Me elame huvitaval ajal – aktsiaturud teevad uusi rekordeid sisuliselt iga päev ning seda vaatamata hoiatavatele signaalidele makrotasandilt ning maailma teiseks olulisimas majanduspiirkonnas seni möllavale hirmuäratavale viirusele.
Hetkel on sellise kohati pretsedenditu hinnaralli tagant võimalik tuvastada kaks olulist põhjust. Esiteks on keskpangad jätkuvalt oma bilanssi kasvatamas (rahatrükk) ning teiseks on selgumas, et käimas on väiksemat sorti tehnoloogiline revolutsioon, kus tehnoloogiahiiud tungivad üha uutele jahimaadele ning erinevalt mõnest varasemast episoodist suudavad selle juures ka päris hästi raha teha. Oluline on selle juures märgata ka seda, et Euroopa on sellest konkreetsest revolutsioonist n-ö väärtuse loomise osas täielikult välja jäänud. Kus on euroopa triljoni dollari turuväärtusega tehnoloogiahiiud?
Mis lõpetaks aktsiaralli?
Ühe kindla ohuna võib siinkohal välja tuua poliitilise riski realiseerumise Ameerika Ühendriikide peatsetel presidendivalimistel. Nii kummaline, kui see ka tundu, nähakse praeguse värvika tegelase jätkamist selles ametis aktsiaturgude (kui ka majanduse) kontekstis selgelt positiivsena.
Põhjus selleks on üpriski lihtne. Seni, kuni palgad kasvavad koos ettevõtete müügituludega, pole (aktsiaturgudel) häda midagi – see tähendab seda, et majanduse kui sellise üldine „pirukas“ kasvab ning sellest saavad mingil moel osa enam-vähem kõik majanduses osalejad.
Aktsiate ja muude varade kontekstis on problemaatiline olukord, kus üldine „pirukas“ ei kasva, kuid selle lõikamisel lõigatakse (senisest) suurem tükk tööjõule (kapitali arvelt). See on see, mida planeerib teha potentsiaalne demokraatide presidendikandidaat Bernie Sanders, kui ta peaks võimule saama. Seega turgude seisukohalt Sanders halb, Trump hea.
Seetõttu on olnud võimalik täheldada ka huvitavat seaduspära – mida lähemale liigub Sanders Demokraatliku partei ametliku presidendikandidaadi staatusele, seda positiivsemalt mõjub see aktsiaturgudele? Miks? Eks ikka sellepärast, et nii poliitikat, majandust kui turge igapäevaselt jälgivad inimesed leiavad, et kui vastamisi satuvad Trump ja Sanders ehk ärimees ja keegi, kes soovib maailma ajaloo parima rikkuse loomise masina ära lammutada, siis peale jääb ikkagi ärimees. Miks? Sest see on Ameerika!
Risk kipub olema ehtsavõitu
Samas ei tasuks selles liiga kindel olla ja seega peab poliitilise riski komponenti tõsiselt võtma. Sanders on näiteks valge töölisklassi esindajate hulgas Trumpist täna juba selgelt populaarsem. Ning kas mitte see ei olnud just see valijagrupp, kelle abil Trump Valgesse Majja sai? Sanders surfab kenasti üldisema rahulolematuse lainel.
Varasemalt juba mainitud rahatrükk ja sellest tingitud varahindade inflatsioon on tekitanud ajaloo ilmselt suurima ebavõrdsusplahvatuse. Sellest (kasvavast ebavõrdsusest) tingitud rahulolematus on kasvatanud selliste ameeriklaste hulka, kes leiavad, et just riik peaks (majanduslike) probleemide lahendamiseks selgelt rohkem tegema. Eriti tuleb see rahulolematus välja noorte hulgas, kelle olukord on ka vast osutunud kõige keerulisemaks (ja lootusetumaks).
Rahulolematus liigub selgelt ka üle maailmavaateliste piiride.
Ka Vabariiklik Partei on sellest mõjutatud. Kui varasemalt on vabariiklased ettevõtete suhtes olnud erakordselt sõbralikud (maksuvabastused, lõdvemad regulatsioonid) ning ei ole vastu peale poliitilise tegevuse finantseerimise (kampaaniaannetused) just eriti palju küsinud, siis nüüd on ka poliitilise spektri teisel poolel hakatud tõsisemaid küsimusi esitama, et kellelt ja mida peaks ära võtma, et eelkirjeldatud problemaatilist rahulolematust veidigi leevendada?
Seega ettevõtete (ja ka aktsiaturgude) jaoks võib teoreetiliselt tekkida olukord, kus ettevõtted jäävad ilma sisulise poliitilise toetuseta.
Ühest küljest on probleem Sandersis, kes hakkaks hoolega „lammutama“ vaatamata sellele, kui aktiivselt (suur)ettevõtted tema poliitikale üha enam kaasa kiidavad. Ja olgem ausad – igaks-juhuks antakse juba mõnda aega erinevaid signaale, mis peaks Sandersi valijatele sümpaatsed tunduma. Teisest küljest – kui vabariiklaste sõbralikkus (suur)ettevõtete suhtes väheneb, siis ei maksa (ettevõtete) tänastest ikkagi suhteliselt rasvastest kasumimarginaalidest enam rääkida.
Tõrvikutega talupojad juba paistavad
Praegune olukord meenutabki veidi olukorda, kus mõisnikud peavad pidu, kuid taamal paistavad juba tõrvikute ning hangudega talupojad. Seda, millal talupojad mõisa aknasse esimese kivi viskavad, ei ole võimalik eriti hästi hinnata. Trump on vaatamata oma protektsionismipuhangutele olnud ettevõtlussektori poolel. Ilmselt oleks ta seda ka oma teisel ametiajal. Sandersi kohta saab üpris kindlalt väita vastupidist.
Kindel on aga üks – rahatrükiga tekkinud ebavõrdusplahvatus on oluline rahuleolematuse allikas.
Olukord saab selgeks märtsis, kui selgub, kas Sandersist saabki suure tõenäosusega demokraatide presidendikandidaat? Kui vastus sellele küsimusele on „Jah!,“ siis võib juhtuda, et tänast positiivset vaadet aktsiate kui varaklassi suhtes (12 kuu perspektiivis) peab hakkama ümber vaatama.
Kuna Ameerika Ühendriigid kipuvad olema ka arenenud maailma tooni andvaks jõuks, siis oleks presidendi vahetumine mitmeski mõttes erakordselt oluline sündmus ning ilmselt tooks ka mujale ajastu, kus senisest enam keskendutaks „piruka“ jagamisele kui suurema piruka küpsetamisele.
Peeter Koppel
Peeter Koppel on on varahaldur, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Peeter on Redgate Wealth’i investeeringute valdkonna juht. Loe artikleid (81)
