Eriolukord. Valitsuselt nõutakse resoluutset tegutsemist ja seda on ka märgata. Mina saan paljudest Eesti valitsuse praegustest otsustest aru, kuna olen ise selles puljongis eelmise suure kriisi ajal keenud. Tean ka mehhanisme, kuidas otsused sünnivad.

Kuigi valitsus peaks alati lähtuma ratsionaalsetest argumentidest, siis alati see nii ei ole. Inimesed jäävad inimesteks ja kaabakaid on igas kollektiivis. Raskuste ärakasutamine oma huvides on paraku inimloomusele omane, tahame seda või mitte. Pealegi on demokraatias avalik arvamus mitte ainult heade, vaid ka lollide otsuste generaator.

Lihtne küsimus: miks?

Donald Trump kõmistas presidendiks saades: “America always first!”. Juhan Partsi valimiseelne kõmistamine eesti rahvuslikest huvidest kui prioriteedist ei langenud 2015. aastal õnneks sama viljakale pinnasele.

Nüüd on majanduslik natsionalism ja rahvuslus kahetsusväärselt loosungid, mida karjutakse enamiku Euroopa kanalite mikrofonidesse. Ratsionaalselt mõtlevatele eestlastele on see oht. Poliitilistele populistidele ja küünikutele süllekukkunud võimalus. Lollidele lohutus.

Vaatamata Steve Bannoni pingutustele said USA vabariiklased kongressi vahevalimistel lüüa. Joe Bideni kandidatuur paneb Donald Trumpi tegutsema. Mis suunas? Lennukeeluga Euroopast! Miks?

Kaasaegses avalikus halduses peaks kehtima põhimõte, et kõik võimu sekkumised inimeste ja nende loodud ühingute vabasse tegevusse peavad olema eesmärgipärased, põhjendatud ja õiges suhtes taotletava eesmärgiga ehk proportsionaalsed. Selle printsiibi rakendamist nõuab meilt ka Euroopa Liidu õigus, mis peaks lausa põhiseaduslikult olema kõrgemal siseriiklikust õigusest.

Kui võim sekkub inimeste ellu, lasub tal kohustus adekvaatselt selgitada, miks ta seda teeb. Iga regulatsioon tekitab küsimusi, kuidas seda rakendada. Samuti tekitab iga regulatsioon juurde uusi probleeme. Ka neid tuleb ette näha ja suuta ohjata.

Nõukogude bürokraatlik ja absurdini ülereguleeritud majandusruum kukkus kokku tänu juhtimisprintsiibi “tehtud – mõeldud” ulatuslikule rakendamisele.

Praegu on meil oht tekitada eriolukord, mis ei täida eesmärki ja mida inimesed naeruvääristamise kõrval hakkavad igapäevaelus eirama. Siis tekib võimul kiusatus repressioonideks, mis on juba hoopis kaugemale ulatuvate tagajärgedega kui sajad uued haigusjuhud.

Probleem pole kaugeltki üksnes kommunikatsioonis. Lolluste ja pahatahtlikkuse parem kommunikeerimine ja massidele arusaadavaks tegemine ei muuda nende olemust. Hea vaktsiin lolluse ja pahatahtlikkuse vastu on lihtne küsimus – MIKS?

Demokraatia eeldab, et avalikule võimule VÕIB seda ebamugavat küsimust esitada igaüks. Aga ajakirjandusele on see KOHUSTUS. Muidugi kui ajakirjandus soovib olla ühiskonna valvekoer, mitte pelgalt võimu kommunikatsioonibüroo.

Esitame neid küsimusi

Minul ja paljudel teistel on tekkinud ridamisi küsimusi. MIKS? Järgnevalt ainult mõned neist.

Euroopa Liidu liikmesriikide poliitikute võistlus selle nimel, kes efektiivsemalt suudab takistada inimeste vaba liikumist üle ühenduse sisepiiride, on muljetavaldav. Vaatamata retoorikale, et kaupade liikumist see ei puuduta, mõjutab see kaubavedu küll ja kuidas veel.

Sisuliselt tõmmati sellega EL-i majandusele ka käsipidur peale. Kolaka sai aastatega väljakujunenud tööjaotus, spetsialistide ja taibude oskuste kasutamine piiriüleselt. Eesti Harjumaa ja Soome Uusimaa läbipõimunud majandusele on see hoop missugune. Aga maailma kõige jõukamaks piirkonnaks Silicon Valley kõrval peetav Tirool, mis hõlmab osakest Austriast ja Itaaliast ja mis on sisuliselt üks majanduspiirkond?

