleküllusega (tohutult viiruse- ja eriolukorrateemalisi uudiseid) üldse meie ühiskonnas ja avalikkuses toimub?

Viirus oli meediasündmus juba enne Eestisse jõudmist. Hiina uudisest sai Euroopa uudis ja nüüd on see ka Eesti uudis. Kuid viirus ise kui uudise alus oli ja on paljus praegugi identifitseerimata. Allan Bell on oma ammuses raamatus “The Language of News Media” (1991) rõhutanud, et ajakirjanikud ei kirjuta artikleid, vaid lugusid. Lool on struktuur, suunitletus, kese ja vaatepunkt. Artiklis võivad need puududa. Ajakirjanikud on meie ajastu kutselised “lookirjutajad” (story-tellers). Kui aga viiruse kohta autentne info puudub, võib lugude kirjutamine muutuda müütide loomiseks. Nii tekivad vandenõuteooriad, kontrollimatul infol põhinevad hüpoteesid. Tekib viiruse diskursus, temaatiline segapuder infost, kuulujuttudest ja kontrollimata tõlgendustest.

Kas taolisi protsesse on võimalik ja mõttekas analüüsida nende käimasolemise ajal või tuleks seda olukorda vaadelda tagantjärele?

Kultuurianalüüs eeldab distantseerumise võimalust. Kuid ka protsessis sees olles on osaleva vaatlejana võimalik fikseerida kirjelduste areng. Ja ühiskondlikult olulise teema puhul on see lausa kohustuslik. Kui me ei tea kõike viirusest või mõnest muust olulisest nähtusest, siis on võimalik jälgida selle kirjeldamise muutumist ajas ja ka väljaannete kaupa, lugude kujunemist müstifitseerimise ja argumenteeritud seletuste vahel. Kõnekad on allikad ja eksperthinnangute andmise viisid.

On loomulik, et tundmatu, kuid tähtsa ja ohtliku asja käsitlemisega meedias kaasneb vaatepunktide paljusus ja vasturääkivus. Kultuuri enesetunnetuse seisukohast on oluline juba protsessi käigus eritleda erinevaid käsitlusviise, ajakirjanduslikke ja analüütilisi (teaduslikke) lähenemisi. Analüüsitavad on ka valetamise ja müstifitseerimise tunnustega libauudised. Pärast sündmusi on huvitav jälgida keskmistumist, viiruse käsitluse muutumist kõigi poolt aktsepteeritavaks arusaamaks. Selle protsessi tunnistajaks me praegu olemegi. Sama loogika on kõigi nii uute kui ka ohtlike nähtustega ühiskonnas ja kultuuris – määratlematus muutub ajapikku keskmistatud määratluseks.

Kuidas kujunevad arusaamade ja olukordade tõlgendused kollektiivsel, kultuuri või ühiskonna tasandil? Üksikisiku puhul võib uskuda, et selleks on isiklikud kogemused, kasvatusest ja inimsuhetest, haridusest, silmaringist saadav maailmavaade ja väärtuste pakett, samuti kultuurilised normid. Aga kuidas kujuneb arusaam või hinnang kultuuris ja ühiskonnas?

Kultuur on see sfäär, kus toimub isiku ja kollektiivi suhestumine maailmaga. See suhestumine põhineb harjumusel kultuuri tarbida ja infot hankida. Pierre Bourdieu sotsioloogiast tuleneb sellega seoses tõdemus, et harjumus midagi tarbida või mingit tüüpi infot otsida tähendab isiku või kollektiivi võimekust nii midagi näha kui ka midagi mitte näha. Neid harjumusi saab muuta (massi)kultuuri kaudu harides ja infot atraktiivsemaks tehes.

Eriolukorras on nii isiklikud kui ka ühised harjumused häiritud ja tuleb tarbida kõigi jaoks olulist infot. Info väärtuse kriteeriumiks on selle usaldusväärsus. Enne veebiajastut kirjutas John Fiske oma raamatus “Introduction to Communication Studies” (esmatrükk 1982) auditooriumi vajadustest raamatute, ajalehtede, raadio, televisiooni ja kino väärtustamise kaudu. Selgus, et enda individuaalsete vajaduste seas esikohal olevat enesemõistmist rahuldavad kõige enam raamatud ja ajalehed. Kollektiivsete vajaduste seas esikohal olevat teavet maailma kohta ja teisel kohal olevat enesekindlust ja eneseväärikust toetavad kõige enam ajalehed ja siis raadio.

