Veider, kuidas noorus on aegade algusest olnud hukas, ent ometi on noorte värske pilk see, mis lõpuks leiab lahenduse vanale ja väsinud probleemile, mida on põlvkondade kaupa edasi pärandatud. “Noori” tuleb kuulata, sest nemad märkavad murdmist vajavaid müüte, millega “vana” silm mugandunud on. Artiklisarjas “Müüte murdev noorus” tutvustame viie tulevikutegija mõttemaailma. Kolmandas ja viimases osas jagavad omi mõtteid noored Eesti metsatundjad.
Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites ja kaupluste ajakirjandusletis üle Eesti. Tellimisinfo.
Millal mure metsade pärast diskussioonini viib?
Euroopa parimad noored metsatundjad tulevad… loomulikult Eestist! Hugo Treffneri Gümnaasiumi abituriendid Mari Remm, Denis Petrov ja Jürgen Öövel võivad oma teadmiste juures imetleda eluringi ka lageraielangil. Muret tekitab hoopis see, kui teravaks on muutunud hõõrdumine metsatöösturite ja looduskaitsjate vahel.
Enamasti pääsevad ajalehte need, kes on poolt või vastu. Ühed ütlevad, et kliimamuutused on inimese põhjustatud probleem, teised ütlevad: “Ei ole!” Ühed ütlevad, et metsi raiutakse liiga palju, teised ütlevad: “Ei raiuta!” Noor kliimaaktivist Greta Thunberg võidab südameid ja tähelepanu jõuliste sõnumitega. “Kuidas te julgete?” “Ma tahan, et te oleksite lootmise asemel paanikas ja käituksite nii, nagu maja põleks.” Nii tekivad tänapäeval diskussioonid. Kuid sageli on vähemalt sama oluline sõnum hoopis neil, kes kõige vähem lärmi teevad.
Mari Remm, Denis Petrov ja Jürgen Öövel pääsesid mullu pärast Eesti Metsaseltsi korraldatud teadmistekontrolli võitmist Tšehhi Euroopa metsaolümpiaadile. Tartust pärit meeskond nimega forEST võitis ka selle. Ent olgu öeldud, et kui rahvusvahelised aineolümpiaadid, kust Treffneri noored samuti osa võtavad, on väga populaarsed, siis metsateema ei köida eurooplasi üldse nii palju. Finaalis osalesid eestlased, leedukad, tšehhid, ungarlased, ukrainlased, rumeenlased ja poolakad. Teisisõnu, Euroopa metsarahvad.
“Paljud Lõuna-Euroopa riigid ei osale, neil on metsa vähe ja nad ei ole sellest teemast nii huvitatud. Sel aastal ei tulnud näiteks Portugal kohale,” selgitab Mari. “Tšehhidel on isegi keskkoolid, mis keskenduvad metsale. Kui lõpetad põhikooli, võid minna edasi keskkooli metsandust õppima ja sealt edasi kõrgkooli,” kirjeldab Jürgen. “Neil on ka väga tugev jahitraditsioon. Meile mängiti täismahus läbi jahipäev, mis on riigipühana kalendris kirjas. Inimesed saavad töö asemel minna metsa jahile,” lisab Denis.
Eesti on oma metsalembuse poolest kahtlemata eriline, sest Eesti metsad ongi erilised.
“Meie metsad on väga eriilmelised, aga kui lähed Kesk-Euroopasse, siis on muudkui pöök ja pöök, mägedes kuused. Aga meil on üleminekumetsi, segametsi, soid, mida Kesk-Euroopas pole peaaegu üldse,” ütleb Jürgen. “Tšehhi ülikoolis oli konkreetne haru, mis tegeles sellega, et võidelda kuuse-kooreüraskitega, sest kuusk on neil seal põhimõtteliselt monokultuur. Meil sellist probleemi pigem ei ole, et oleks ainult ühte liiki puid igal pool,” lisab Denis.
Puu kõrguse mõõtmine, puidu ruumala mõõtmine, riigiti levinuim puuliik, Euroopa riikide metsade pindala, erametsa ja riigimetsa suhe, looduskaitsealad, taimeliigid, puude tundmine koore põhjal, aastarõngaste lugemine – need on baasteadmised, mis metsandusolümpiaadi võitjal olema peavad.
“Ukraina kohta küsiti näiteks, kui suur osa nende metsast on istutatud, sest Ukrainas on istutamine hästi tähtis. Nad on väga uhked metsade taastamise üle, sest põllumajandus konkureerib metsandusega,” meenutab Jürgen. Ta ise on oma huvi ja suure osa teadmisi pärinud isalt, kes õppis metsandust ja on töötanud looduskaitse vallas. “Ta õpetas mind väiksest peale puid tundma.”
Mari pere on samuti looduskaitse taustaga. “Peamine muutus minu jaoks on see, et ma üritan metsas käies pidevalt määrata metsa tüüpi ja puid,” sõnab Mari, kes on ka mullune Eesti parim noor linnutundja.
