Paul Varul: võlgadest vabastamine ja võlgade ümberkorraldamine. Maksejõuetus, 3. osa

Püsivalt maksejõuetu juriidiline isik likvideeritakse, kas pankrotimenetluse kaudu või juhul, kui tal ei jätku vara isegi pankrotimenetluse katteks, siis ka varem, ilma et pankrotti välja kuulutataksegi.

“Maksejõuetus” on 3-osaline artiklisari, milles vandeadvokaat Paul Varul käsitleb maksejõuetusega seotud teemasid.

Lähtealus on siin selge: püsivalt maksejõuetu juriidiline isik tuleb likvideerida, sest maksejõuetuna kahjustab ta nii oma lepingupartnereid kui ka töötajaid, kuna ei suuda oma kohustusi täita. Seetõttu on juriidilise isiku juhatuse liikmed püsiva maksejõuetuse korral kohustatud esitama pankrotiavalduse. Füüsilisel isikul ei ole kohustust oma maksejõuetuse korral pankrotiavaldust esitada, küll võib ta seda ise teha, et olukorrale, kus ta niikuinii ei suuda kõiki oma võlgu tasuda, lahendust leida, või teevad seda tema võlausaldajad, kelle kannatus on katkenud ning kes loodavad nii mingitki osa oma nõuetest kätte saada.

Pankrotimenetluses müüakse võlgniku vara ja rahuldatakse saadud raha arvel nõudeid, kuid need nõuded, mis jäävad rahuldamata, ei kao pankrotimenetluse lõppedes kuhugi ning neid saab hiljem täitemenetluse korras sisse nõuda.

Aegumistähtaeg pärast pankrotimenetluse lõppu on 10 aastat alates ajast, mil võlausaldaja pöördus kohtutäituri poole, nii võib ta seda teha näiteks 9 aasta pärast peale pankrotimenetluse lõppu ja seega võib võlg olla ähvardavalt üleval 19 aastat või isegi rohkem, kui aegumine peaks vahepeal katkema ja uuesti otsast algama. See aga tähendab, et maksejõuetu inimene, kes teeb läbi küll pankrotimenetluse, võib ikkagi jääda väga pikkadeks aastateks oma võlgade ohvriks ning tal ei ole seega võimalust normaalse elu juurde naasta. Kuna samas ei suuda ta reeglina oma võlgu oluliselt vähendada, ei anna selline olukord eriti midagi ka tema võlausaldajatele.

Inimlikel kaalutlustel ning eesmärgiga anda võlgnikule siiski võimalus alustada nn puhtalt lehelt, on rahvusvaheliselt üldtunnustatud põhimõte, et korralikule võlgnikule tuleb selline võimalus anda. Ka meie pankrotiseaduses on regulatsioon selle kohta, kuidas füüsilisest isikust võlgnik võiks pärast pankrotimenetluse lõppu saada võlgadest vabaks.

Võlgadest vabastamine

Võlgnik saab taotleda, et kui tema pankrotimenetlus on lõppenud, algataks kohus tema suhtes võlgadest vabastamise menetluse. Võlgadest vabastamist võimaldatakse üldreeglina kõigile inimestele, kelle pankrotimenetlus on läbi tehtud, välja arvatud seaduses sätestatud erandid, kui võlgnik on hakkama saanud mõne hukkamõistetava teoga (pankrotikuritegu, ebaaus käitumine pankrotimenetluse ajal vms).

Võlgadest vabastamise menetluse ajal peab võlgnik näitama, et ta püüab heas usus võimalikult suures ulatuses võlgu tasuda, ta on kohustatud tegelema tulutoova tegevusega või selle puudumisel sellist tegevust otsima.

Võlgnikule endale jääb see sissetuleku osa, millele ei või pöörata sissenõuet, ülejäänud summast tuleb tal võlgade katteks ära anda 75%.

Kui võlgnik on käitunud kohusetundlikult ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses, võib kohus ta kohustustest vabastada erandina 3 aasta möödumisel, reeglina viie aasta möödumisel võlgadest vabastamise menetluse algatamisest. Erandjuhul võib kohus seda tähtaega pikendada seitsme aastani.