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on seni arvamusel, et riikidevahelised reisipiirangud on vähese efektiivsusega viirusetõrje seisukohast, küll aga võivad tekitada ettearvamatuid sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi. Nüüd on need käes ja süvenevad iga päevaga. MIKS seda tehti?

Ma tahaks väga teada, milline viiruse leviku vastane efekt on Eesti-Läti piiri sulgemisel.

Teel, mida mööda üksikud eestlased sõitsid Ruhjasse poodi, on mehitatud tõkked. Inimesed valvavad – mida?

Viiruse levik kahes riigis on umbes samasugune. Politseiressurss põleb heleda leegiga. Lohutada saab end vaid sellega, et poolakad on käitunud veelgi jaburamalt – selmet lubada inimestel rahulikult oma autodega riigist läbi sõita, suudeti korraldada piiril rahvustevaheline massiüritus koos süljepritsimise ja kaklusega. Viirusetõrje missugune.

Teleekraanil on väsinud ilmega välisminister, kes püüab kirjeldada seda, kuidas tema isiklikult töötab palehigis eestlaste kojusaamise nimel. Ehk võiks sellega tegeleda hoopis ametnikud ja minister peaks kogu oma jõu rakendama selleks, et veenda oma EL-i kolleege tegutsema ühtsete reeglite järgi ja mõistlikult. Nii, et ei tekiks haavu, mis hakkavad edaspidi püsivalt valutama.

Euroopa Liit on paraku mitte enam ämbris, vaid vannis. Aastatetaguse immigratsioonikriisi tekitatud usaldamatus on nüüd end ilmutamas räigel moel. Usaldamatus ja isekus. Itaallased tunnevad end hüljatuna. Oma panuse annavad ka eestlased, kes läbi meediakanalite süüdistavad nende võrkpallureid eestlaste katku nakatamises.

TRE Raadios solvab valitsuspartei juhtkond järjekordselt naaberriigi valitsust, selle asemel, et püüda Eesti-Soome majandus- ja sotsiaalset ruumi kõigi vahenditega koos ja toimimas hoida. Esmatähtis on selleks avatud piir kahe riigi vahel. Olukord, kus lepingulises töösuhtes inimene saab töötada Tallinnas ja elada Rakveres, aga mitte Helsingis, on selliste tagajärgedega, mida me ei suuda ette näha.

Saaremaa hertsog nõuab “oma” saare isolatsiooni. Peaminister annabki järele, aga osaliselt. MIKS? Lamemaaline arusaam, et paja ühes servas on võimalik keeta rammusamat suppi kajastub eriolukorra rakendamises?

Sajad ettevõtted on kõvasti pihta saanud. Valitsus peab aitama. Poliitilist sisulist vastasseisu selles osas pole. Neljapäeval tuli valitsus lagedale ka esimeste konkreetsete plaanidega. Kaks miljardit eurot. Väga suur raha. Sealhulgas 250 miljonit eurot maale. Miks?

Ühiskondlik surve kiirele rahajagamisele on tunnetatav. Aga ma ei usu, et avalikkus ei sooviks selle üle kontrolli. Aee-uu-uu, ajakirjandus?

Põhiseaduse järgi on Eesti parlamentaarne riik. Seda ka eriolukorras. Vabalt valitud parlament peab vaatama, et meie ühine vara oleks hoitud ja vabadused kaitstud. Eriolukorras, mis annab valitsusele rohkem võimalusi, seda enam. Miks siis parlament asub end mittetöötamisega viiruse eest kaitsma, samal ajal kui tervishoiutöötajad peavad töötama rohkem? Miks politsei sulgeb oma teenindussaalid, mis õnneks küll vähemas mahus kohe avati?

Miks? Miks? Miks?

Esitame neid küsimusi. Sest sellega kaitseme oma elulaadi. Heaoluriiki, kuhu me oleme mõistlike otsustega jõudnud. Vabadust, mis ei ole iseenesestmõistetav.

Lennart Meri hoiatas: “Iga kobrulehe all on väike Stalin, kes ootab oma hetke”.

Artikli autor Rein Lang kuulub Reformierakonda. Ta on olnud riigikogu liige ja aastatel 2005-2013 minister Andrus Ansipi valitsuses (justiitsminister, siseministri kohusetäitja, kultuuriminister).