Märts võrdub muusikas automaatselt Tallinn Music Weeki hoovusega, mille võimsa kultuuri- ja muusikaprogrammiga tasub kindlasti eos tutvuda. Edasis ilmub selle kohta peagi eraldi tutvustus, kust lugeja soovitusi leiab. Helifiltrisse oleme sel korral noppinud välja muud muusikaterad nii alternatiivsest jazzi ja R&B segust, uue kooli diskost, indie‘st kui ka ühe Trollide loo. Külalisautoriks on enda ajatust muusikaarmastusest kirjutamas suurepärane vokalist ja muusik Marie Vaigla.

Uut muusikat

Liisi soovitab: Adeline – “Middle” ja “Planet Carnival”

Modernse diskonaise duubelsingel. Iseseisev artist New Yorgist, kelle debüütalbum on kunagi ka Helifiltrist juba läbi jooksnud. Nüüd on ta tagasi kahe uue looga, kus voolab talle omane – diskopalli efektiga attitude‘i-rohke heli. Hea storyteller‘i ehk loojutustajana end väljendav naine on seekord pala “Middle” puhul teksti valanud vähem diskosse ja eelkõige souli. Tummise bassi – mida ta ise ka bossilt mängib – ja sumeda “torulaadse” pilliga taustal.

“Planet Carnival” mõjub esialgu üldse lauluks “venitatud” spoken word’ina meloodia taustal, mis aga poole loo pealt kasvab mahlaseks ja suureks taustavokaalidega mänglevaks küpseks ballaadiks. Adeline on kindlasti artist kuulajale, kes naudib lüürilist aspekti, souli, funk‘i, ja mõnusat basskitarri vokalisti enda kätes.

Liisi soovitab: SZA ft. Justin Timberlake – “The Other Side”

Trollide multika tunnuslugu astub nii mõnusalt. Ja toob areenile tagasi SZA, kes nii aastakese orbiidilt maas peitus. Naise, kelle ühine lugu “All the Stars” koos Kendrick Lamariga nomineeriti 2018. aastal parima originaalloo tiitlile nii Kuldgloobustel kui ka Grammydel. Ja kel lisaks veel kokku kaheksa Grammy nominatsiooni selle loo ja oma varasema loominguga.

Optimistliku loo avanedes meenub hetkeks Pharrelli “Happy” tujutõstev energia. Siin on midagi sarnast: positiivne, helge ja mõnusa olemise toov pala. Nagu multikatele loodud lood olema peavad. Ei midagi keerukat, võib-olla ka mitte üllatavat, aga vana kooli funk-sammust õppust võttev gruuv ja minek on olemas. Selline hea variant kevadesse kepsutamiseks – klappide muusika, mida endaga teel tööle-lõunale-koju kaasa võtta. Minu jaoks staariks eriline hiphopi/R&B vokalist SZA, vanameister Timberlake annaks talle justkui lavaesise, jäädes ise härrasmehelikult sammuke kardinate poole. 

Johanna soovitab: Thundercat – “Dragonball Durag”

Stephen Bruneri alias Thundercat on tuntust ja tunnustust kogunud ajast, mil ta Kendrick Lamari ja Erykah Badu albumitele stuudio sessioonidel suurepärast muusikat tegi. Peaasjalikult bassivõlurina tuntud meest pani tollal tähele ka elektroonilisele ja instrumentaalsele hiphop-muusikale keskenduva plaadifirma Brainfeeder pomo, produtsent, räppar ja muusik Flying Lotus, ning nii sündis loominguline partnerlus, mis on tänaseks vilja kandnud lugematute koostööprojektide ja kolme sooloalbumi näol. Neljas on peagi tulemas.

Aprilli alguseks on lubatud “It Is What It Is” Brainfeederi alt lansseerida ning singleid juba tilgub. Thundercat on oma eelneva kolme väljaandega tõestanud, et suudab lisaks peadpööritavatele bassikäikudele ka osavalt eksperimenteerida ja vabalt selliseid žanreid nagu funk, soul, jazz, elektroonika, R&B, hiphop ja psühhedeelia värsketeks, ekstsentrilisteks ja oivalisteks kooslusteks sulatada – ja “Dragonball Durag” jätkab samal võidulainel. Ootan kogu kupatust. Väga.

Johanna soovitab: Tame Impala – “The Slow Rush”

Alustan ülestunnistusega. Olen ilmselt halb melomaan, kui ütlen, et on vähe plaate, mille jaoks nende ilmumispäeval plaadipoodi külastan, et see füüsilisel kujul KOHE oma kogusse saada. Kevin Parkeri ehk Tame Impala neljas kauamängiv “The Slow Rush” oli üks nendest vähestest.