Meediumite vahekord on nüüdseks muutunud, kuid ajalehe staatus on endiselt kõrge. See aga tähendab, et ajakirjanduse keel mõjutab nii uudiste väärtust kui ka lugejate eneseväärikust. Teun van Dijk on Hollandi rassismi keelekasutust uurides täheldanud, et ka rassismi vastu võitlevad ajakirjanikud on osalenud rassismi taastootmises oma inimese suhtes lugupidamatu keelekasutusega. Eestis on olukord olnud veelgi keerukam, sest vahendada tuleb ka (eriti valitsusse kuuluvate) poliitikute lugupidamatut keelepruuki. Aga meedial ja arvamusliidritel on siin võimalus eeskujuks olla ning sallivust ja usaldust kasvatada.

Kuidas tekib ühiskonnas hirm? Kas massihüsteeriani jõudmiseks ja käitumismustrite muutumiseks (ebaotstarbekas asjade varumine, üleskutsed välismaalasi ennatlikult välja saata) on vaja pikemat arusaamade muutumist või piisab sellest, kui mingis kriisisituatsioonis nihkuvad meie väärtused ja soovid ellujäämisväärtuste suunas? Pronksiööl toimus pööre rahvusliku vastandumise ja teatava sotsiaalse anarhia puhanguni üsna kiiresti.

Poliitikute lahmimise ja hämamisega harjunud inimesed ei uskunud olukorra ametlikke selgitusi ning viina, villaste sokkide ja hanerasva vaimus alpimised ainult valasid õli tulle. Lisandub nõukogudeaegne kogemus kollektiivses kultuurimälus. Seega oli massihüsteeria lihtsalt argipoliitika loogiline jätk.

Massihüsteeria tekib kergemini seal, kus puuduvad arusaadavad argumenteeritud selgitused.

Selle sees aga tekkis omaette fenomenina minu arvates õõvaoru efekt. Nagu liiga inimesesarnane android võib tekitada õudust, nii juhtus ka gripiga võrreldud koroonaga. Grippi suremuse arvud on maailmas küllalt suured ja algul tunduski, et see on lihtsalt pisut teistmoodi gripp. Aga õõvaoru efekt hakkas tööle, kui hakkas tulema infot lämbuvate nakatunute ja tervenenute kopsutüsisuste kohta. See ongi hirmu koht. Ja alalhoidlikkus on esimene reaktsioon sellele.

Teine asi on selle hirmu teadlik või teadmatu võimendamine. Pronksiöö õudus oligi seotud hirmu võimendamisega väljastpoolt. Seestpoolt vaadatuna algas pronksiöö Lihula ööga. Lihula samba püstitamisega seotud hauarahu rikkumine tundub olevat provokatsioon, mida politsei korrektselt menetles, kuid mille menetlemise lõppu ootamata käskis tollane välisminister enne oma Moskvasse sõitu ära koristada. Pronksmees viidi mujale samuti pimeduse varjus. Sellele eelnenud sündmused olid samuti provotseeritud ja osalt olid aktsioonis Lihula sündmuse tekitajad. Poliitilist tahet pronksmehe kõrvale veel ka Eesti ja Saksa mundris mees panna (mis oleks ka loojate soovidele vastanud) ei olnud. Seega on pronksiöö siiski provotseeritud sündmus, mida võiks koroonaga võrrelda siis, kui viimane oleks Hiina sõjaväe laborist lekitatud.

Mõeldes edasi: kas on võimalik, et erakorralise olukorraga ühiskonnas mingil hetkel kollektiivselt kohanetakse? Et tekib uus ühiskondlik ja kultuuriline normaalsus? Näiteks, et kodukontoris töötamine ja õppimine, kultuuritavade praktilise poole muutumine (kohvikutes ja restoranides kogunemise asemel näiteks konverentskõnes suhtlemine) on juba tavapärane.

Kohanemine on paratamatu. Eestis on digisuhtlemine niigi aktiivne ja uus olukord pigem ergutab digitaalset loovust. Suhtlemisaldistes kultuurides on ka digivahendeid intiimsemaks suhtlemiseks kohandatud. Mullu detsembris Argentiinas olles üllatas mind, et kaugsuhtlemiseks kasutati vaid häälsõnumeid ja kuskil polnud näha telefone tippivaid inimesi.

Õnneks näitab see kohanemine kaugsuhtlemise, kodukontorite ja kaudõppega, kui oluline on vahetu inimlik kontakt. Ehk lisab see kogemus loovust veebiõppe uute vormide loomisel ja väärtustab rohkem õpetaja tööd.

