Reimo Sagor: palun ole kodus! Mõista isolatsiooni vajadust ja taju oma osa kollektiivses vastutuses

Hea lugeja. Keeruline on kuskilt alustada. Ohjah… COVID-19… Ma saan aru, kui sa siinkohal juba ära tüdinesid, sest muust ju praegu ei räägitagi, aga palun sind südamest, et sa võtaksid hetke ja mõtleksid kaasa, sest ma tahan oma Saaremaal elavaid vanaema ja vanaisa veel näha. Tahan nendega rääkida, neid kuulata, kallistada ja öelda neile silma sisse, et nad on mulle kallid.

Kollektiivne vastutus

Sellel teemal ei ole Eestis avalikult just liiga palju räägitud, aga võiks ja eriti praegusel hetkel. Esimest korda sõnastasin endale teadlikult selle sõnapaari tähenduse, kui lugesin 2013. aasta septembri Vikerkaares ilmunud Tanel Vallimäe tõlgitud Hannah Arendti artiklit “Kollektiivne vastutus”, mis esmakordselt avaldati juba aastal 1968. Möödas on rohkem kui viiskümmend aastat, aga ikka on tunne, et me teadvustame ja eriti just tunnetame seda vastutust ühe ühiskonna liikmetena üsna vähe.

Mida tähendab kollektiivne vastutus?

Seda, et inimene, kes kuulub mõnda kollektiivi (nt Eesti ühiskonda), mille olemasolu ei saa lõpetada ükski tema tahtlik tegu (nt eestlaseks olemine, mis minu arvates ei sõltu ainult ametlikust paberist ehk kodakondsusest), vastutab selles kollektiivis toimuva eest ka siis, kui tema pole seda tegu otseselt toime pannud. Arendt rõhutab oma artiklis, et eelkõige viitab kollektiivne vastutus muidugi poliitilistele probleemidele, mitte õiguslikele ja moraalistandarditele ning inimese üle tuleb kohut mõista ikkagi individuaalselt ja vastavalt kuriteos osalemise määrale. Ja nii see ka meie Eestis toimub, ent praegu pole küsimus kellegi kuriteos või süüs. Ma ei taha kedagi süüdi mõista, vaid oluline rõhk on sõnal vastutus.

Oleme väga sotsiaalsed olendid, samas kirjeldatakse praegust ajastut ka kui üksinduse, egoismi ja individualismi ajastut. Eriti näeb seda siis, kui tekib olukord nagu praegu. Keegi ei jookse poodi WC-paberit ostma esmajärjekorras naabrile, vaid ikka endale ja selles on oma loogika – esmalt mina ja minu, siis teised. Organismi ellujäämisinstinkt hädaolukorras.

Ma ei laida ega kiida neid, kes palju kaupa kokku ostsid, aga ma mõistan seda loogikat ega pea seda paanikaks. Kedagi WC-paberi pärast maha ju ei löödud. Seda kõike võib vaadelda ka Päästeameti eelmisel aastal alanud kriisikampaania eduka realiseerumisena – lõpuks ometi, lihtsalt väga lühikeses ajahetkes.

Kui tahate näha paanikat, siis vaadake mustal reedel USA-s toimuvat. Osturalli pole põhjus ega eesmärk rääkimaks kollektiivsest vastutusest. Küll aga on selleks inimesed, kes ei taha aru saada isolatsiooni vajadusest käesoleval hetkel. Ei taha mõista vajadust hoiduda kontaktist teiste inimestega. Need, kellel on valikuvõimalus hoida sotsiaalset distantsi, aga ei tee seda. Ja just sellepärast, just sellisel hetkel, sellise viiruse leviku ja kriisi puhul on ülimalt oluline mõtestada enda osa kollektiivses vastutuses.

Ma tean, et paljud vaidlevad mulle vastu, naeravad ja saadavad mu pimedasse kohta oma kollektiivse vastutusega. Suhtumist “mis see riik/ühiskond/inimene mulle andnud on, et ma peaksin tema eest vastutama” näeme ja kuuleme iga päev.

Kollektiivne vastutus on minu jaoks samal pulgal kohustusliku ajateenistuse vastutusega või seaduskuulekuse vastutusega või lihtsalt arusaamisega, et me ei ela oma elu üksi, vaid kaaslaste seas.

Sa kas saad aru ja tunnetad seda vastutust ning sellest tulenevaid kohustusi või ei. Viimasel juhul on tihti küsimus egos.

Millised egod meil praegu esile kerkivad?