Ignoreerides esialgseid tähtaegu, ei avaldanud Parker perfektsionistina albumit enne, kui see päris täiuslik oli, seega tuli heliteost oodata aasta jagu kauem, kui esmalt jutt oli. Rääkimata sellest, et eelmine album “Currents” ilmus 2015. aastal. Aega võttis, aga asja otse loomulikult sai.

Temaatiliselt tegeleb Parker juba justkui kulunud kontseptsiooniga, milleks on aeg ja selle möödumine, kuid teeb seda piisava siirusega ning sõnumid ei tilgu klišeedest. Kõlapildilt on “The Slow Rush” väga tameimpalalik, kuid psühhedeeliast kajavate helikihtide sisse mässitud meloodiates tiksub seekord rohkem disko elemente kui varem. Õhulised, kuid samas tohutult meeldejäävad viisid voolavad vabalt, ent ei valgu laiali ning “The Slow Rush” näitab, kuidas n-ö magamistoa produtsendist/heliloojast/laulukirjutast jne on saanud masse koondav jõud, oma sisemisest muusikanohikust loobumata.

Ajatu muusikasoovitus

Edasi ajatut sisuloomet toetavalt kaasame muusikat tutvustavasse “Helifiltrisse” ka ühe ajatu teose. Igal kuul saab sõna uus külalisautor, kes räägib lähemalt temale olulisest heliteosest või -sündmusest, avades selle sisu ning enda isiklikku sidet sellega.

Seekord kirjutab endale olulisest muusikateosest tunnustatud vokalist, laulukirjutaja ja muusikaline kameeleon Marie Vaigla. Frankie Animali solist liigub vabalt ka muudes sfäärides, tehes mitmeid eriprojekte nii jazzis, rokis kui indie‘s ja avastades muusikat ka üha elektroonilisemas võtmes.

Marie Vaigla: Feist – “Sea Lion Woman”

Kui mõtlen enda jaoks “ajatu” muusika peale, siis mõtlen muusikale, mille juurde ma alati pärast pikka pausi tagasi jõuan, olles vahepeal avastanud palju head, uut ja huvitavat, kuid pärast selliseid rändamisi on ikka jälle hea tagasi tulla nende artistide juurde, kes päriselt kõnetavad ja on kuskile hinge pugenud. Üks nendest on kindlasti Leslie Feist, artistinimega Feist. Kanadalanna, kelle muusika hakkas mind esimesest hetkest kõnetama umbes 10 aastat tagasi ning austus selle vastu kestab tänaseni.

Ajatuks teeb ausus, n-ö paljaksvõtmine oma kuulaja ees ning ei mingit püüdlust teha otsuseid selle najal, mis üldiselt kellelegi meeldida võiks. Ajatu tähendab vaadata kastist välja ja mitte minna kaasa lühiajaliste trendidega. Ning Feisti puhul see kõik nii ongi, olgu see siis muusika, videote, live’ide või isegi kontserdiplakatite puhul. Ajatuse toob ta muusikasse ka lihtsus, mis on samal ajal kombineeritud viimseni läbi mõeldud pisidetailidega – ka pärast viiesajandat kuulamiskorda leian tema lugudes midagi uut.

See konkreetne lugu – “Sea Lion Woman” – on muidugi igas mõttes ajatu. See on traditsiooniline afroameeriklaste pärimuslaul, mille juured ulatuvad 18. sajandisse ning mille on üles korjanud ning sellele uue hingamise andnud ka sellised artistid nagu Nina Simone, 60ndate austraalia rokkbänd The Easybeats või tänapäeva jazzlauljatar Katie Melua. 

Muusikat ju võikski luua mõttega, et see jääb kestma ning seda saab “kasutada” kauem kui vaid mõned play-nupu vajutused. Seega, miks ei peaks see erinema muust tarbimisest – vähem kiirmoodi ja ületootmist ning rohkem igikestvat ja hingestatud loomet!

“Helifilter” on rubriik muusikast huvitatud lugejale, kus Edasi muusikatoimetajad Johanna Maria Mängel ja Liisi Voolaid vahendavad Eesti, aga ka suurema muusikamaailma uudiseid värske muusika vallas. Igal kuul saab sõna ka üks külalisautor, kes avab tema jaoks tähenduslikku või meeldejäävat muusikaelamust.