Miks tekib kriisiajal vaenlase või süüdlase otsimise püüd? Koroonaviiruse kontekstis on märgatud ka rassismi tõusu, kuna viirus hakkas algul levima Aasia riikidest. Taoline “meie-nemad” või “oma-võõras” vastandumine on vist omane igale kultuurile, iseäranis konfliktiperioodidel, kui vaenlaseks on võõrriik, teine rahvus ja poliitiline režiim. Aga kuidas konstrueeritakse süüdlast situatsioonis, kui ühine vaenlane on hoopis abstraktne, viirus?

Vaenlase ja süüdlase otsimine on enamasti kriisi algusperioodi probleem. See taandub, kui selgub, et piirid pannakse kinni nii riigi, asutuse kui ka üksikisiku maja või korteri tasandil. Et see isolatsioon ei ole võõravihkamine, vaid viirusevihkamine. Süveneb arusaam, et viiruse ees oleme kõik võrdsed. Ja siis kaob mustvalge oma ja võõra vastandamine ära.

Tekivad nüansid: omad, omad võõrad, võõrad omad, päris võõrad. Kasvõi meie olukorra võrdlemisel Soome, Itaalia või Saksamaaga. Päris võõras on viirus, mida peame jõudumööda mõistma. Ja kui pole võimalik veel viirust ennast mõista, saab luua ülevaateid tema levikust ja ohvritest ning eksperthinnanguid tema levimise loogikast ning eneseisolatsiooni ja viiruse levimise suhtest. Matemaatikud ja füüsikud on olnud väga tähtsad viirusohu ratsionaalsed seletajad. Neutraalne ja aus seletamine rahustab ühiskonda. Nagu Albert Camus oma romaanis “Katk” ütleb, “ainus vahend katku vastu võitlemiseks on ausus”.

Huvitav teema on ka kultuuri enesekirjeldus ja selle muutumine taolises erakordses ja kiirelt muutuvas olukorras. Kas ja kuidas on teie hinnangul praegu muutunud näiteks meedias olukorrast ja ühiskonnas toimuvast rääkimise viis?

Kuna meedia on kõigepealt vahendaja ja alles seejärel tõlgendaja, siis ei saa meedia dünaamikat vaadelda väljaspool poliitiliste otsuste esitamist dokumentides ja pressikonverentsidel. Et kriisi algusest peale ei ole Eestil olnud usaldusväärset autoriteetset liidrit, kel oleks võimekus protsesse tasakaalustada ja kõigi suhtes lugupidav olla, siis on seda olulisem kollektiivne dünaamika.

Enne viirust oli peaminister lugematute meemide põhjustaja ja poliitilised mängud valitsuses ning parlamendis tekitasid suurt sotsiaalset stressi, pettumust ja usaldamatust. Viiruse alguses oli valitsuse pressikonverentsidel palju piinlikku eneseupitamist kõrvuti teiste süüdistamise ja isikliku ebakompetentsusega. Kiiresti tuli periood, kus hakati üksteist toetama ja valitsus oli muutumas kollektiivseks isikuks. Praegu võime rääkida, et individuaalsetele erinevustele vaatamata aetakse ikka enam Eesti asja ja selle nimel suheldakse ka opositsiooniga.

Ma ei taha idealiseerida, kuid ohu reaalsuse üha parem tajumine on suurendanud koostöövaimu nii valitsuses kui ka ühiskonnas ja tuleb tõdeda, et meedia on selle dünaamika hästi ära tabanud ning toetab seda omalt poolt.

Taas tuleb meelde Camus: “Ainus viis, kuidas panna inimesi ühte hoidma, on neile katk kaela saata.” Tahaks loota, et see ühtsusetunne mõjutaks Eesti elu ka pärast viiruse tõrjumist.

Millise kõnetamisviisi poole peaks praegu teie hinnangul meedias püüdlema, et hoida ühiskonnas ja kultuuris mingeid põhiväärtusi ning ratsionaalseid alusarusaamu?

Hoiduma peaks kurjuse võimendamisest, ebakompetentsusest keerukate asjade käsitlemisel. Meedia keelekultuur mõjutab ühiskonna suhtlemiskultuuri ja seega austus inimese kui sellise vastu ja inimese eneseväärikuse toetamine võiks olla põhihoiak. Poliitiline korrektsus algab elementaarsest viisakusest. Meedias kirjutaja või rääkija peaks tajuma end kultuurikandjana. Tema viis end väljendada on osa meie argikultuurist. Juhan Peegel nõudis, et ajakirjanikke tuleb koolitada mitte käsitöölisteks, vaid kultuurikandjateks. Ja seda tahakski meedias näha ja kuulda. Kuidas kultuuri kultiveeritakse.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (51)