  • Tüüp 1 – “Mina seda viirust ei karda!”

Väga hea! Ära karda! Mina ka ei karda. Olen samuti elu jooksul erinevaid haiguseid ja viiruseid läbi põdenud, aga see ei anna mulle ja sulle õigust olla selle gripist kuni 30 korda suurema suremusega (vt Tomas Pueyo artikleid siit ja siit) viiruse levitaja ka siis, kui me ei tea, et oleme nakatunud, ning kahetseme pärast: “Aga ma ju ei teadnud.” Siis võib kellegi jaoks olla juba hilja.

Hiljaksjäämise osas tuleb endale peeglist otsa vaadata ka meie riigiisadel. Taaskord maksis kätte oskamatus õppida teiste vigadest, julgusetus reageerida otsustavalt ning seeläbi probleemi ennetada. Selle asemel rääkis üks nooruses kõva löömamees, kelle sõnavaras esines “kaine talupojamõistus” veel mõned kuud tagasi nii täpselt paigutatult ja teravalt, kuidas peaks ennast hanerasvaga määrima. Võib-olla polegi inimkonnal selliste olukordade puhul võimekust paremini reageerida ning meie õpitav tarkus seisneb igavesti tagantjärele tarkuses.

Aga seda enam on praegu oluline üksikisiku tasandil otsustavalt reageerida ning kodus püsida, et mitte anda võimalust füüsik Jaan Kalda prognoosile – kui ühe inimese poolt nakatatud inimeste hulka ehk reproduktsiooniarvu ei suudeta viia arvust üks allapoole ja kasv jätkub samas tempos, siis ühe kuu pärast on nakatunud kogu Eesti. See prognoos ei ole horoskoop, vaid põhineb arvudel, matemaatikal ning peaks olema igale kainele talupojamõistusele arusaadav.

  • Tüüp 2 – “Nakatunuid on ainult n arv!

See on ainult jäämäe veepealne osa ning seda näitavad ja tõestavad nüüdseks väga paljud COVID-19 viirust analüüsivad artiklid. Kui viirus ei oleks nakkuslik peiteperioodis, siis oleks ta ilmselt ammu ka välja surnud, sest haiged saab ju isoleerida ning nende poolt edasisi nakatumisi vältida, aga kahjuks ei ole see nii ja kõige hullemaks teevad selle asja n-ö superlevitajad. On täiesti loomulik ja inimlik mõelda, et “mina ei ole nakataja, ma pole üldse nakatunudki, kuidas ma siis veel mingi supernakataja olen, võimatu”.

Minu eesmärk pole külvata ärevust või paanikat, ma tahan lihtsalt öelda, et siin maailmas pole miski võimatu –  isegi Edgar Savisaar käis Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisel Ugalas! Me ei pea uskuma ja ootama halvimat, aga me peame selle halvima puhul mõistma oma tegematajätmiste osa.

  • Tüüp 3 – “Suremus on ainult n %-i!”

Mitmes artiklis räägitakse suremusest protsentides ja see on statistika loomiseks ainuõige viis. Ma ei esita küsimusi neile, kes seda teevad, sest see on vajalik ja annab meile teadmisi. Ma esitan küsimusi neile, kes ei taha, ei oska või ei suuda näha, et numbrite taga on reaalsed inimesed.

Minu ja sinu vanemad või vanavanemad ei ole mingid komakohaga numbrid. Nad on elus inimesed, kellel on oma soovid, tahtmised ja unistused.

Enne kui mu emapoolne vanaema kasvaja tõttu eelmisel aastal suri, ütles ta mu emale: “Ma tahan nii väga elada.”

Ma väga loodan, et keegi ei pea oma lähedase käest sarnaseid sõnu praeguse viiruse tagajärjel kuulma. Ja veel rohkem loodan ma, et mina ja sina ei ole need, kes nakkuse võimaliku edasiandjana midagi sellist põhjustavad. Selle mõistmine on osa meie kollektiivsest vastutusest. Ja ma rõhutan, et selle vastutuse puhul pole oluline hilisem süü või kellegi süüdimõistmine, kui asi peaks nii musta stsenaariumini Eestis ka jõudma, vaid ennetamine vastutuse tajumise kaudu.