Võlgadest vabastamisel vabaneb võlgnik kõikidest täitmata kohustustest, mis tal olid enne pankrotimenetluse algatamist. Küll ei vabastata võlgnikku kahte liiki kohustustest, milleks on õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. Kui tal on tekkinud pankrotimenetluse ajal või pärast seda uusi kohustusi, siis nendest teda ei vabastata. Juhul, kui aga võlgnik on võlgadest vabastamise menetluse ajal süüliselt rikkunud oma kohustusi, jätab kohus ta võlgadest vabastamata.

Võlgade ümberkorraldamine

Võlgadest vabastamise menetluse kaudu saab küll inimene uue võimaluse alustada uuesti võlgadest vabana, kuid selleks peab ta läbi tegema küllaltki pika ja okkalise tee: kõigepealt umbes 2–3 aastat pankrotimenetlust ning seejärel 3–7 aastat võlgadest vabastamise menetlust, heal juhul seega minimaalselt 5 aastat, aga võib minna ka kuni 10 aastat. Samas ei pruugi võlausaldajad isegi siis, kui võlgnik kõigest väest püüab, oma võlgu ikkagi suuremas osas kätte saada.

Selleks, et võimaldada füüsilisest isikust võlgnikule makseraskuste ületamiseks lihtsam ja kiirem tee, nii et samas võlausaldajate huvid ei kannataks, kehtib Eestis alates 2011. aastast võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus. Selle seaduse lähteidee on sarnane juriidiliste isikute saneerimise põhimõttega:

võlgade ümberkorraldamise menetluses täidab võlgnik oma kohustused osaliselt või ka pikendatud tähtaegadel, võlausaldajad saavad aga kätte siiski rohkem kui pankrotimenetluse korral.

Seega peab võlgnikul olema võimekus teatud ulatuses oma kohustusi täita ning ka soov seda teha, et vältida ühtlasi pankrotimenetlust.

Idee on hea, kõik peaksid võitma: võlgnik saab suuremast osast nõuetest lahti ja väldib pankrotti, võlausaldajad aga saavad oma nõuded rahuldatud suuremas ulatuses kui võlgniku pankroti korral. Siiski ei ole Eestis erinevalt paljudest välisriikidest võlgadest vabastamise menetlused õiget hoogu sisse saanud. Üheks põhjuseks on ilmselt see, et taotlus menetluse algatamiseks esitatakse liiga hilja, kui tegemist on juba nii raske olukorraga, mille puhul võlausaldajate nõuete rahuldamine ei ole enam mingiski arvestatavas osas reaalne ning seetõttu jäävad menetlused algatamata.

Tuleks loota, et tekib siiski rohkem menetlusi, mis on edukad ning mis omakorda innustavad teisi raskesse olukorda sattunud inimesi juba õigel ajal võlgade ümberkorraldamist taotlema. Ilmselgelt puudulik on võlanõustamise riiklik korraldus – raskustesse sattunud inimesel peab olema kõigepealt võimalus saada head ja kergesti kättesaadavat nõu, mida tal oleks kõige õigem majanduslike raskuste korral, kui maksejõuetus ähvardab või on juba käes, ette võtta – olgu see siis pankrotiavalduse esitamine, et loota hilisemale võlgadest vabastamisele või siis taotleda võlgade ümberkorraldamise menetluse algatamist.

“Maksejõuetus” on 3-osaline artiklisari, milles vandeadvokaat Paul Varul käsitleb maksejõuetusega seotud teemasid (pankrot, äriühingute saneerimine, füüsiliste isikute võlgade ümberkorraldamine ja võlgadest vabastamine).

Paul Varul

Paul Varul

Paul Varul on juhtivalt osalenud enamuse Eesti eraõiguse uute seaduste väljatöötamisel, ta on olnud pikemat aega TÜ tsiviilõiguse korraline professor, 1995 – 1999 oli Eesti Vabariigi justiitsminister. Praegu TÜ emeriitprofessor ja Advokaadibüroo TGS Baltic vandeadvokaat ja vanempartner. Kord kuus kirjutab ta Edasi lugejatele õiguse teemalise kolumni, milles lahatakse erinevaid õigust puudutavaid küsimusi, kolumnides selgitatakse uue õigussüsteemi kujunemise põhimõtteid ja kommenteeritakse aktuaalseid juriidilisi probleeme. Loe artikleid (11)