“Võistluse ajal ei suutnud ma metsa minna, sest tahtsin igat puud ja selle vanust määrata. Ja igat väiksemat taime ka!” kirjeldab oma “katsumusi” bioloogia- ja keemiahuviline Denis. Nüüd, mil pinge maas, kipub tema pilk peatuma pigem tavatustel. Neid on mets täis.
Kogenud silm suudab imetleda isegi lageraielanki. “Alati on tore ka kändude pealt aastarõngaid vaadata. Putukad, seened ja lagundamisprotsess on tihti väga värviline,” kirjeldab Jürgen. “Uus elu hakkab langi peal kihiti kasvama. Alustades mustikatest ja pohladest ning jätkates vaarikatega. Seda on tore jälgida,” sekundeerib Denis.
Kõik kolm tunnistavad, et raiutud mets neis äärmuslikke emotsioone ei tekita.
“Minu jaoks on see lihtsalt uus keskkond, uus versioon metsast ja seal on ka huvitavat. Näiteks minu enda vanaema võttis ahjupuudeks metsa maha, väga huvitav oli langi peal käia,” lisab Jürgen.
Samas tundub noortele kohati, et riik oleks metsa koha pealt justkui kaheks kistud. Osa tahab kangesti raiuda, teised keelaks igasuguse raie. “Eesti üks suuremaid Facebooki gruppe on Loodusesõbrad. Seal on metsateema väga teravalt üleval – pikad vestlused ja palju emotsiooni. Seal sõimatakse metsatööstureid petturiteks, mahhinaatoriteks. Kahjuks ei suuda inimesed diskussiooni pidada, emotsioonid keevad üle. Riigiametite poolt pole ka väga selgitustööd tähele pannud,” nendib Jürgen.
Denisi tõukavad sellised arutelud pigem eemale. “See ei ole dialoog kahe osapoole vahel, vaid kahe osapoole monoloog. Räägitakse oma asjadest ja teisi ei võeta kuulda.”
Eriti valjult on Mari ja Jürgeni arust kuulda selliseid looduskaitsjaid, kes ise kedagi teist üldse kuulata ei taha ega ole huvitatud mingisugusestki diskussioonist.
“Inimestele ei meeldi raie mingis konkreetses kohas või võtavad sõna kuulsused, aga objektiivset avalikku arutelu polegi. Terav hõõrdumine ei tule pikaajaliselt kellelegi kasuks,” arvab Jürgen.
Samal ajal on Mari meelest metsamajandamises arenguruumi ja arutelu ootavaid punkte küllaga. “Olen ise valinud tasakaalutee, et meil on vaja majandada metsi, neid maha võtta, aga meil on ka vaja hoida ökoloogilist mitmekesisust. Kuidas seda täpselt teha, on keeruline öelda,” selgitab ta. “Mul ei ole küll südamevalu, aga ma tahan ikkagi, et asi areneks paremuse poole. Et loodus oleks kaitstud ja riigi majanduslikud aspektid ka,” lisab Mari.
Ta näeb lahendusi tehnoloogia arengus. “Aluspinnase väiksem kahjustamine võiks olla osa metsatööstusest,” nõustub Jürgen. “Harvesterid on väga suured ja nendega on raske teha valikraiet,” nõustub Mari. Lisaks puidu efektiivsem kasutamine, et surve raiele ei oleks nii suur.
Veel osutasid noored tähelepanu, et lisaks metsa istutamisele on väga oluline ka selle hooldamine. Istutamises pole mitte midagi ebanormaalset, suur osa Eesti metsi on istutatud. “Mina ei näe seda puupõlluna,” ütleb Jürgen. “Ent kui metsa hiljem hooldada nii, et sinna jääbki vaid üks liik, siis võib sellest liigivaesuse tõttu tõesti tekkida ebameeldiv keskkond,” lisab Mari.
Kuna meil on metsades igameheõigus, mis lubab ka võõras erametsas päiksetõusust loojanguni viibida, on see ka põhjus, miks metsateema väga teravaks on muutunud. Mets ongi kõigi oma. Ja kõigil on sõnaõigus ja suur mure.
“Kui metsa rohkem kaitse alla võtta ja vähem majandada, vähem tulu saada, mida paljud tahavad, siis peaks selle siduma sellega, et kõik Eesti inimesed peavad ka loobuma mingitest hüvedest, mis me majanduslikult metsast saame. Võib-olla on tooted kallimad, võib-olla hooldatakse metsateid vähem. See peaks olema avalikult rohkem arusaadav, et need on omavahel seotud. See aitaks mõista, milline on see kuldne kesktee,” toob Mari väja.
Kui Tšehhis teatati, et nemad ongi Euroopa metsade tulevik, siis kutsub kõiki forEST-i meeskonna liikmeid süda hoopis mujale. Marit arstiteadus, Jürgenit lennundus ja Denisi keemia. Kus suur metsahuviline üldse oma teadmistele rakendust leiaks, küsivad nad.
“Eestis õpitakse metsandust vähem, kuna enam ei ole nii palju metsaga seotud töökohti. See on olnud riiklikuks poliitikaks. Kunagi olid metsavahid ja metskonnad, riigi ülalpeetavate hulk selles valdkonnas oli palju suurem,” nendib Jürgen.