  • Tüüp 4 – “Majandus, majandus, majandus”

Majandus on meie ühiskonna toimimise ja jõukuse alus. Ilma selleta ei saa. Keegi ei kahtle selles. Valitsus peab astuma suuri samme majanduse edasise toimimise kasuks ja ilmselt ka teeb. Täpsemalt näitab seda lähitulevik. Aga kas inimeseta on majandust? Räägitakse, et selle kriisi järgne aeg ja majanduslikud raskused toovad endaga kaasa suuremaid tervisemuresid ja suuremale hulgale inimestele, kui kriisi põhjustajaks olnud viirus ise suutiski. Kõiki asjaolusid arvestades paistab sellel ennustusel kahjuks tugev aluspõhi olevat.

Aga, kas ühe inimese elu praegu on väärt seda, et teised oma majanduslikus tasemes tulevikus ei kaotaks?

Paljudes kangelasfilmides on just taoline ülekohus see, mille vastu võideldakse. Jah, tulevikuperspektiivis tunduvad kurjamite maailmapäästvad/-säästvad plaanid vaatajale isegi arusaadavad ning oma idealismis mõistetavad, aga alati nõuavad need ohverdust praeguse inimkonna arvelt. Kes ja missuguse valiku selles dilemmas teeb, on ka praegu küsimus. Võimalik, et see näide oli veidi liiga dramaatiline, aga las ta olla.

Keerame titel hoopis teise poole ja teeme ühe omamoodi mõttemängu: kui paljud ettevõtete omanikud on nõus oma elatustaset langetama, et töötaja töötuks ei jääks?

Kütusemüüjate vastus on hindu ja põhjendusi vaadates selge. Aga teised? Kaubanduskettide omanikud? Kõik praegusest hetkest mingitki kasu saajad? Palju olete nõus praegusest kasumist panustama kriisi tagajärgedesse? Paljust olete nõus loobuma, et kollektiivi teistel liikmetel säiliks eluväärne tulevik?

Täie õigusega võivad kõik ettevõtjad mind praegu pikalt saata. Neile küsimustele ei olegi vaja vastata, ei mulle ega kommentaariumites. Las nad jäävad lihtsalt õhku nagu Krimmi annekteerimine.

Sotsiaalmeedias või kommentaariumites lahmitakse, et “vanu inimesi ikka sureb, suri enne ja surevad ka edaspidi, majandus on oluline”. Sellised sõnad kirjeldavad mõningaid psühhopaatidele omaseid jooni ning arstid määravad nendele inimestele tavaliselt professionaalse abi. Hetkel on neil muidugi suuremaid probleeme, aga murelikuks teeb see ikka. Jah, majandus on oluline ja selle toimimise pärast peab muretsema. Praegune kriis mõjutab kõikide inimeste majanduslikku tulevikku ja seeläbi ka füüsilist ja psüühilist heaolu, aga see ei ole väärt kellegi elu. Me ei ela enam Nõukogude Liidus, kus üks inimelu ei omanud üldise ideoloogia varjus erilist tähendust. Me elame Eesti Vabariigis, kus meil kõigil on võimalus, privileeg ja kohustus saada osa kollektiivsest vastutusest.

Palun ole kodus! Mõista isolatsiooni vajadust. Taju oma osa kollektiivses vastutuses. Foto. Shutterstock.com

Lõpetuseks

Mina mõistsin asja tõsidust möödunud pühapäeval, kui komistasin kogemata artikli peale, mis rääkis, et kõige suurem probleem viiruse kontrolli alla saamisel seisneb peiteperioodi ajal ringi liikuvates levitajates.

Palun ole kodus! Mõista isolatsiooni vajadust. Taju oma osa kollektiivses vastutuses. Ära nakatu ja ära ole nakataja.

Kui COVID-19 on kunagi kontrolli alla saadud ning naaseme oma igapäevase elu juurde, tuleb kindlasti avaldusi/arvamusi/kõvatajaid teemal “ma tegin kõike nii nagu tavaliselt ja ei juhtunud midagi, lollid passisid kodus, riik keeras isolatsiooniga kõik persse jne jne jne”. Jäägu neile nende õigus ja naer. Nad ei mõista, et see tuleb minu ja sinu kollektiivse vastutuse tunnetamise arvelt inimelu väärtuse ees.

Ma tahan oma vanavanemaid veel näha ja ma usun, et sina tahad ka. Meie esivanemaid sunniti sõtta, vanavanemaid küüditati ja okupeeriti, sinult ei nõuta kangelastegu, sul palutakse kaks nädalat diivanil istuda – sa saad sellega hakkama. Aitäh! Ja aitäh kõigile, kes eesrindel raskusi kogevad!

Artikli autor Reimo Sagor on näitleja.